Kust on teie käsitöölembus alguse saanud?

Homepage Forums – VARIA – Vanakraamiladu Kust on teie käsitöölembus alguse saanud?

  • This topic is empty.
Viewing 15 posts - 16 through 30 (of 39 total)
  • Autor
    Postitused
  • #18749 Reply

    Ma olen ka sellele mõelnud aga täpset vastust ei teagi. Kuduma hakkasin omal algatusel, ei ema ega vanaema kodus käsitööd ei teinud. Teine vanaema tikkis palju, suuri seinavaipu, patju. Kudus ka aga ma ei puutunud temaga peaagu üldse kokku. Noh, mitte selles mõttes,et vaatad ja igatsed ka midagi sellist teha või et vanaema võtab põlvele ja õpetab. Nad elasid kaugel ja sattusin sinna umbes korra või paar aastast. Mulle ei meeldinud seal :P
    Tädi koob mul hästi palju aga jällegi, temalt ma pole ise midagi õppinud. Pigem mingil hetkel saanud innustust, et tegemist on väärt hobiga. Kuduma hakkasin põhikooli käsitöötundides kasutusel olnud raamatu abiga. Heegeldamist õppisin ka koolis. Algul oligi heegeldamine peamine. Meil oli suurepärane käsitööõpetaja, inspireeriv, innustav, rahulik ja natuke emalik. Algul tegime lihtsamaid asju – pajalapid, nukkudele riided, siis väikestele sugulastele sokid ja kindad. Alles keskkooli ajal läks lahti suuremate asjadega maadlemine – kampsunid, vestid jms. Siis olid hästi lahedad Tiina Meeri saated- passisin neid alati ja tegin märkmeid kaustikusse ja proovisin kohe peale saadet järgi. Hästi palju huvitavaid nippe sain. Peale keskat töötasin aastakese suures raamatukogus, kus oli palju võõrkeelseid käsitööajakirju. Kuna nn omad said paljundada tasuta, siis on peaks sellest ajast olema lademetes mustreid, koopiatena:)
    Siis astusin kõrgkooli ja samal ajal avastasin niplispitsi kursused Õpetajate majas. Ostsin omale töövahendid ning õppisin algvõtteid. Kohutavalt põnev oli! Niplisele järgnes abakhani võlude avastamine. Algul oli see pood ju ainult Tartus ning kui ma pingipoolikul külas käisin, siis laekusin tagasi alati suurte kottidega. Nimelt andis pingipoolik hää idee – 5eeku kg müüdi seal parajaks lõigatud värvilisi lappe, puuvillaseid. Õmblesime nendest tekikotte. Olen mitu teinud kingituseks ning mõned on ka omal alles. Jube töö oli:) käsimasinaga vuristamist mitmeid tunde! Aga tulemus oli armas.
    Nüüd olen peamiselt kudumise juurde pidama jäänud. Vahel õmblen ristilapsele mõne laheda ottobre lõike järgi midagi või teen mõne mänguasja. Aga suuremaid õmblemisi pole viitsinud ette võtta. Masin ka suht rõve hetkel, rohkem auru kulub niiti jätkamisele kui õmblemisele.
    Kudumisega on palju lihtsam. Saab igale poole kaasa võtta ja ajaviiteks nokitseda.

    #18750 Reply
    AvatarAnnu
    Member

    mul ei oska ema midagi, see eest minu vanavanaema heegeldas ja vanaema kudus (tema meelest kulus heegeldamisel liialt lõnga). mina tegin lapsena nii üht kui teist, lisaks vanaema abil õmblemine. ligi 15aastat vahele jäänud (ülikool ja töö ja muud huvid), nüüd lapsega kodune olles tuli Tegemise Himu 😆 peale. teate küll seda tunnet, et kisub nokitsema, endal sära silmades. ja nüüd on olemas internet, kust leida selliseid mustreid! ja isetegijad ka veel :)

    #18751 Reply
    Avatarmamm
    Member

    minuga oli aga hoopis selline lugu, et mina vihkasin käsitööd. Kuskil 8 klassini oli see nagu õudusunenägu. Sain nutu ja teiste abiga valmis tehtus oma esimesed kindad ja sokid(need kõrvetasin veel pressimise käigus ära)
    Peaaegu oleks jäänud suvetööle, kuna ei jõudnud töid valmis. 👿
    Siis aga pidin hakkama kuduma kampsunit. See mulle meeldis. Tuli küll kitsas aga ilus ikkagi. Siiamaani pole raatsinud lahti arutada.

    Ja sellest kampsunist saigi kõik alguse. Hakkasin käsitööd armastama. :mrgreen:
    Lemmik(hetkel) on pärlites sobramine 8) ja heegeldamine aga kudumine ka päris tore. Teeks ka hea meelega siidimaali kui oleks raha osta värve :?
    💡 Aga peale seda ühte kord pole ma kunagi tahtnud teha ei sokke ega kindaid. Pole kohe isu ega tahtmist.(Neid asju teevad veel mu kallis tädi ja vanaema)

    #18752 Reply
    AvatarAnniki
    Member

    Ma kooli käsitöötundides ei viitsinud üldse teha 😆 Kaheksandas klassis pidi mingi lapitöö tegema, ma võtsin suurelt kohe teki ette, sain viie kätte, kuid siiamaani kui õpetajat linnapeal vahel näeb, küsib, kas tekk ka valmis saanud. Vahel mõtlen, et teekski ta nüüd aastaid hiljem ära ja läheks näitaks talle ette 😆 😆
    Käsitööpisiku on meil saanud peres vist teisedki, õde just eile palus et ostaksin talle lõnga juurde, hakkas vesti tegema ja ei tulnud välja, vend jälle tikib aeg-ajalt.
    No ja siiani on tõeline staar ikkagi ema, kes teeb rohkem tellimuse peale asju, mitte ajaviiteks.

    #18753 Reply
    jutupaun
    Member

    mina ka kuni keska lõpuklassideni vihkasin käsitööd. õpetaja polnud kõige parem ja inspireerivam kahjuks. Mina tahtisn teha pluusi tema surus mingit öösärki peale. mina thatsin teha pikka kampsunit, tema väitis, et ega sa seda niiikunii valmis ei saa :S Kui lapitööks 7m mao tegin pisikestest 8*8 lappidest ei uskunud keegi et ma selle valmis saan… Sain 4 päevaga :)

    kudumise ja heegeleamise avastasin alles ülikoolist tegelikult uuesti. Närvi rahustamiseks. ja sealt see manjakaalsus välja kasvas… Õmmelda mulle kodus väga ei meeldinud. Proffist õmbleja ema arvas, et tal tuleb asi paremini välja ;) tuli kah. aga mina lõikasin ja siis tuli koos tehes ikkagi lõpptulemus hea. Nüüd kui emast kaugel elan julgen juba ka riideid õmmelda:) siis ei saa ema nii ruttu norima tulla… kuig vahest oleks hea kui ta mõnda töövõtet õpetaks.

    #18754 Reply
    Avatarkasi
    Member

    Eks ikka lapsepõlvest. Kui on eeskuju ema ja vanaema näol, siis harva see mööda külgi maha jookseb. Eks kiibitsesin niisama, kuni ise katsetama hakkasin. Alustasin õmblemisest. Muid käsitöid õppisin aegamisi juurde. Koolist pole pisikut saanud. Ju ei vedanud õpetajatega, kes ei suutnud inspiratsiooni tekitada ja huvi äratada. Kõik kohustuslik tundus jube tüütu ja igav. Ema noorpõlves õmbles endale, õele ja mulle, sõbrannadest oli alati järjekord. Hiljem kasutasin ema ära juurdelõikuses(tundus nii kole kääre sisse lüüa kangasse:( )Edaspidi aga õmblesin hoopis ise emale. Vanaema mäletan aina heegeldamas, lõputult. Siiani mul olemas tema tehtud suured heegeldatud kardinad ja kunagi vanaemal heegeldada lastud sall on taas moes ja minul kaelas :) Kuduma lapsena ma ei hakanudki vist sellepärast, et ema muudkui kudus ja kudus.
    Praegu on nii, et liiga palju on kohustusi-närv läheb kohe mustaks, kui ei ole aega istuda ja meisterdada. 👿 Endal kahjuks pojad ja nemad ei arva käsitööst midagi :( , kuid minu õmmeldud rõivaid on nõus kandma iga kell, ka vanim, kes juba 20 :)

    #18755 Reply

    Ma mäletan ka hilisemast kooliajast, et mingite asjade õmblemist suruti peale – öösärk just sellise lõikega ja kindamuster mitte suurema kui 2 silmalise vedamisega. Kinnaste suhtes tundus see ilge ahistamisena, sest ma pidin osa labakust suisa ära harutama. Oli meil aastake üks pedast otse tulnud tibi, kes tundus käsitööst väga kaugel olevat. Aga lõpuks lapsevanemad ta ka välja sõid :P

    #18756 Reply
    redfox
    Member

    mina õppisin esimeses klassis iseseisvalt kuduma raamatu abiga aga see ei olnud tol hetkel “in” nii et koridoris vahetunnis kududes sain vanematelt kooliõdedelt räigelt mõnitada. aga käsitöötund ei meeldinud sest mulle ei meeldi midagi käsu peale teha.
    kangast kuduma õpetas vanaema aga kahjuks jalad ei ulatanud tallalaudadele ja seista jälle ei jaksanud. kudusin siis ema platvormkingadega. oli ikka “mõnus” küll. vahel tabasin vale tallalauda ka.
    päris väiksena õmblesin käsitsi mänguasju, ise kuidagi kompunnisin ja lõikasin välja. aga tulid nitsevoo. ambliku tegin, roti, öökulli ja kilpkonna. vohh. nii 2 .- 3. klassis. 12. klassis püüdsin teha seda koera mistandoli. odie. garfieldist. ei tuld pooldki nii andekas kui 2. klassi asjad. ja kui pooltel sõbrannadel oli ülikoolis kohutav eksamihirm, siis logish et tegin neile stressiloomadeks herneid täis topitud hundid karud ja tiigrid. et julgem oleks.
    küsimus pole olnud õpetuses ega õpetajates, pigem motivatsioonis.

    #18757 Reply
    Avatarp6rgukiz
    Member

    Minu ema ei oska käsitööd. Selle eest mõlemad vanaemad on super andekad. Üks juba tegelikult 10a mulla all, aga tema loomingud kaunistavad sugulaste kodusid ikkagi. Tikkis seinapilte, kudus, õmbles ja heegeldas linikuid, voodikatteid jne suuremates kogustes. Lapsepõlvest mäletan, et ta tegi kogu aeg käsitööd.
    Teine vanaema koob siia maani. Õmmelda ta eriti hästi enam kahjuks ei näe, aga lapsepõlves saime me vennaga kõik riided selga tänu tema kätele. Kui ta noorem oli, siis töötas “Uku”s ja tikkis rahvarõivaid. Ilusad olid.
    Kuna kodus meil keegi ei õmmelnud ja vanaemasid ka iga kell käepärast polnud võtta ja nukud paljalt käia ei tahtnud, tuli mul ise pusida. Ema nõelad olid pidevalt kadunud. Kodukohas oli üks tore ladu, kus oli traktoristidele kaltse ja seal me siis sõbrannadega käisime sobramas ja tõime neid koju, et nukkudele õmmelda. Tore aeg oli.
    Kooli asjad pidin ise valmis tegema. Tüütu oli. Aga peale põhikooli läksin ikkagi õppima õmblemist kolmeks aastaks, see sobis mulle. Ja pool a töötasin ka õmblejana, kuid mass töö ei olnud minu jaoks. Hiljem veel 4a olin ühes suures õmblusfirmas ja juhatasin vägesid… sai kogemusi ka tööriiete valdkonnas :P
    “Külale” õmblesin ma pidevalt. Ja lastele õmblen samuti, viimasel ajal küll väikse lapse kõrvalt totaalne ajapuudus käsitööks ja suurem laps jahib firmakaid, aga midagi ikka.
    Kuid vaadates Teie töid, on mul tunne, et ma ei oskagi teha käsitööd.
    Nu jah, õmmelda oskan (natukenegi), olen seda teinud vähemalt 25 aastat, kududa, heegeldada, tikkida aga oskan ainult minimaalselt. Roostes olen :P
    Hetkel takistab veel see, et enamus käsitöö stuffi Eestis vanas kodus, pole jõudnud veel siia tuua. Igatsen neid asju ja aega ja rahu, et saaks tegeleda segamatult millegi loomisega. Hea tunne on, kui oled midagi valmis saanud ja see ka sulle meeldib.
    Paraku aga iga asjaga nii ei lähe :)

