Snowdrop'i näputööd

Meenutusi IT Suvepäevadelt Muhus ja Otepää seiklusradadelt!

Ei plaaninud nii pikka postitust kohe mitte üldsegi… kes viitsib see loeb, kes ei viitsi vaatab pilte ja videosid. 😀

Näitan teile veel mõned seigad Muhust. Pilte tegin rohkem valmis käsitöödest, seega muidu melust pilte pole vaid on mõned videod. Filmi peale sai võetud ka Muhu rahvarõivaste moedemonstratsioon ja terve etendus Koguval aga neid ma üles kõigile piilumiseks ei pane, sest ei ole päris kindel kas nii sobib. Võite muidugi arvamust avaldada. Siiski näitan teile kahte lühikest videoklippi.

Isetegijad Koguval end ühispildile sättimas 😀

Naaskel ja Avastaja2 Koguval teatrit tegemas:

*****************************************************

Käisime 11. Augustil . Kuna ma kardan hirmsasti kõrgust, siis mõtlesin end proovile panna.
See mul tõepoolest õnnestus. Seikluspargil oli kuus rada pluss katapult. Niisiis, suundusin kahtlevalt ja väriseva südamega esimese raja poole.
Redelist kindlalt ülesse ja järgisin instruktsioone, mida meile jagati enne rajale astumist. Pärast esimese raja teist takistust läbides olin kindel, et teisele rajale ma kohe kindlasti ei trügi, sest hirm oli nii suur (kõrgus pluss ebakindel jalgealune – minu jaoks kaks kõige hirmsamat asja kõrgustes veetmiseks).
Aga kus sa sellega, ikka läksin ja teise raja kõige hullema takistuse juures kinnitasin endale sama, et kolmandale rajale ma kohe kindlasti ei lähe.
Sai seegi läbitud ja enesele kinnitatud, et neljandale ma mitte mingi hinna eest ei ronimi, sest need takistused muutusid järjest raskemini läbitavateks ja kõrgused läksid ka aina suuremaks…mis te arvate, et kolmanda rajaga mu eneseületus lõppeski?
Oh ei…ikka oli vaja ju neljas rada ka järgi proovida ja see jäi mul õnneks viimaseks ronimiseks, sest mu kaks valutavat ja väsinud käekest ei suutnud enam neljanda raja lõpus mind redelist paar meetrit ülesse vinnata, see oli kõige tipp… seal redelil ma mõtlesin, et lasen end lahti ja lihtsalt kukun, sest ma enam ei jõua (vaatasin veel üles – paari meetri kõrgusel kõlkusid viiendal rajal seiklevad /loe: rippuvad/ seiklejad…).
Hoidsin kramplikult redelist kinni kuigi teadsin, et olen turvaliselt kahe trossiga umbes 5 meetri kõrgusel puu küljes kinni… hetk enda kogumiseks ja nii ma pingutasin, et jõuda redelist üles eelviimase takistuseni enne pikka pikka vabalangemist mööda trossi.
Kui ma trossi mööda alla laskusin ja eelmised kolm korda laskumisest rõõmu tundisn, siis sellel neljandal laskumisel ma enam rõõmu ei suutnud tunda…tundsin jubedust…aga kui jalad maa pinnale sain, siis hingasin kergendatult ja ütlesin endale, et ei sinna viiendale rajale ma küll ei lähe… nii see jäigi… 😛
Läbisin oma üllatuseks neli rada. Ilmselt aitas hirmust jagu saamisele kaasa, et me läksime seiklema seitsmekesi. Muidugi nendest seitsmest läks üks seikleja (minu kaasa) ka viiendale rajale, ma isegi ei suutnud pealt vaadata kuidas ta seal seikleb, läksime ülejäänud seiklejatega vabalangemisele 300m korda kaks.
Linnamäeni 300m ja Linnamäest tagasi 300m vabalangemist. Kui olin vaadanud kuidas teised ees lähevad ja tulevad, siis läksin ka ja seekord nautisin täiega vaadet ja vabalangemist. Kahjuks lõpust enam pilte teha ei õnnestunud kuna pidevale klõpsimisele said kõigi nelja pildiaparaadi akud tühjaks. Olime kokku seiklusradadel 4 ja pool tundi.

Kokkuvõttes jäin endaga väga rahule, et suutsin neli rada läbi teha. Soovitan kindlasti minna, kes veel käinud ei ole, erti lõbus on koos seltskonnaga minna. Peale meie said kõvasti naerda ka puude all meid valvsalt jälginud instruktorid.

Panin kokku väikese pildi minu seiklemise piltidest seal radadel.

Nüüd tuli küll käsitööväline postitus aga vahel peab ka kõigest muust puhkama ja seiklema.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.