Reply To: Vastuartikkel "Kui tahad tulu, pead kauplema"

Homepage Forums – VARIA – Vabad teemad Vastuartikkel "Kui tahad tulu, pead kauplema" Reply To: Vastuartikkel "Kui tahad tulu, pead kauplema"

#313531
AvatarAnonüümne
Guest

Püüan siis ka asja adekvaatselt must-valgeks saada.

Kui palju on eri tegijatel kulunud lõnga ja aega kinnaste kudumiseks?
Hindan end keskmise kiirusega kindakudujaks.
Kõige lihtsamate labases koes ühevärviliste mustrita kinnaste jaoks on kulunud ligikaudu 100 grammi lõnga/260m, aega läks koos viimistlemisega kokku ~16 tundi, seega kinnas päevas.

Kust oma (kinda)lõnga tellite?
Ostan hulgilaost, kus hind erineb poest ligikaudu 15 % ja tellin internetist, kus hinnavõit võib olla kuni 20%

Kui palju korraga tellite?
Umbes kuu kudumise jao lõnga, rohkem rahakott ei kannata ja tegelikut mul ongi ainult kaks kätt.

Mitme paari kinnastega keskmiselt olete laadale/Mardilaadale läinud?
Ei ole laadale kindaid viinud, sest kulutusi tasa saada tahtes oleks kõige lihtsama kindapaari omahind meie riigi elatustaset arvestades liiga kõrge – 20 euri. Väljas tööd tegeva inimese jaoks, kellele kinnas on hädavajadus ja kes seda tõesti ka ostaks, tundub selline villane suurte varrastega labases koes kinnas hõre ning kiire kulumise tõttu ka ebamõistlikult kallis. Kontoriinimene eelistaks aga igapäevakindakski pisut edevamat varianti.
Ostja tegelikke vajadusi silmas pidavad väiksemate varrastega kootud ja/või värvilised-mustrilised kindad osutuvad kulunud tööaja tõttu meie riigi mediaanpalka ja Hiina päritolu kiirkaupade laia valikut arvestades liiga kalliks, et neid tõsiselt ka ostetaks.
Seega olen leidnud, et laadale, kust ostjaskond läheb otsima eelkõige madalat hinda, ei tasu käsitöökindaid müüma minna. Hästimaksvat ja teadlikku ostjaskonda käib enamusel laatadel selleks liiga juhuslikult, et osalemisele tehtud kulutused kokkuvõttes nullini venitada.

Mis hinnaga müüte? Kas kindaid ostetakse teie hinnaga?
Mul on olnud paar (laadavälist) kindaostjat, kellele olen nende soovidele vastavad kindad kudunud ja saanud küsida ka eelnevalt kokkulepitud õiglast hinda.

Kas ainult kinnastega tasub laadale minna? (Või kompenseerite millegi muuga st toetavalt kindamüüki?)
Odava väljamüügi mainega laatadele, kus kapsad-kaalid on segi memmekeste ajaviiteks tehtud käsitöö, taaskasutusriiete ning poola-hiina päritolu odavkraamiga ei tasu täistööajaga käsitööd tegeval inimesel oma toodangut müüma minna, sest võib juhtuda, et krõbesoolane platsitasu tuleb oma pere arvelt kinni maksta.
Lisaks võivad sellised laadad olla ostjaskonna veel säilinud oskuste ( näpib kauba läbi ja kuulutab, et teeb ju selle ise kodus järele, saab palju odavamalt kätte, sest oma töö ei maksa midagi), üldise vaesuse ja/või piiratud silmaringi (aga seal letis on Bangladeshi akrüülkindad palju odavamad, miks siin see käsitöö küll nii kallis on) tõttu emotsionaalselt kurnavad.

Ise küsin – ise vastan:
Kas laadal kaubeldakse ja kui ei kaubelda, siis milleks laat üleüldse on?