    #18758 Reply
    Avatarmariska
    Member

    vanaema kudus, heegeldas kogu aeg midagi. õmbles vähem, aga siiski. ema peamiselt õmbleb… aga väga rangelt ajakirjast võetud lõike järgi, ei mingit omaloomingut. lihtsamaid asju ka koob. nt sokikanna kudumist pole siiani selgeks saanud kuigi olen mitmeid kordi õpetanud. see osa sokist on siis minu teha;)
    ise ma olin veel mõned aastad tagasi usin kuduja, aga kui laps hakkas varda otsas elama ja lõngakeraga minema jalutas, siis jätsin kudumise maha… keskkoolis pidime tegema mingi mänguasja – mina tegin nuku. ja seejärel tegin veel palju-palju nukke ja teenisin nende müügiga omale raha. eile just leidsin kapist lõngu sorteerides kaks praakpead. peaks mingi hetk nukud valmis tegema:) heegeldada mulle eriti ei meeldi ja õmblustööd lasin kooli ajal kõik emal ära teha.
    tegelikult oli minu käsitöö tegemisest üsna pikk paus. kuni mingi hetk otsustasin lapse voodile teha lapiteki. ja nüüd keerleb peas nii palju mõtteid seoses lapitekkidega, et muudkui teeks. eks näis kauaks seda tuhinat jätkub:)
    ja tegelikult võiks ju vardad ka jälle üles otsida…

    #18759 Reply
    Drex
    Member

    Ema õmbleb, koob ja heegeldab, kuigi silmad hakkavad tal väsima, ta üle 70 kah juba
    vanaema oli mul huvitava töö tegija, ta tegi voodilinadele broderii- pitsi taolisi kaunistusi, õmblusmasinaga, keeras masinahambad alt ära, võttis ka talla ära, jäi vaid nõel ja sedasi siis õmbles, liigutades tööd kiirelt nõela all edasi-tagasi.
    teenis rahagi selle õmblemisega. masin oli tal vahva, nii käsi, kui jalg (kui rihm peale panna) masin on nüüd ühes muuseumis, aga mina olin siis liiga väike, et tööpõhimõtet selgeks saada, kripeldab siiani…
    Ema aga õmbles mulle kõik kleidid ise, siis oli mingid 70-aastad, mina joonistasin, milline peab asi lõpuks välja nägema, ja tema teostas. teistel iial samasuguseid riideid polnud
    Ise olen kudunud ühe vahendaja kaudu rootsi, aga vahendaja võttis lõviosa teenitust, seega jäi katki see äri. Pikka aega ei teinid midagi, nüüd tasahilju… Valmis ükspäev heegeldatud rätik, selle õpetuse järgi , aga väiksem tuli..
    http://www.angelfire.com/journal2/donisfuff/croshawl.html
    eile tegin kaks lille roosi ja pojengi.
    pildi tegemises , õigemini nende arvutisse toppimises olen suht tume, ootan, kui arvutihullud pojad koju maabuvad, siis kui neil mahti saan ka pildid, panen siis tehtud töödesse.

    #18760 Reply
    Essu memm
    Member

    Me ei olnud just rikkad, kui ma laps olin. Ema koob sokke-kindaid, heegeldab ja õmbles. Mina olin 14, kui harutasin ühe kergelt kulunud kleidi üles, et keerata riidel teine pool. Ära tegin. 😈
    Peale ülikooli olid 2 tütart üsna teineteise järgi. Raha oli vähe, poes midagi ei olnud. Esimene suurem kudumine oli mõlemale karupüksid, et saaks lapsi lasteaeda viia. Siis õmblesin talvemantlid. Edasi juba vastavalt vajadusele oli koguaeg midagi teoksil.
    Tüdrukud hakkasid ka endale ühte-teist tegema. Ma vihkasin letialust kaubandust. Nii me kolmekesi nuputasimegi, mida ja kuidas teha. Lõnga harutasin, ja vanematel oli paar lammast. Õnn oli, kui poest sain ilusat lõnga. Rännu pealt tulin ikka lõngade ja kangajuppidega tagasi.
    Aga ma olen ikka püüdlik järeletegija olnud. Kombineerimisoskus on väga kesine.

