Lotte vanaema

HEAD EMADEPÄEVA!

Uskumatu, et viimasest postitusest on pea kuu aega möödunud…. ja mitu püha.
Ühtki muna ma sel aastal ei värvinud. Pole me eriti munasöödikud ja väiksesi lapsi pole ja siis kipub see kombetäitmine rohkem munade raiskamiseks muutuma. Aga üks triibuline ’pühademuna’ tuli meie majja nädal enne pühi ja nüüd on Lotte vanaemast saanud Karla ’emme’. Karla ehk Carlos (ralli maailmameistri Carlos Sainz’i auks) passinimega Batasch Gorodskoj Stiljaga on minu kauaigatsetud tiigrikarva kääbustaksipoiss.


Nüüd on mu susside modell siis elusalt kodus.:)


Karla sündis Minskis 11.01.11. Järel käisime koos kaasaga autoga.
Teekonda alustasime 15. aprillil 9.50. Häädemeeste tanklas tegime söögi- ja tankimise pausi ning Läti piiripunkti, kuhu meie õuelt 217 km, ületasime 13.15. Uh millised teed Lätis. Üsna varsti hakkas selle peale sumbutaja kolisema. Riia linna piirini tuli maad kodunt 415km ja kell näitas 15.45. Edasi ikka lõuna poole. Ilm oli ilus soe ja Leedus oli loodus tol hetkel ikka meist paar nädalat ees. Noh see aeg kui paiselehed kraavikaldal ja teeveeres õitsema hakkavad. Kiirtee ääres tegime taaskord väikese pissi-söögipeatuse ja valasime viimase bensu autosse ning edasi Valgevene piiri poole. Sinna jõudsime 18.55. Kilomeetreid oli läbitud 650. Natuke oli aimu mis toimuma hakkab, aga tegelik elu on ikka muu. Kui kaasale oli see reis paras nostalgialaks. Minskis käis viimati 18a tagasi. Lätis-Leedus käimisestki päris mitu aega möödas. Mina polnud seevastu eluski näinud neid pikki rekkade järjekordi piiril, ainult kuulnud. Lisaks nüüd veel transiitnumbritega sõidukad, mida praegu Leedust Valgevenesse viiakse, sest mingine tollimaks pidi varsti 10x minema. Õnneks selgus, et ka selles sabas me ei pea seisma, aga ikkagi läks oma tunnike, enne kui piirist üle saime, sest vahtkonna vahetus toimus. Valgevene tsoonis läks asi huvitavaks. Kõigepealt anti ’Migratsionnaja kartotška’ täitmiseks ja üks talontšik kuhu allkirju/pitsateid korjata erinevatest putkadest (passikontroll, sõiduk, toll) ja kindlasti õiges järjekorras. Putkad ise polnud sugugi kindlas järjekorras vaid segi-läbi. Täita tuli auto ajutise sisseveo deklaratsioon ja tollideklar. Ilm juba pimenes ja need deklarid olid sellised A5 formaadis õhukesel karedal kollakal nn tarbepaberil vene keeles. Mina ei saanud suurt aru ja kaasa ei näinud lugeda mis taheti. Viisad, reisikindlustus (kindlasti Belgosstrah!) oli meil olemas. Roheline kaart autole ka. Tollitädi oli karm ja kukkus riidlema, et miks meil pole kirjas ulitsa ja nomer doma. Kui seletasime, et meil hoopis selo ja hutor, siis me kukkusime ikka tema silmis täitsa alamasse klassi.:D Auto vaatas üle. Loksutas veepudelit, klaasipesu jm kanistreid ja vaatas kahtlaselt tühja puuri. Lõpuks olid kõik allkirjad-pitsatid käes. Kuna mul polnud ühtki Valgevene rublat, siis läksin tollipunkti kassasse vahetama. 1 USD eest sain 3110 BYR. Andsin kuldkihvadega kassaprouale 50USD ja olin 155 500BYR omanik.


