Lille maalikoda

„Rahulolu saladus seisneb teadmises,
kuidas nautida olemasolevat ja kaotada igatsus asjade järgi,
mis on sinu haardeulatusest väljas.”

Kogu selle maise virr-varri sees kaotab inimene enda vahest lihtsalt ära. Me tõuseme hommikul varavalgel, juba me kiirustame tööle, rügame kahakesa tundi ühtejutti mammona kogumise nimel ja sealt edasi jääb piskuke aega meie lähedaste ja kodu jaoks. Ja kui on eriti hea päev siis natuke kvaliteetaega ka enda jaoks. Lihtne arvutus näitab, et enamus meie ärkveloleku ajast kuulub teiste hüvanguks. Kas me siis ei olegi oma aja peremees?
Mingist raamatust jäi mulle külge mõte, et tuleb leida enda jaoks see tegevus, mis õnnelikuks teeb ja leida aega ka selle tegevuse jaoks..kas just iga päev, aga kui tunned, et jaks on otsas ja kohe kuidagi ei suuda edasi minna, siis tuleb kiire mööda lasta ja ennast laadida. Nii ma uuesti joonistamise juurde jõudsingi.
Uuesti just nimelt seepärast, et kooliajal oli see üks minu meelistegevustest. See viis mõtted mujale ja andis viivukski rahulolu tunde. Mäletan selgesti, et keskkooli lõpuklassis olin dilemma ees – kas valida oma erialaks südamelähedane ala (ehk siis kunst) või hoopis amet, mis kindlama ja stabiilsema sissetuleku tagaks. Ja ma valisin viimase. Ma ei kahetse tehtud valikut ja ma ei lase oma valikut ka teistel kunagi halvustada, sest vaid mina tean valiku tagamaid. Pealegi andis mulle julgust teadmine, et minu hobi jääb alati minuga. Mis tahes ajal ja kohas võin ma ikka ja alati leida poogna paberit ja nüristunud pliiatsijupi ning lasta fantaasial lennata. Vahepeal tekkis lihtsalt pikem paus, mil enamus aega ja auru kulus õpingutele. Seejärel pühendusin pereelule. Alles alanud aasta algusest olen hakanud teadlikumalt maalimise jaoks aega võtma.
Suured tänud minu tütrele, kes oma tubliduses mulle selleks vaba aega võimaldab, minu abikaasale, kes mulle minu elu esimese molberti kinkis ja alati asjakohast kriitikat annab (seejuures üldse mitte ainult halba), oma parimale sõbrannale, kes komplekti õlivärve kinkis ning Airele (ja-ja, see on suure pere emme, kes siinsetele bogijatele juba ammu tuttav) ja Merike Lätele, kes omakorda julgust andsid ja loovust arendasid ning teevad seda edaspidigi.
Lõpetuseks aga luban, et edaspidi pühendun ma kirjatöö asemel kätetööle ja rohkem kui tähti üksteise järel reas, hakkan ma näitama värve ja jooni. Alustuseks mõned minu viimatised tööd:

Parasjagu ei olnud kodus ühtegi lõuendit ja seetõttu kasutasin üht suvalist puitkilpi, aga ega suurt vahet ju polegi.


See on pilt, mille ma alustasin Roosi kunstiklubis ja mida ma kodus noh-nii-mõned korrad üle maalisin.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.