Muraka meisterdusi

VAHELDUSEKS SUURELE SUVELE…

…ehk

LOHUTUSEKS NEILE, KELLELE KUUM ILM EI PRUUGI MEELDIDA

Meie käisime juba juuni alguses oma käsitööseltsiga Soomes Hamina Sõbralaadal. See oli värvikas käik ja seetõttu riskin meie eksoot-muljeid takkajärgi jagada. 😉
Minek oli mitte päris eksprompt, aga natuke tundmatus kohas vettehüppamine küll. Ühte-teist taustaks teadsime, ülejäänu oli julge ettevõtlikkus ja kutsele kuuletumine. 😉
Ja teadupärast tuleb sellistele laatadele ju aegsasti registreeruda ja aegsasti laevapiletid välja osta ja… See olgu järgnevale eelinfoks ja nõksuke nagu selgituseks…

Kõigepealt panime bussi, keskmist kasvu Wolksvageni, maast laeni täis. Selline oli meie pisibuss enne Ülenurme seltsiruumi eest väljasõitu. Pluss neli reisijat ja pluss bussijuht ja pluss veel mõned pambud, mis tee pealt siit-sealt kaasa haarasime.
Meil on suur selts ja palju agaraid tegijaid ja kõik saatsid meid suurte lootustega ja rikkalike ootustega teele…

Kui oma läbipaistmatu bussiga minema vurasime, jäi seltsiruum kuidagi tühjalt ja hüljatult maha…

Õues tibutas hõredat vihma….
Aga Tallinnas juba sadas. Üksjagu. Aga sedapalju, kui me näiteks kooriga oleme Tallinnast laevale läinud või laulupeol käinud, on seal alati sadanud. Miskit eri-sajune kant, ei meid see heidutanud! 😉
Niikui bussirattad Ülenurmes liikuma hakkasid, oli meil juba lõbus – kõik tegi nalja ja omavahel oli tore olla. Suurepärane seltskond, seda ma ütlen!

Hamina asub Helsingist ida pool oma kilomeetrit 150, Kotkast veel edasi. Armas pisike linnake. Ööbima pidime kohalikus koolimajas – ja siis selgus lustiline tõik, mille peale keegi meist kodus polnud mõelnud. Ööbimiseks kaasa võetud võimlemismatid olid koormas kõige all, sest need olid sinna nii hästi sobitunud! 😆
Vaata esimest pilti!
Sadade kilode viisi vaipu ja muud kraami meie magamisasemete kohal kõrgumas, tihedalt-tihedalt täis pakitud….. 9chin 9chin

Aga elati ju ennegi, kui oja taga oldi – nii me otsustasime, ja võtsime esimese ettejuhtuva koti vaipadega ning tarisime teisele korrusele oma “magamistuppa” – vaibad alla ja magama, nii me mõtlesime.
Aga siis tegime kotisuu üleval lahti – ja kae imet, olime treppidest tarinud need kõige lühemad vaibajupikesed! Neid ei olnud meil üldse palju kaasas, aga näe, magamisasemeks valisime just need tillukesed! Mis muud, kui naersime jälle natuke iseenda üle ja tõime uue kotitäie vaipu.
Õues oli pisut vihmane…

Hommikul sõime hommikueine ja suundusime laadaplatsile. Ilm oli rõskevõitu ja jahe. Taevas oli küll pilvine, ent sealt ei pudenenud veel midagi.
Kohapeal olid olemas vahvad laadaluad, kaks kokkukäivat kolmurka alla ja lauaplaat peale ja laadalaud missugune! Neid võis virnast volilt võtta. Ja laadaruumiga ei koonerdatud – lõime oma kümmekond meetrit kaubanduspinda üles ja olime igatahes korraldajatega juba väga rahul. Ainus, milles nad olid kategoorilised – autod tuli platsilt eemale viia.

Meie vaibapuu.

Saime esmase väljapaneku üles ja hakkasime seda n.ö ilusaks tegema.

Taevas tõmbas pahuramaks ja sealt hakkas niiskust alla pudenema. Natukene.
Panime varikatuse üles.

Heisati laada lipp ja isegi pisike rongkäik oli täitsa olemas. Hamina laat on juba traditsioonikas ettevõtmine, Kundast oli kaks bussitäit esinejaid näiteks ning Kunda ja Hamina on seda laata aastaid kordamööda korraldanud.

Rongkäigu algus. Taustal on näha suurt laudadest tehtud looma – tõug jäi mulle esmasel vaatlusel tundmatuks. Ilmselt mingi kabjaline. See skulptuur tundus justkui hõredavõitu – ehk on kohalikud tuuled seda pisut hõrendanud aegade jooksul, või on sellele targu tuule tarvis ohtrasti auke jäetudki, et see tujutseja saaks takistamatult looma kerest läbi tuhiseda… Ei jõudnudki kohalike käest täpsustusi küsida, nii palju tuli igasugust muud tegemist…

Päev oli ikkagi natuke hallivõitu ja juba tuli vaibapuu kilega kinni katta. Tuul oli tujukas ja bussijuht kruvis meie telgi asfaldisse kinni. Aeg-ajalt vilksatas korraks päike, saime kile maha võtta, ja siis tuli aga jälle vihmakest.
Kena Soome proua, laadakorraldajete hulgast, tuli ja andis tormihoiatuse. Soovitas konkreetse sõnaga – telgid korralikult ankurdada. Meie näitasime oma asfaldisse puuritud kruvisid ja väitsime: “Tehtud!” – “Sellest ei aita,” jäi soomlanna kindlameelseks ja juhendas, kust saab korralikke ankrukive. Selle peale oli mõeldud! Ja meie telgi jaoks läks neid koguni kaks tükki vaja…

Oleme laatadel käinud üksjagu, aga sellist marutamist pole siiani kogenud…
Seda rohkem oli nukker, et meie käsitöö vastu tunti tõesti suurt huvi – polnud me veel vaipu väljagi saanud, kui juba keegi seisis vaibakotivirna juures ja himustas… N.ö äritegevus hakkas meil pihta kohe, kui kraamid bussist välja olime tõstnud…

Aga laadal hakkas asi tõsiseks kiskuma. Plats jäi külastajatest sootuks hõredaks ja kauplejad päästsid, mis päästa andis.
Meie ilusad plaanid panna ikka rahvuslikud rõivad selga ja meie käsitööd tutvustades kenad ja väärikad välja näha jooksis liiva…
Ei, vette jooksis.
Pealegi jooksis meie telgi alt läbi hea täituvusega oja… Sadevesi jooksis sealtkaudu kanalisatsioonikaevu…
Vot siuke värk. Kogemusi meil oli, aga vaat`sellist veel ei olnud. NÜÜD on! 😉

Küll nägi pilti, kuidas müüja hoidis ühe käega varikatust ja teise käega andis kaupa ja võttis raha…
Aga masendust ja meeleheidet ei olnud. Hoopis kõik olid hoolivad ja abivalmid. Ja kuidagi turvaline oli olla. Korraldajete kiituseks näiteks selline fakt, et varikatuste omanikele jagati kauba kaitseks veekindlaid kileseinu. sellised, mis krõpsudega postide ümber kinni käivad. Uskumatu, kas pole!

Mingil hetkel nägi laadaplats välja üsna… no sõjaseisukord, võiks vist selle pildi kohta öelda.
Muideks, mina pilte ise ei teinud, meie bussijuht tegi. Käis ja aitas meil midagi kinni panna ja evakueerida ja siis vahepeal jälle pildistas. Muidu me poleks ise kah hiljem teadnud, mis ümberringi toimus. Meie päästsime, mis päästa andis. 🙄

Laadaplats jäi mingil ajahetkel üsna inimtühjaks.

Ka meie päästsime. Ikka kõigepealt ilmamõjudele vastuvõtlikumad ja kallimad kraamid ja siis “juveelid” ja muu sadekindlam värk. Kurgumulguni olime ise märjad niikuinii, sest igasugused vihmakaitsed ainult segasid tegutsemist ja need said mingil hetkel kõrvele heidetud.
Tunnistan, et kampa peale rüüpasime sellel merehädalisel päeval 😆 peaaegu pudelikese “Jägermeistrit”. Ei teagi, mis meist muidu oleks saanud….
Aga meeskond oli meil tõesti hea, tegutseti virisemata-nurisemata ja tragilt! Ja vaimukusi lendas kõiksem aeg, sest nutta poleks nagunii enam millegi üle olnud!

Sedamoodu uhati kõik võimalikult kiiresti varju alla. Ka meie buss nägi tagantvaates umbes selline välja….

Aga tantsijad-lauljad tegid entusiastlikult oma tegemisi. Õhtul majutuskohas nägime nende ligunenud rõivaid….

Mingil hetkel saabus laadaplatsile ETV-võttegrupp, see oli vist selle “Sadam otisb…” saate salvestus, aga ma pole nägema trehvanud…

Kuskil, tundus, keerati tuulekraane järjest rohkem vallale. Juba oli tunne, et kõik lendab. Lauad lendasid, katused sõitsid…. Olime tunnistajaks, kuidas suur punane varikatus – no mitte selline krikukene, nagu meie oma, vaid ikka tõhus varjualune tõusis laperdades õhku kõigi oma pulkadega, jäi üht kinnitusnööri pidi maa kohale rippuma – ja hakkas siis pulkhaaval alla sadama. Kõik kõlises ja kolises ja inimesed pagesid kaugemale… Nagu sõda sõitis!

Imelikul kombel näitas end aeg-ajalt päike – ja siis kohe jälle ikka vihma kaaa! Tuul oli stabiilne, st stabiilselt tugevnev.
Eestlastele omase visadusega käis kauplemine edasi. Mandlite müük siinkohal näiteks.

Kogu selle loodusstiihia keskel saabus ka meile tõeliselt traagiline moment….
Rabasime oma vaipu ilma eest kokku kerida ja kottidesse varjata ja olime suurema osa neist juba kokku rullinud ja kottidesse toppinud.
Meie vaibaredel, olgu selgituseks öeldud, on tehtud peris paksust puust. 6-7-sentimeetrise läbimõõduga plankudest on need toikad lõigatud ja tõstmiseks on nad peris kaalukad.
No vot, ja kui redelile olid jäänud veel mõned vaibad, murdus meie rõuguredeli üks tugijalgadest…. Ja kogu kupatus kukkus ümber… ja tänamatul kombel pähe ühele sümpaatsele soomlannale, kes parasjagu möödus ja meie vaipu vaadeldes oli seisatanud…
Ehmatus oli üleuniversumiline, temal ja meil… Kiirabi tuli välja ja meie vabandasime mis hirmus, küll võru- küll tartu murrakus… Diagnoosiks pandi kannatanule šokk ja soomlanna lõpuks lohutas pigem meid, et ei tal füüsilist häda midagi…
Sant tunne oli ikkagi…. Kiirabi viis naisterahva kaasa ja hiljem oli platsil kuuldavasti ka lausa veriselt lõppenud traumasid… Vaat selline maruline laadapilt…

Aga meie vaibad olid kõige redeliga maas ja need tuli ikkagi ära päästa… Keegi meist hoidis kannatanul kätt ja keegi sikutas redeleid püsti… Ja naiselikul kombel sai ikka kõigepealt katkine kotus paelga ja šlehvega kokku seotud…

Aga juba märkasid meie häda ja õnnetust naabrid ja juba nad tuldi kruvide ja akutrelliga…
Olgu nad takkajärgi ja ikka tänatud!

Meie hommikul juba suhtleiselt korrektselt kujundatud müügikoht nägi pärastlõunal välja selline… no räsitud nägi välja… 9chin Muist kraami (lapitööd ja suurem osa vaipu) on juba bussi tassitud….

Ja siis tuli päike välja – ja jäigi välja…
Ja me mõtlesime oma vaipadele, mis märjast peast bussi said topitud, segamini kõik, nagu pudru ja kapsad…
Ja siis me otsusatsime, et katsume neid kuivatada, et kraam niiskuseraisku ei saaks minna… Ärevus oli ka, et kui palju neist ehk juba porist kannatada on saanud…
Laotasime omad taiesed ümberringi kaupadest ja kauplejatest tühjaks jäänud laudadele ja veendusime, et määrdunud polnud õnneks midagi… Tuul ähvardas küll juuksed peast rebida, aga vaibad on ju rasked ja nendele ta ometi miskti ei tee – nii me mõtlesime…

Ja siis hakkas uuesti pihta ka meie soikunud äritegevus. Tuli näiteks üks vanemapoolne abielupaar, heitis eemalt pilgu me vaipadele ja härra teatas kohe meie juurde jõudes: ” Mina ostan selle matto!” Ei nad küsind pikkust, laiust ega hinda, ostsidki! Ja veel paar vaipa leidsid endale sel moel ja sealsamas oma uue kodu…

Aga tuul ei jätnud. Vaibad tõusid lendu. Ja lauad tõusid lendu. Ja tunnistan, et natuke oli nagu kõhe… Sest ümberringi olid suured puud… Ja katused….

Pakkisime oma inventari kokku ja ankurdasime asfaldile. Taas tuleb korraldajte kiituseks õelda, et laat oli äärmiselt turvaline kõiges, mis jäi väljapoole ilmamõjusid. Me oleks võinud jätta telgid püsti ja stanged laiali, aga me ei jätnud, sest hommikuks oleks tuul need ilmselt meresse viinud….

Selline laager jäi meist sel õhtupoolikul sinna päikselisele ja ülituulisele platsile maha…
Läksime ööbimispaika ja uskusime, et hommikuks on maru vaibunud ja vihma ju nagunii enam ei sadanud….

SIINKOHAL JÄÄB POOLELE…

Ja läheb iseenda tarvis värvika eluloo salvestamiseks 😉 ja ekstreem-laadahuviliste lohutuseks esimesel võimalusel jälle edasi.
Sest teine laadapäev oli veel ees, ja sellele eelnev öö…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.