Riis

PUHKUSELT TAGASI (viimane)

Bangkokist Hua Hini otsustasime sõita rongiga. Noh, et proovida. Teekonna pikkus on paarsada kilomeetrit ja netist võis lugeda, et selle läbimiseks kulub umbes 3,5 tundi.
Rongijaama kassapidaja oli väga algatusvõimeline. Tal oli kohe kalender varuks, kus turistid saavad näpuga soovitud kuupäeva peale toksata (haa, nende kalendris lõpeb nädal laupäevaga ja algab pühapäevaga, tasub tähelepanelik olla). Natuke oskas kassapidaja ka inglise keelt, nii et saime isegi läbirääkimisi pidada, kas hommikune või päevane rong. Ja kuna tegemist oli turistidega, siis müüs ta meile täiendavaid küsimusi esitamata teise klassi piletid (pehmed istmed, suured istmevahed ja konditsioneer või noh, vähemalt aknad käisid lahti). Soodne hind kah. Kohalikud sõidavad puupinkidega kolmanda klassi vagunis.
Selles rongis kudusin ma oma mehele sokid. Sünnipäevaks. Olen üsna kindel, et need on ainsad villased sokid, mis seal kootud.

Rongi väljumise ajaks oli märgitud 13.00 ja kohal pidi olema 17.15. Kell 13.30 seisis rong ikka veel jaamas. Aga lõpuks siiski sõit algas. Mitte kauaks. Kell 14 jäime seisma ja seisime rahulikult tubli 45 minutit. Keset mingit halvasti hooldatud heinamaad. Põnevuse tekitamiseks kõndis selle aja jooksul kõndis rongi kõrvalt mitu korda läbi koer…
Minu kõrvalpingis istus üks kohalik mees, kes vestles oma inglasest naabriga arusaadavas inglise keeles. Ta kiitis rongiliiklust väga: „See on väga mugav ja turvaline, kui sul aega on,“ ütles mees. „Üle paari tunni tavaliselt ei hiline,“ lisas ta muretult.
Olin päris rahul, et mu mehel on suured jalad 🙂

Aga tegelikult oli rongis terve kari teenindavat personali, kes käis isegi mõnevõrra tüütu sagedusega puuvilju, jooke, riisi ja liha, praetud, keedetud, tükeldatud ja terveid mune pakkumas 🙂
Sokid said valmis ja juba kell 19.30 olimegi Hua Hinis. Jee!

(rongijaama on pildistatud järgmisel päeval, valgel ajal)
See jaam on tegelikult ajaloolise väärtusega ja praegu sinna sisse ei pääse. Rongijaamades on ka kell, mille pihta raudteeametnik rongi lahkumisel kõigest väest virutab. Ma arvasin, et ei kuule pärast seda enam kunagi.

HuaHin oli algul väike kaluriküla, aga 20nda sajandi alguses avastas selle paiga kuningas Rama VII ja laskis endale sinna suveresidentsi ehitada. Ka praegune kuningas armastab Hua Hini väga ja on seal kuuldavasti viimastel aastatel väga sagedasti.
Hua Hinis on vaatamisväärsusi vähevõitu, ja liivase põhjaga meri on snorgeldamiseks liiga hägune, nii et paik sobib pigem raamatuga rannapuhkuseks.

Rand on mitu kilomeetrit pikk ja sobib mõnusalt jalutamiseks. Kuumas liivas ja soojas meres jalutamise järel ei ole ka mingit kannariivi ega pediküüri vaja 🙂 Hua Hini rand on pisut metsikum kui näiteks Indias, kus olid lamamistoolid ja päikesevarjud. Hua Hinis on need kah, aga ainult Hiltoni ümbruses olevate (kallimate) hotellide juures. Vaatamata vihmapilvedele on õhk ikka soe ja vesi kah. Vihm on troopiliselt tugev, aga soe nagu dušš.

