Susa lugu lugedes, tuli mulle silme ette, kuidas pühapäeval kodus harjaga vehkisin ja nii, et lõin riiulilt alla ühe reisilt toodud “jubevajaliku kannu”, esimene ehmatus oli et ilge jama, kaugelt toodud kaunis asi, nüüd lõhun ära. Järgmine mõte, kui kann terveks jäi, oli, et kahju, et katki ei läinud, oleks ühest vidinast lahti saanud. 😆