Kell 22.40 olime lõpuks Valgevene pinnal. Esimesed kilomeetrid palistas teeserva jällegi rekkaderivi. Teed olid ikka tunduvalt paremad kui Lätis. 180km ja natuke üle kahe tunni sõitu ning olimegi veidi enne kella 1 öösel Minskis. Minski ringteel peatas kohalik miilits ja kontrollis dokumente. Väike kesköine söömaaeg Karla kasvataja poolt ja pugesime magama. Hommikul sai natuke juttu aetud, ostu-müügidokumendid vormistatud ning kell 12 päeval asusime tagasiteele. Enne piirile jõudmist käisime tankimas oma rublade eest. 150 000 BYR eest saime 40l bensiini. Hind tuli ca 0,86 EUR/L. Ülejäänud 5550 rubla eest ostsin 3 väikest šokolaadi 1640 rbl/tk ning ühe 330 rublase pisikese vahvlibatooni. Kotis on veel mälestuseks 250 rbl mille eest ei saa tikutopsigi. Põldudel käisid kevadtööd. Põllud olid kõik kenasti haritud. Tee ääred puhtad. Näha oli hulgaliselt oranžides vestides inimesi koristamas.
Karla sõitis mul muidu süles ja oli vait ning rahulik. Veidi enne piirile jõudmist panin ta puuri, et ehk saab nii, et pole vaha kutsi ette näidata. Veterinaar tõendid-passid küll olemas, aga mine sa tea, mis ametnikud arvavad või leiavad. No siis läks totaalne seakisa lahti, et arvasime taolise ’ salakaubaga’ mitte saavat niisama piiri ületatud. No õnneks ta jäi vait ja magama. Aga piiril läks ikka jälle kõvasi aega. Selgus, et uuesti tuli tollideklar täita, aga blankett oli teine ja täitsin valesti ja siis sai veel paar korda harjutatud ja ikka uuesti sabas seista. Autosid kontrolliti ikka päris põhjalikult ja olime tea-milleks veel valmis. Selleks ajaks kui meie lõpuks paberid korda saime oli ametnik juba kaugemal ja kui kaasa kutsuma läks, siis arvas, ’võ naverna tšestnõje ljudi’ ja pani pitsati ’propuskile’ ära. Kuts oli vait ja puur tähelepanu väga ei äratanud. Kui ametnik kaugemale läks, siis kähku autosse ja minema. Aega läks Valgevene piiril kokku 2t ja 40 minutit. Leedu poolel läks pool tundi. Uuriti ka autosid. Puur äratas tähelepanu. Küsimuse peal ’Što tam u vas?’ Vastasime ’Sobaka’ – Pokažite- näitasime – oligi ’sobaka’:D ’A dokumentõ jest’- näitasin eesmalt dokumentõ-sid. Lasti minna. Uhh – lõpuks ometi kodus EL-s! Natuke piiripunktist eemal andsime kutsile süüa ja üritasime teeserva mineerida. Siis teele ja järgmine peatus oli Lätis. Ilm oli eelmisest päevast oluliselt jahedam ning tibas vihmagi. Kell 10 õhtul jõudsime Riiga. Kaasa arvas, et sõidame läbi linna, sest ringteel oli remont.. Kui ta 15a tagasi käis umbes 7 korda 6 päeva jooksul Riias, siis nüüd selgus et tema viimasest käigust oli hulga vett merre voolanud ning palju linnas muutunud. Saime siis ekskursiooni pimedas linnas. Lõpuks leidsime õige teeotsa ja ikka kodupoole. Väike mineerimispeatus jälle. Igal juhul paar minutit enne südaööd olime Eesti pinnal. Veelkord jalasirutus Häädemeestel. Oma koduõuele jõudsime kolmveerand kolm öösel.
