Reply To: Tõukoertest krantsideni, kogemusi ja soovitusi

Homepage Forums – VARIA – Vabad teemad Tõukoertest krantsideni, kogemusi ja soovitusi Reply To: Tõukoertest krantsideni, kogemusi ja soovitusi

#271884
AvatarMaialiisa
Member

Meie peres iiri hundikoerad ja pikakarvaline küülikutaks. Kui eespool räägiti iirlaste südameprobleemidest, siis õnneks Euroopas muutub see haruldasemaks ning sagedased on juba 10-11 aastat elavad koerad – loodetavasti meie pingutused õnnestuvad ja eluiga kasvab veelgi. Siiski – iirlane on ülisuur koer (isastel sageli turjakõrgus 90 cm + veel 25-30 cm kaela ja pead) ning ka see dikteerib väga palju. Ent minule kui laisale inimesele äärmiselt sobiv tõug – sügamiseks ei pea end painutama, kodus on nad rahulikud ning õues.. no hurt on hurt isegi siis, kui ta on nii suur. Samas on nad väga sõbralikud perekoerad ning valvurit ei saa neist ka siis mitte, kui sellega vaeva näha – ei kuulu tõu omaduste hulka. Kui on huvi selle tõu vastu, võite julgelt küsida ning vastan meelsasti.

Taks.. no taks kolis meile oma lahkarvamuste tõttu. Siis, kui oli 9 kuune ja arvas, et pomeranid on rebased. Tänaseks oleme sellest probleemist jagu saanud. Nagu ka tuppa tegemisest, mis veel pool aastat tagasi oli väga sage nähtus (hetkel siis valmistub Ups 30.03 oma 2 sünnipäeva tähistamiseks). Iirlastega koos on Ups väga mõnus tegelane, majapidamises on ta kõigi südamerõõm ning minu ema.. no ema on dresseeritud, ehk nagu meie ütleme – upseeritud. Sest taks suutis kahe nädalavahetusega, mis ta mu ema juures veetis, emale täpselt selgeks teha, millist konservi tuleb poest osta, sest egas ta ju kaasa pandud krõbinaid ja toortoitu ometigi ei söö. Siis suudeti emale selgeks teha, et ta ei maga öösel puuris (meil on ta öösel puuris ohutuse nimel), vaid magab emaga koos teki all. Ja see pole sugugi esimene koer, kes on emal hoida olnud – iirlased on tema juures väga viksid ja viisakad, meie rottweiler elas ema taktikepi all 14 aastaseks. Seega võiks ju arvata, et rottweileri iseloom on oluliselt kangem, kui taksil, aga ei ole. Taks on otseses mõttes väikses pakendis olev hiigelsuur koer. No iirlasele ta ei jää oma hingesuuruselt sugugi alla, vaid on isegi suurem. Tõsi, karjajuhi positsiooni hoiab meil endiselt mu vana isane iirlane, taksil temast võitu saada ei õnnestunud (üritas küll, lõpetas iirlasel lõugade vahel taguots välja rippumas nii, et mõttes helistasin juba ta teisele omanikule ja raporteerisin, et taksiga on asi ühel pool. Õnneks iirlane nii rahumeelne, et ei viitsinud lõugu kokku panna ja nii ta sealt tagurpidi välja kukkuski. Ise ründas, ise sattus pimedasse koridori (loe: iirlase lõugade vahele).. ja peale seda enam isasega ei üritanud). Küll aga on taks endale välja kaubelnud loa magada iirlase otsas resideerudes puusanukil (sellega sai Lätis näitusel nalja, kui aedikus olid iirlased ja taks ning rahvas mööda käies küsis, et kas väike on suurtele söögiks ja ma vastu, et ei, suured on väiksele kaasaskantavad sohvad) või vahel paigutatakse end ka magama kahe tihedalt teineteise kaisus oleva iirlase vahele (no soe peab ju olema, eksju?).

Seega kui inimene, kes tahab võtta elu esimest koera, küsib mult, et kas võtta iirlane, rottweiler või taks, siis minu vastus on, et kui sa ei viitsi koeraga maid jagada (loe: ei taha veeta tunde trenniplatsil ja kodus vaielda teemal, kelle käes on telekapult (okok, diivanit tuleb teil jagada)), tahad suurt, toas vaikset ja väljas iseseisvat koera, võta iirlane. Kui sulle meeldib koera dresseerida ja tahad end kehtestada (no mõnel on selline vajadus), võta rottweiler, kes iga hetk paneb sind proovile järgmise teemaga, ent kui lõpuks veendub, et sa tead, mida tahad, lepib sellega. Kui sa tunned, et sind ennast on vaja dresseerida, võta taks. Sest keskmine taks ei lepi sellega, et inimene teda dresseerib, vaid paneb rattad käima ringi ja dresseerib inimese enda järgi.