sillulullu pisitegemised

Minu motiivikott sai valmis. Kui nüüd mõtlema hakata, siis on see vast esimene isetehtud käekott üleüldse.
Plaanis oli teha kott puuvillasest Caprist, kuid meil siin poes ei müüdud seda värvi (roosat), mida tahtsin ja kuna meil oli Tartusse ka asja, käisime sealses Riia tn. Abakhanis. No muidugimõista polnud seal üleüldse mingit minu maitse järgi valikut, kuid kuna mees, kes üldiselt kesklinna ei armasta (kehvad parkimistingimused) oli nõus ainult minu pärast poodi minema ja laps oli ka unine ja jonnine, ostsin seda, mis parajasti saadaval oli. See beez lõng tundus poes pisut roosakas ja see roosakirju lõng oli soodustusega, haarasin selle niisama kaasa, otseselt mitte plaanides sellest kotti teha. Aga kotiks ta sai. Äh, nii ta läks. Algul ei meeldinud see värvide kooslus mulle üldse, kuid lõpuks ei olnud valmis kott kõige hullem, täitsa “söödav” sai.
Sangade tegemine võttis ka palju aega ja harutamist. Alguses tahtsin teha kohe-külgeheegeldatud sangasid, kuid ei meeldinud. Tegin Silpsolpsu järgi, tema idee oli väga hea ja sangad ilusad. Nööpide asemel plaanisin esialgu heegeldatud lillekesi teha, kuid kuna kott on niigi piisavalt kirju, poleks need lilled minu arvates sobinud.
Voodri õmblesin kahekordsest batistilaadsest riidest. Lihtsalt oli selline riie mul mingist ajast kodus olemas ja pika vaagimise tulemusena jäime tütrega ühte nõusse, et sobib küll. Ühekordne riie tundus kuidagi liru jäävat.
Sisse õmblesin hulgim taskuid, sest nende järgi on vajadus. Tavaliselt, kui me kusagile koos mehega läheme, siis annab ta oma telefonid (neid on tal 2) ja muu kraami minu kotti hoiule (digiaparaat, GPS jne). Mulle ei meeldi üldse telefone kotipõhjast otsida. Teisele poole õmblesin suuremad taskud, millesse saab muud vajalikku kraami panna, näiteks rahakoti ja pabertaskurättide pakikese või hoopis võtmed. Kuigi nüüd, kui ma siin kirjutan, meenus mulle hoopis, et paaril isetegijal olen näinud sellist lahendust, kus koti küljes on võtmete jaoks spets haak. Hm, tuleb ka teoks teha. Taskuid peaks veel täiendama ja nende sulgemiseks takjapaela hankima, kuna riie suht libe ja telefonid kippusid välja libisema, kui autos kotti oma süles hoidsin.
Kinnituseks magnetkinnitus.
Voodri õmblesin koti külge käsitsi, kuna muud moodi poleks minu arvates ilus jäänud.
Lõppkokkuvõttes olen kotiga rahul, see on ka piisavalt mahukas. Mulle need väikesed “tibikotid” igapäevakasutuses kohe üldse ei meeldi, sinna lihtsalt ei mahu midagi sisse, minu kott peab olema ikka suur (nagu ma isegi).

ja veidi aimu voodrist

Üldiselt on õmblemine mul nõrk koht, mida peaks arendama ja parandama. Nägin ühel kontserdil kord märsilaadset kotti, millel tundus olevat ka lihtne lõige ja suure hurraaga mõtlesin, et no mis see siis ära ei ole, õmblen ka aga mõtteks see siiani ongi jäänud.
Õmblemine on hetkel ka sellepärast raskendatud, et pean õmblusmasinat (eriti pedaali) ja õmblemisega kaasnevaid vidinaid- käärid, nõelad- niidid jne. kaitsma oma pesamuna eest, kes satub kohe vaimustusse, kui nii põnevat (aga üliohtlikku) kraami oma käeulatuses näeb. Teda on üsna võimatu eemale tõrjuda. Saad sa siis küll korralikult õmmelda, kui keegi sind pidevalt ründab 🙂

Vasta Vardamemm-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga