Nii ja naa

Ma ühekorra juba panin selle jutu üles. Aga kustutasin uuesti ära. Sest mul endal oli liiga jube ja õudne lugeda. Täna on sellest õnnetusest möödas terve nädal. Ja nüüd ma proovin uuesti sedasama juttu üles riputada. On endiselt õudne. Kuigi meil läks õnneks ja laps pääses ilma jäädavate kahjustusteta (tegelikult isegi ilma suurema muhuta). Aga poleks pruukinud nii minna. See oli lihtsalt õnneasi. Ja mul tulevad külmavärinad kui ma selle peale mõtlen. Aga.. vahest see siiski hoiab kedagi sarnasest õnnetusest. Hoidke oma kallikesi!
P.S. vabandust, et selline käsitöö vaba postitus, aga sellest on tarvis rääkida. Äkki hoiab ühegi õnnetuse ära.

Lugu (09.märts 2009):
Minu tänane postitus ei tule käsitööst. See ei puuduta isegi ligilähedaselt käsitööd. Aga võib-olla paneb see kedagi sellele teemale rohkem mõtlema. Sellest räägitakse küll palju, aga.. jah. Ma olen ka sellest palju kuulnud ja ikkagi. Ma käisin siin vahepeal ära väga kaugel. Ühes hoopis teises elus. Ja see polnud sugugi rõõmus elu. Nimelt jätsin ma oma vabalt keerava ja roomava 7-kuuse kullapai üksinda paljalt köögilauale, keerasin selja ja läksin ise kraanikausi juurde. Mis mõte mul tol hetkel peas oli, on mulle endalegi tänini arusaamatu. Edasi läks nii nagu kõige tavalisem stsenaarium on. Seesama, millega noori emasid hirmutatakse. Kohutav mats, ümber keerates nägin oma “kõige-kõiget” paljalt maas. Vahepealset ma suurt ei mäleta. Mäletan, kuidas ma istusin, paljas “kõige-kõige” süles ja helistasin 112. “Kõige-kõige” oli täiesti apaatne, silmad kinni, lõtv ja näost lubivalge. Mäletan kiirabi sireene ja seda, kuidas ma titale laulsin kui mees alt ust avamas käis. Ja mäletan, kuidas tita oli teki sisse mähitud, temale liiga suur müts peas kiirabiautos ja kuidas ta silmad käisid kord minu, kord arsti peal. See oli kõige hullem tund mis mul senini on tulnud üle elada.
Haiglas hakkas titale värv tasapisi näkku tagasi tulema. Ta muutus rõõmsamaks ja paari tunni pärast oli ta juba tavaline. Haiglast saime me täna välja. Olime jälgimisel, aga tundub, et seekord läks siiski õnneks. Aga.. ilmselt läheb veel väga kaua aega enne kui ma saan talle
“…õrnalt sind hoian,
hoolsalt sind valvan…”
laulda ilma, et ma ennast selle juures silmakirjaliku valetajana tunneks..

  • Avatar

    Ma olen ikka m?elnud, et titasid on k?ige ?igem m?hkida p?randal – sealt ei saa kusagile kukkuda. Hea, et teil h?sti l?ks.

  • Avatar

    T?naseks meil ongi kogu elu p?randale kolitud. Mina teda enam iialgi laual m?hkida ei julge..

  • Avatar

    Vaatamata sellele ?nnetule-?nnelikule juhusele oled sa tubli emme oma pisikesele.
    /Sunray/

  • Avatar

    ?ra tunne end selle p?rast halvasti. Oled oma lapsukesele maailma parim emme!!!Palju armastust ja palju p?ikest teie perele!

  • Avatar

    k?ik inimesed teevad vigu! v?ta seda kui hoiatust. ka minul on beebiga olnud ?nnetus, mis l?ppes kiirabi ja haiglaga (l?pp hea). peale seda hoidsin titat paar p?eva ainult s?les. head toibumist titale ja sulle endale!

  • Avatar

    Kindlast on n??d k?ik korras ja ?ra muretse,hea et niigi l?ks-?nnelik ?nnetus oli ju.

  • Avatar

    mingi "potsu" teevad k?ik tited. paraku. nad n?itavad et on liikuma hakanud. ?nneliku ?nnetused on head. sest p?rast seda ei tule ?nnetut ?nnetust. ja oled tubli ema ikkagi:))) v?ike "potsataja" teab seda:)

  • Avatar

    minu poolt ka see tavaline lausejupp – ikka juhtub, ja hea et nii l?ks, et hullemat ei olnud. aga jah, pisid on kiired, isegi v?ga. ma ise olen kogu aeg kartnud lapse p?rast (elasin ka tibuga p?randal) hoidsin teda kui sule padja peal ja teki sees. kuniks ta k?ima hakkas, tegid issiga teed k??gis, issi keeras ka korraks selja, et teepakikesed pr?gikasti visata, kui poja just keeva vee omale n?o, kaela ja rindkere peale t?mbas – 3 astme p?letus 10% kehas. juuuube, kusjuures k?ige jubedam oli kiirabi autos, enne oli palju toimetamist ja ei mingit m?tlemist. kuid kui juba kiirabis olin siis lihtsalt nutsin, et kuidas meie tibu, ta ju nii v?ike (11k) ?ritasin tibu ?rkvel hoida, kuna lihtsalt kartsin, et kui ta magama j??b, siis ?kki ta ei ?rkagi enam. olime haiglas 2 n?dalat mil ootasime oppi- j?imegi ootama haavad hakkasid ise paranema, n??d l?bus 2a poja, paar kohta on nahal sellised mis juhunut meenutavad, kuid tundub, et poja ei m?leta sellest enam midagi.

    HOIDKE JALVALVAKE OMA TIBUSID ALATI.

  • Avatar

    Jah, ?nnelikult l?ks teil – j?udu toibumisel!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.