Hommikul algas siis minu titemamma elu. Kell 6 äratus pissile, sööma. Sain kastivabrikust 2 nädalat puhkust ja hakkasime harjutama uut režiimi, et töölemineku ajaks saaks elukorralduse paika. Karla läheb õhtuti ilusti kell 23 peale sööki oma puuri tuttu ja ei protsessigi. Hommikul saame vahel ka 7-ni magatud. Algul ma ikka hommikuti tukkusin laua taga istudes. Pole ju harjunud nii range režiimiga.:D Ülakorrusele minna ei saa, sest siis on kohe viuksumine lahti ja tahab järgi tulla, aga meie trepivärk on selline lahtine ja piireteta ning ohtlik. Eesti keele oleme selgeks saanud. Õues ollakse mõnuga. Koolis käime ka. Waldorfkoolis muidugi minuga tööl kaasas. Sinna läheme tavaliselt lõunaks ja siis tulebki tuduaeg laua all pleedil.
Lottega saavad ka hakkama, aga eks silm tuleb peal hoida. Karla ja Lotte omavaheliset integreerimisest seekord pajatama ei hakka, aga teinekord kindlasti. Ehk kulub kogemus kellelegi ära.
Enne reisule minekut läksid meilgi ilmad soojemaks ja mu roosa villane müts oli liiast. Hirm oli aga palja peaga külmetada, sest tõbisena reisimine ei ahvatlenud kuidagi. Otsisin oma laoseisust puuvillasemaid lõngu. Lõpuks osutus valituks valituks lõng Pinguin Calipso – 50g-85m. Alustasin 60 silmusega varrastega nr5 kaks lõnga kõrvuti. Peale sooniku tegemist ja esimest labase koe rida taipasin õnneks pool nr jämedamad vardad võtta.:) Kuna lõng selline kirju froteene-aasuline, siis ei plaaninudki mingit koekirja. Kaunistust ikka tahtsin. Lõpuks leidsin paelavarudest ühe träpsu tooni atlaspaela ning heegeldasin iseenesetarkusest lillekese. Pika otsimise peale jäi näppu ka sobiv helmes südamikuks. Tahtsin ikka suuremat või rohkem, aga ei sobinud mitte. Lõnga jäi veelgi järele ja plaanisin algul kaelasoojendajat. Hakkasin jälle omast-peast lehte kuduma ja jätkasin reisi peal, aga siis arvasin, et tühja kah. Kautan kogu lõnga ära ja teen salli. Umbes poole peal katkestasin töö ja hakkasin teise lehe poolt vastu kuduma. Silmamõõt poole osas oligi suht täpne – paari reaga panin mööda, aga harutama ka ei hakanud. Keskel kudusin kaks poolt kokku. Olin kellegi blogis näinud kuid täpselt polnud meeles kuidas käis. Noh tuli minumoodi kokkukudu. Väga hull ei jäänudki.:) . Rena käest ostetud lühikeste ringvarrastega on tõesti juba hea kududa mütsi. Nüüd ma saan aru kuidas mõnel tuleb mütse nagu Vändrast saelaudu.

Võtsin ikka reisile mitu lõnga kaasa, et nii palju tunde, aga sall sai valmis esimesel päeval Leetu jõudes ja alustasin ka teist mütsi, kuid ei saanud asja. Tagasiteel ka mitte. Üritasin mustrit kududa, kuid selline froteene lõng ei taha mingeid vigureid. Kaasa pahandas teepeal kui mulle Lätist-Leedust rääkis, et minuga on mõttetu reisida – üldse ei vaata mis teeservas on. Parem võin istuda kodus padjahunniku otsas ja kududa. No kui teeservas sama võpsik mis meilgi, siis pole see mingi vaatamisväärsus.
Avastasin, et üks märtsikuine kaarditegu esitlemata. Sai kaasa sõbrale rahakaart sünnipäevaks tehtud. Toorikuna kasutasin üht reklaami, mis nägi välja nagu rahakott.

Peale ’voodrivahetust’ tulemus selline:



Lillepotile sai ümber natuke paberit kortsutatud. Lisaks pitsi, paela, lepatriinu.

Minu liblikaprojekt


Päikest Teile, tundke ennast mõnusalt ja….
HEAD EMADEPÄEVA!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.