Ossu tehtud asjade kodu

SÜGIS SOOJAKS!

Tegelikult rohkem vabandused ja praktiline nõu.
Kui sellest koostegemisest lugesin, tahtsin ka kampa lüüa, sest olin eelmine sügis mõned korrad kardin kaelas tööl käinud ja see oli paganama soe.
Nii siis tuligi mõte kardinast sall teha. Olin kunagi ammu sellised kardinad ostnud, mille alusvärv must ja lilled valged. Õuest tuppa vaadates kui tuli toas põles, polnud musta värvi nähagi. Ainult suured valged õied rippusid akna ees. Kuid nende uute kardinatega juhtus õnnetus. Nimelt ükskord töölt tulles, rippus kassipoeg nende otsas ja oli kardinale üks null teinud. Nii nad kapinurk vedelema jäid.
Nüüd aga oli selle koostegemise raames plaan neist sall teha. Lõikasin kolmnurkse salli välja ja kaunistasin valge pitsiga rinnaesise.

Nööbid katsin ka kardinariidega.

Kuid siis tuli ilmsiks tõsiasi, et teist kardinat lihtsalt pole. Kui väga ma ka ei otsinud. Kindel oli aga see, et kodust ta ise jalga ei lasknud. Nii, et aega oli veel piisavalt teda leida. Veidi aega tagasi ilmuski teine kardin ka nagu võluväel välja. Kuid kuna see ju ikkagi uus kardin ja kiisu poolt puutumata, ei raatsinud ma kääre selle sisse lüüa, et sallile rüüže teha. Riputasin hoopis poiste tuppa, kus üks aken on.
Nüüd oli kindel, et seekord andsin lihtameelselt lubaduse koos teistega miskit sügisesse sooja meisterdada.
Ja siis….
Sõbrantsid, mu endised töökaaslased, tulid üks õhtu külla. Ja ime, ime…ühel oli uus sall, mida ta kohe usinalt mulle näitama hakkas. See oli ilus, lihtne ja praktiline. Just mulle, laisale sallisidujale paras pärl.
Kahju, et olin nii rumal, et ei märganud sallist ta kaelas pilti teha. Tegelikult mõtlesin, et teen samasuguse ja siis aega pildistada ja uhkeldada küll. Kuid oma riidevarusid ümber tõstes, ei leidnud ühtegi sellist, millest sall oleks pidanud valmima.
Esiteks peaks riie olema vähemalt meeter lai.
Teiseks peaks riide pikkus olema pooleks pannes nii pikk, et seda saaks paar tiiru ümber kaela panna.
Kolmandaks peaks riie olema selline, mille paremat ja pahemat poolt vaadates silmad punni vahid, sest pole aru saada kumb on kumb pool.
Minul sellist kodus polnud. Nii siis võtsin oma igapäevase salli. Harutasin ära narmad ja õmblesin salli otsad kokku.

Pikkusest sai muidugi paras. Värvid ka mõlemit pidi nähtavad, kuid laiust ja lopsakust jäi väheseks. Aga kaelas mugav ja mõnus, nii et homme lähen tööle koos uue sõbraga ja hommikune sallipanek saab tunduvalt kiirem ja ladusam olema.

Üks pilt ka kaelas olevast sallist. Oh neid lähedasi võtteid ma lihtsalt vihkan.

Ja muuseas kui tuul tõuseb ja mütsi teil pole, saab salli kenasti üht otsapidi pähe vedada. siis on see kaks ühes variant. Pool peas ja pool kaelas.
Kuna mu sall seekord päris nõuetele ei vasta, siis jätkan vajaliku riide otsinguid, et siis uus teha.