Meie riigis ei ole laadad ja turud enam ammu kauplemiskohad, sest on kehtestatud tihti väga suurt läbimüüki eeldavad kohatasud , milles järeleandmisi tehakse parimal juhul pensionäridele, kuid tõenäolisemalt mitte kellelegi. Nimetus laat on rudiment. Pigem on tegu väljamüügiga, kus lisaks müüjale tahab oma kasumliku osa saada ka platsiomanik ja platsiomaniku vahendaja.
Järjest enam liiguvad aga väljamüügidki lähemale mõistele näitus-müük, kus lisaks müüjale peab osalemistasu maksma ka ostjaskond, kellest suurem ja vaesem osa saab käia kohalikku toidukraami või käsitööd ainult vaatamas ning isetegemiseks inspiratsiooni hankimas, kuid Eesti ärikultuuri eripärasid arvestades (töötajale üle seadusega kehtestatud miinimumpalga maksmine on firmaomanike tagant varastamine) isegi parima tahtmise juures ostu sooritamist lubada ei saa.

Tinglikult laatadeks nimetatud üritused on vaid haledad katsed elementaarvajaduste monopoolsete hindade tõusu arvestades järjest vaesuvat rahvast kokku meelitada, sest esiteks on inimesed, kes mäletavad laata kui ostjale ja müüjale suursugust kauplemiskohta, veel elus ja teiseks on alles piisavalt ettevõtlikke, kuid matemaatiliselt heauskseid inimesi, kes end oma reaalse tööga iga hinna eest vee peal hoida tahaksid.
Kui ühel hetkel selline rahvas otsa saab, kaob ka laat.

Kui laadahinnad on rehkendatud selliselt, et tegija päris nälga ja paljaks ei jää ning tase juba sealmaal ongi, sest vana rasv on paljudel, kes kaotanud pealemaksmist võimaldava töökoha, otsas, siis ei saa ju enam rääkida kauplemisest. Ammugi mitte tuludega kauplemisest.

Kui pidevalt jätkata kauplemise ja tingimisega ning eneselt mitte küsida, mis see tehtu tegelikult maksab, siis võimegi ühel hetkel jõuda nii kavala diilini, kus ostja , teades kuidas müüja leiva lauale saamiseks pingutama peab (käsitöötunnid olid ju koolis kohustuslikud), teeb müüjale ettepaneku neer maha müüa.
Milleks inimesele kaks neeru? Tahad tulu teenida või mitte? Kui ostan ka silma võrkkesta, siis saab ju 90% soodustust?
Kui käsitöölist järjest väiksema tasuga leppima sundida ja ta isegi teeb järjest rohkem mööndusi inimväärsele elule, siis võib hetk, kus kaheksandat nahka enam ära anda pole, kätte jõuda küll.
Või tuleb enne ikkagi terve mõistus koju? Näiteks hakatakse tegema lihtsalt midagi muud peale käsitöö või ei püüta enam teemandipoes enesele klaashelmeste hinda välja kaubelda.

Kui käsitöö on nii kallis ja kinnaste kudumiseks läheb nii palju aega, siis kuidas on kellelgi ikka võimalik oma tööd müüa nii palju madalama hinnaga, et isegi miinimumtunnitasu ei saa?
Üheks nimetajaks on kindlasti ajaviitekäsitöö, mida teevad inimesed, kel selletagi oleks leib laual ja katus pea kohal.
Külaseltsi memmeke koob meele erksana hoidmiseks seebiseriaali ajal paari kindaid, hooldekodu kasvandik perifeerse motoorika arendamiseks mõned sokid. Nende inimeste eest on ka sotsmaks makstud, tulumaks ka. Tavaline käsitööline peab kõik need kulutused tegema töö eest saadavast tasust.
Teine oluline komponent on ostja harimatus või silmaringi piiratus, sest enese mugavuse nimel ei taheta sellises alla omahinna müümises näha kõlvatut konkurentsi ja dumpingut. Nii hea on saada odav hind ja kultiveerida ka tutvusringkonnas arusaamist, et lollidelt tulebki nende raha ära võtta.
Viie rikkama hulka jõudmiseks tuleb minna üle laipade, ka käsitöölisest naabrite laipade. Et selle juures võib ühel hetkel ka enese liha luudelt lahti laskma hakata ei tule lihtsalt meeldegi.