Juulikese pusimine

MADE IN RIGA

Aeg on kallis, sest seda on kahetsusväärselt vähe. Sellest lähtuvalt olen alati vardad kotti torganud, kui viibin kodust eemal ning on ette näha mõningaid tunde, kus saab molutamise asemel kududa. Eriti kehtib see pikemate konverentside jms. kohta, kus aeg kipub vähemal või suuremal määral venima. Nii veetsin juunikuu viimase nädala Riias. Pärast ühte loengut, kui lõunani oli veel poolteist tundi aega, tõmbusin fuajee nurka diivanile ning plaanisin kududa juulisinist salli jupikese võrra pikemaks. Uskumatu, millise elevuse see tekitas rahvusvahelise seltskonna hulgas! Tundus, nagu ma kükitaksin diivanil ning muneksin kuldmune või puistaksin huulte vahelt pärleid. Inimesed kogunesid minu ümber ning üllatushüüete saatel arutati, et kui ainulaadne on selline oskus ning üks umbes 60. aastane härra Austriast meenutas, et ka tema kadunud ema valdas sellist kunsti ning uskuga või mitte – kudus isegi kampsuneid! Minu kohmetu kommentaari peale, et Eestis kuulub elementaarne kudumisoskus üldhariduse juurde ning väga paljud naised (ka noored) tegelevad käsitööga, vangutasid osad uskumatult pead. Seega, armsad isetegijad, pidasin targemaks klõbistada vardaid hotellitoas uhkes üksinduses ning loengupauside ajal molutasin vapralt ühes teistega. Sellest hoolimata sai juulisinine sall (mõõtmed 22 X 200 cm, lõngaks helesinine hõbeträpsudega Lana Lamè) valmis ning siin ta on.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.