    #18761 Reply
    Avatarriinukas
    Member

    hmmm 🙄

    ema on töötanud kuduja ja õmblejana, lapsena olid mul alati mingid imeaparaadil kootud retuusid, mida ma vihkasin :), sellega kooti tellimise peale meestekampsuneid ja aga kudunud on ta nii käsitsi, aparaadil kui ka masinal, 3 kategooria õmbleja ja 4 kategooria kuduja, oli vist nii pidi. ja heegeldanud on ta ka ja vene ajal kui miski selga oli vaja saada siis pidi õmblema ka.
    Õmblemine on mind lapsest saati huvitanud, no nagu tüdrukud ikka – nukuriided ja mänguasjad ja, hiljem endale midagi selga, heegeldanud ma vist eriti polegi midagi, kuigi ma omas mõttes pigem heegeldan kui koon. Kudumisega oli nii, et kutsekas turismieriala, Eesti kultuuriloo tunnis taga pingis, mina kudusin Vaivara khk. kirikindaid, sest see mida loeti oli meile keskkoolis 4 aastat järjest pähe taotud, seda oleks võinud ise minna ja rääkida. Paar asja on ikka veel, mida ma siis kudunud olen.
    Põhiline on siis tikkimine ristpiste, paar sellist suurt pilti on ka ette näidata. poolik rahvariidepluus on ka kapis, asi lihtsalt viitsimise taga, et see pooleli on.

    no ja siis need minu meisterdused- vat võtke te nüüd kinni kunst see ju pole, pigem asi ikka näpuosavuses ja teravates käärides jne.

    ehee isast ka, küla on isa tehtud prügikühvleid ja ahjuroope täis ja kodus on meil isa tehtud traktor ja puulõhkumismasin ja veel päris mitu sellist asja, nii et kuhu poole mutreid keerata tean ka kui vaja on.

    #18762 Reply
    urvake
    Member

    Kuskil 5 aastaselt tahtsin ema järgi kududa, ei saanud hakkama, sest tegin seda salaja. Silmad sain vardale. Algklassides oli heegeldamine ja tikkimine, heegeldasin riideribadest mati. Kuskil 10 aastat tagasi oli see emal kasutusel.
    Joonistamine-maalimine on lasteaiast alates meeldinud ja välja tulnud. Seda on ka vanaema kõrvalt teha saanud.
    Õmblema hakkasin selle pärast, et emal ei tulnud minu meelest asjad hästi välja. Kuskil 8. klassi paiku olid mul koduriided enda tehtud, st meisterlikkus saavutatud.
    Koolis oli meil külmad ruumid, eriti peale juurde ehituse valmimist. Keskooli alguses mõtlesin, et kas mul on piisavalt püsivust, et kampsun valmis saada. Sain valmis ja samadel motiividega valmisid ka müts, kindad, sokid, põlvikud, vest. Järgmised kampsunid tulid ribu-rada pidi järgi.
    Tikkimine on mulle olnud nagu ka joonistamine niitidega. Ka see algas kooli käsitöö tunnist.
    Päris ilma eeskujudeta pole siiski olnud- vanavanaema on rüiuvaipu tenud, vanaema maalib, koob, tikib gobelään pistes toolipatju. Ema koob, heegeldab-alates sellest ajast kui mulle koolis õpetati, olude sunnil on perele riided selga õmmelnud. Millegi pärast on käsitöö harrastus nais liini pidi levinud, ainult vendadest vanim tegeleb orelite restaureerimisega.

    #18763 Reply
    Elsa
    Member

    Peab tõdema, et ka minu huvi näputöö vastu pole tühjalt kohalt kerkinud ;) Mu vanaema õmbles kõrge vanuseni omale riideid, kudus lastelastele sokke, kuni silmad ja sõrmed kannatasid. Vanadel voodilinadel on samuti tema heegeldatud armsad pitsid sees.
    Mu ema on ka alati käsitööd teinud. Hooti vähem, hooti rohkem. Rohkem asjaarmastajaks ta end peab, aga joonistamises on ta küll hea käega. Mitmele intarsia-tehnikas kampsuni jaoks ise ka mustrid joonistanud. Heegeldanud on ta peamiselt äärepitse, kudunud kampsuneid, mütse ja kõike muud. Olid ajad, kus ta tervele perele riideid ka õmbles.
    Mina ise olen tegelikult emast-vanaemast laiema profiiliga. Ema väidab, et lihtsalt pikale loetelule ka tehniliselt osavam. Koon, heegeldan, vildin, õmblen, maalin siidi, koon gobelääne, kangast ja vöid. Tekstiilitrükk paelub ka väga! Üsna kõike teen vahelduva eduga :)
    Koolis meeldis ka näputööd teha, ebameeldivate õpetajate kiuste. Põhikooli lõpetasin ema abiga ise tehtud Halliste neiu rahvariietes ;) Samas tunnistusel ilutses ainsa neljana tööõpetus (põhjuseks käsitööga mitteseotud isiklik tõli…)

Viewing 15 posts - 16 through 30 (of 39 total)
Reply To: Kust on teie käsitöölembus alguse saanud?
Your information: