Mirjami hobiblogi

KAALULANGUS…

…peaks idee järgi olema aeglane, siis jäävat tulemus püsima. No elame – näeme. Eks see suures osas iseloomu tugevuse ehk siis selgroo küsimus ole. Mina midagi ei luba, siis pole pärast põhjust häbeneda – vähemalt iseenese ees. Hakkasin kaalu langetama selle aasta algusest, kuna oli hirm, et ei mahu enam oma hobinurka ära – materjali lihtsalt nii palju ees. Selleks esimeseks tööks valisin koduse taaskasutusseeliku: koduse sellepärast, et põhiosa päevasest ajast veedan tööl, kus on üsna selged nõuded, mida tohib ja mida ei tohi kanda. Kuigi, kui ülemine ots tasakaalukalt millessegi neutraalsesse riietada, sobiks see seelikki vast tööl kandmiseks. Kes see sinna laua alla niiväga ikka vahib :p. Taaskasutuse valisin seetõttu, et esiteks oli mul taaskasutuslõngu meeletus koguses, teiseks olid uued lõngad ostetud enamasti konkreetse otstarbega ehk siis nö “kinni” ja kolmandaks inspireeris mind taaskasutuslõngade värviküllus. Ja värve ma armastan! Et värvid särama lööksid, on kõrvale midagi neutraalset vaja – loosi läksid mu kunagise musta täisvillase märsilohistaja-kampsuni jäägid.

Alustasin juba jaanuaris, ringvarrastega nr 2, neid oli mul 2 tükki ja piisas ka päris pikaks ajaks. Pärast lisandus ringi käima ka meetrine numbrit 2,5 kandev ringvarras, sest silmused ei tahtnud enam mingilgi moel varrastele ära mahtuda. Kuna olin veel haiguslehel, ei olnud võimalik ka kaugemale kaubandust kammima siirduda ja kohalikes külapoodides ma ringvardaid silmanud ei ole. Ja mehega on meil sõbralik kokkulepe, et mina teda poodi “naisteasju” ostma ei saada ja tema mind autopoodi ega remonditöökotta ei kupata. Tõsi, elu võib niimoodi ühekülgseks ja inimene õpitult abituks jääda, aga kuni me teineteisel olemas oleme, toimib nii ka.

Lõpetasin seeliku veebruari teises pooles, sest viimane ots edenes aeglaselt. Kõigepealt muidugi seetõttu, et läksin ära tööle ja päeval enam kuduvarraste seltsis mõnuleda ei saanud. Ja mõju avaldas ka kasvanud silmuste arv – kui õhtu jooksul muude toimetuste vahele paar ringi ära kududa jõudsin, oli pidu. Aga valmis ja viimistetud ta lõpuks ikka sai. Klõpsu tegi tütar:

Alustasin kudumist värvliosast, kuhu kudusin kohe sisse tunneli laia kummi jaoks. Edasi tegin vahepeal kasvatades ja usinasti selga proovides passeosa ja seejärel lugesin ja jagasin silmused mustriosa jaoks. Praegu kahetsen, et ei teinud siis pilti, kui 36 erivärvilist kerakest kilekotikestes ja nööp- ja haaknõeltega kinnitatult passeosa küljes rippus – see oli omaette vaatepilt ja tasunuks jäädvustamist küll 🙂 Kui passeosa kudusin ringselt, siis mustriosa edasi-tagasi ning õmblesin hiljem kokku. Alumine äär on kootud jälle ringselt ja vaheldumisi parem-ning pahempidi, et rulli ei tõmbuks. Sellel koel oli oma nimi ka, aga no mitte ei meenu just siis, kui vaja on :p Kokku on seelikul pikkust 102 cm, kaalu 798 grammi ja allääre pikkus on täpselt 240 cm – no et sammuruumi ikka jaguks 😉 Lõpus kasvatasin selle tarbeks igal kümnendal real 12 silmust – kõigi mustade siilude alguses ja lõpus.

Olen oma seelikuga rahul – jõudsin veel enne ilmade soojaksminekut valmis ja saan mõnuga kanda 🙂

Ja kaalu poolest olen ka alla-15-kiloste klubis – napilt küll, aga ikkagi – jäägis hetkeseisuga 14 942 grammi lõnga :p

Vasta Lobeelia-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga