LaanteLapse käsitöö

Nii ammu pole midagi kirjutanud

Jaa… Just! Pole mind ju koduski olnud. Mitte ei nautinud ma suverõõme, nagu arvata võiks. Ma olin ämmaproua juures asumisel, kui meie kodu remonditi. Peale koju naasmist ei saanud kodus ollagi, rasedatel lõpusirgel ikka mingid tervisehädad tulevad külla kimbutama, nii ka minul.
Kui nüüd juntsu kandmisest veel rääkida, siis lõpp on näpuga näidata 🙂

Pisut siis pildimaterjali kah. Horrit siin eriti igatseva näoga. Ilmselt kodu järgi.

Ega see kodust äraolemine teab, mis lust ja lillepidu pole loomalegi. Lõpuks, kui ta vanaema juures oli ära harjunud, tuli taas koju tagasi minna. Aga ei kodu lõhna, ei pesalõhna. Ja tekkis pisike stress. Kiun ja ving ja jalgade vahel siblimine, vaata, et oma suure kõhuga püsti jääd. Veterinaariga sai sel teemal suheldud ja vitamiinikuur peale. Nüüd on taas pisut reipam, meie “suur tiiger”. Aga kaissu tahab Meistrimoorile õhtuti ikka pugeda 🙂 Mõne aja lubame.

Minu aiakeses on rohi ilmselt juba kõrgeks kasvanud, nagu enne jaanipäeva niitudel 🙂 Me ei jaksa enam nii sagedasti ( loe:igal õhtul ) maal olla. No mis ma nüüd meietan – mina ei jaksa 🙂 Siis pere on solidaarsusest minul linnas seltsiks. Aga mõni kena taim on mul fotokaamera ette ikka jäänud.
Siin on eelmise omaniku istutatud roos, mis nüüd nii kenasti õitsema hakkas just vastu sügist!

Ja siin mu lapsepõlvelilled – Cosmos Clissandro. Tunduvalt lopsakamad, kui siis, kui ma pisike piiga olin 🙂

Kobedad, onju!

Nüüd suvistest tegemistest. Sel aastal oli minu Meistrimoor nii tubli, tahtis ise Valge Daami laadal osaleda. Ja seda kolm laadapäeva jutti! Tegime siis pisut ehteid ja vildist kotte, sekka linavildist kotte kah. Äri läks tal üle ootuste hästi. Sel aastal ju nigel see ostuvärk. Käisime meiegi issiga laadamelu piilumas – sa pühajumal! Iga teine lett oli …. Ehted! Seega järgmine aasta kindlasti enam ehetega välja ei lähe. Tuleb midagi lahedat välja mõelda. Aga seekordne laat oli tõepoolest nagu “Ehete eri”. Va. Linca ehted! Need olid nii võrratud, et sinna leti juurde olekski tahtnud jääda! Ja niimoodi Linca ja Meistrimoor oma laada ajal silmsidet pidasid ja naeratasid.

Mõned sõrmused, mis veel alles on:

See sõrmus on pisut suuremate mustikatega ja pidulikum. Teine pilt veel:

Kotid saavad pildile ja jutuks hiljem, kui rohkem jaksu on. Liigitaks siis need värvispektri beezi, rahvusliku ja värvispektri punase alla.

Kallid teile siis! Ja hoidke pöialt! Või varbaid! Sest varsti – varsti ma lähen…. ja pudenen 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.