Suvelillekese nikerdused

12 Rahvuslikku kuud algus…

Pole kunagi varem blogindusega tegelenud, kuid kuna püüan ka istegijate koostegemistes kaasa lüüa, siis oma töid peab ju kuskil demonstreerima. Esimene kord mul kuskil kaasa lüüa saab olema projekt 12 rahvuslikku kuud. Kuna kahtlen tõeliselt oma jõudluses, siis päris registreerida ma ei julge.

Kuid töö juba edeneb. Eile sain valmis esimese töö seeliku pilutamise. Mul on juba 15 aastat tagasi vanaemaga kahasse kootud terve telgede jagu linast käteräti kangast. Kuna see oli minu ja vanaema esimene ühine kangategu, siis miskit pidi ikka untsu minema. Vanaema arvates tuli kangas liiga lai ja seetõttu võttis ta kangast üles pannes mõlemast servast ühe triibu maha, kuid kogemata ei olnud need triibud samas kohas, seega on rätiku kanga servad erinevad ja minul rätikud senini veel tegemata. Seda rahvuslikku projemti isetegijast lugedes tuli mul kohe mõte, et seda tahaks kaasa lüüa ja mõtteid tuli ka hulgem mida teha. Ja kui kätte jäi see käteräti kangas, siis läks tööks lahti. Kangas ise on siis linase ja puuvillase segu, kootud nelja tallalauaga, vaheldumisi triipudena labast ja kalasaba, ehk siis kaks mustrit, mida nende vanade telgedega kõige lihtsam teha on. Pestes läheb kangas täiesti talutavalt pehmeks, seega pihikseelikuid annab sellest teha küll. Mul kodus kaks preilit, üks sai äsja 11 aastat vanaks, teisel 9-s elukuu jooksmas, seega on mul, kellele kleite ja seelikuid teha. Nüüd tuleb vaadata, mis pitsi ma pihiku allserva leian või pean heegeldama hakkama veel ka. Aluskleidi materjal on ka meeste valge triiksärgi näol juba kääre ootamas. Seega saab mu väike preili omale järgmiseks suveks rahvuslikus stiilis pere traditsioone edasi kandes emme ja vanavanaema ühistööna valminud pihikseeliku. Ja kui mu vanem poja veel fotika juhtme üles leiab, tuleb siia pildimaterjal ka.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.