Silmnähtavat vetelpäästet rannas ei ole ja erilist teenindust (ranna puhastamine, tualetid) kah mitte. Küll on seal aga palju koeri ja kohalikuks atraktsiooniks pakutakse ka hobusel ratsutamise võimalust. Kui keegi peaks tahtma +34 kraadises leitsakus higise hobuse seljas loksuda. Oma asju ajavad nii koerad kui hobused kah rannal, nii et „märja“ liivaga ma lapsi mängima ei laseks 🙂 Ega seal ei ole kah eriti palju lapsi. Rohkem pensionärid. Nii et väga rahulik puhkusekoht.

Bangkokis ei hakanud prostituudid väga silma või ehk ei osanud ma neid ära tunda, sest taidele on riietus väga tähtis ja nad ei mõista turiste: miks sa käid t-särgi ja šortsidega kui sul on raha korralikke riideid osta. Ise on nad kõik ka päeva ajal üsna pidulikult riides ja kannavad ka 34-kraadises kuumuses juba varahommikul sünteetilisi pitspluuse. Üldiselt on Tai noored naised väga ilusad, neil on väga-väga lühikesed seelikud, nad kannavad oma pikki läikivad musti juukseid lahtiselt, paljudel on ka ülikõrged kontsad, nii et tegelikult näevad nad peaaegu kõik välja nagu prostituudid. HuaHinis oli ikka päris prostituute kah. Ja sellega tuleb harjuda, et paljude noorepoolsete kaunitaride käevangus sammub rahulolev tüse hallipäine valge mees, vahel on neil ka laps kaasas. Mulle siiski tundub, et enamik neist tai naistest on ainult esmapilgul malbed ja allaheitlikud, tegelikult teavad nad väga täpselt, mida tahavad ja suunavad (vanema) mehe kindlal käel oma soove ka täitma 🙂

Aga tagasi rannale. Paaril päeval oli Hua Hinis mõõn ja siis ilmus liival nähtavale lahe mereelu.


Linnatänavatel hakkab elu kihama pärast kella 17. (NB päikeseloojangu aegu välja minnes kasuta sääsetõrjevahendit, sealsed sääsed on väga ahned, aga üsna märkamatud, sest nad ei tee häält – mis on võrreldes meie vereimejatega muidugi puhas pluss). Õhtul lüüakse lahti poed ja turud (night market) – nimetusest ei maksa heituda, see tähendab rõõmsat õhtumelu, söögikohti, muusikat ja natuke ka kauplemist.

Tai kauplejad ei ole igatahes nii pealetükkivad nagu Indias. Tais saab rahulikult vaadata ja katsuda. Tingida võib kah, kui viitsite.

Siin meie seebihuvilistele pilt käsitsi tehtud seepidest

TOIT on tais väga mitmekesine. Enamasti vürtsikas. Erinevalt Indiast, kus liha püütakse vältida, on Tais üks pidev grillipidu. Näiteks Bangkokis oli Kuningate linnaosa juba hommikul praeliha lõhna täis. Kui turist ennast kella 9 paiku tänavale vinnab, on taidel juba rasvapajad tulel (vees ei hakka keegi ometi midagi keetma, ikka rasvas) ja esimene suurem söömaaeg täies hoos. Vaatamata sellele, et nad on pisikesed ja kõhnad, söövad nad vahet pidamata. Ja kui nad parajasti ei söö, siis on neil vähemalt käes või mootorratta lenksu küljes kilekott toiduga. Supiga näiteks 🙂

Sellel pildil on kilekott vähemalt kinni seotud, aga suppi kanti ka tavalises sangadega kilekotis (millesse näiteks meie Prismas õunu pakime)
Söögiriistadeks kasutavad taid lusikat ja kahvlit (turistidele tuuakse vahel siiski ka nuga). Kahvlit suhu ei panda, see on toidu lusika peale aitamiseks. Pulkadega süüakse vahel kah, näiteks suppi (jaajaa).
Juba teisel päeval harjusin toitu lusikalt võtma nö „pika hambaga“, sest iial ei või teada, kui ägedalt maitsestatud roaga tegemist on. Tai ettekandjatega ei ole mõtet toidu teemal vestelda, sest nad a) ei saa aru b)ei räägi õigust. Mulle üldiselt vürtsikad toidud meeldivad, aga igal asjal on piir. Kord küsisin ettekandjatüdrikult, kas toit on spicy. Tema raputas pead. Küsisin, kas üldse mitte? Tema raputas pead. Kokkuvõtteks oli see kõige vürtsikam toit, mida ma tais viibimise ajal sõin. Vett jooksis ninast ja kõrvadest. Nägin, kuidas ettekandjad käisid piilumas ja itsitamas ja pärast küsisid veel rõõmsalt, kuidas maitses. Toit oligi tegelikult väga maitsev, aga ikka päris vägev. Ja nagu keegi kuskil blogis värvikalt kirjutas: lõplik kättemaks tuleb veel järgmisel päeval kempsus 🙂
Ei maksa ka oodata, et kogu laudkonnale tuuakse toit samal ajal (nagu meil enamasti nüüd juba tavaks).
Alkoholimüük on päeval kell 14-17 turistidele keelatud. Ka söögikohtades. Bangkokis peetakse sellest ka üldiselt kinni, aga HuaHinis seavad reegleid rahvusvahelised turismifirmad ja seal saab alkoholi päev läbi. Ka sellise piirangu puhul on vimka sees. Keeld kehtib ainult turistidele ja kuuldavasti on kohalikud valmis väikese altkäemaksu eest turistile õlle ära tooma. Ja reegel kehtib ainult väiksema koguse puhul. Kui tahad osta üle kümne liitri, võid keelutundide ajal osta küll.
Peamiselt juuakse seal õlut, sest alkoholiaktsiis on 370% ja muu alkohol väga kallis. Taid üritavad arendada ka viinamarjakasvatust ja veinitööstust. Proovisime meiegi kohalikku valget veini…pudel maksis 15 eurot ja maitses hullemini kui odav õunavein 🙂
Toidu hinnad on väga erinevad. Ostsime ka tänavalt ergava päikese käes grillitud liha ja seedehäireid ei saanud (vaadake, kus kohalikud söövad). Üks väike varras liha maksis 20 bahti (50 eurosenti). Bangkokis olid hinnad veidi odavamad, HuaHinis kallimad (rikkad lääne pensionärid).
Hua-Hinis sõin peaaegu ainult mere ja kalatoite. Need on seal lihtsalt suurepärased!


Tore kalaroog ookeani peale postidele ehitatud restoranis maksis 350 bahti (umbes 9 eurot)


KOKKUVÕTTEKS:
Taid oskavad ainult enda keelt. Seal on väga palav. Väiksemate lastega ma sinna ei läheks, sest päike põletab armutult, toit on tublisti maitsestatud, kõnniteid pole kõikjal ja kui ka on, siis need on grillimiseks, söömiseks, magamiseks, asjade müümiseks, mootorratastega sõitmiseks, parkimiseks ja kõigeks muuks, mitte (lastekäruga) kõndimiseks.
Reisipiletid ja hotelli võib julgelt võtta netist, see on palju odavam kui valmispakett (meie kasutasime hotelli 25-30 eurot/öö kahene tuba ja oli täitsa ok), ka kohalikes hotellides on nett olemas, naisterahvastelgi on turvaline reisida. Muidugi ei tasu kippuda Myanmari piiri äärde ja Tai enda rahututesse provintsidesse – kaine talupojamõistus, mist teid kodus aitab, tuleb kasuks ju ka reisil. Huumorimeel on vältimatu! Kasulik on kujutada ette, et olete kogenud lapsevanem, kes peab kantseldama alg-kooliealisi ja vihastamisel pole mingit mõtet.
Muna ma sel aastal enam ei söö 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.