Evemari näputöö

Alustasin seda maasikatööd eilse päeva esimestel tundidel: tegin albumilehtede liimimistöö. Mõtetes oli juba siis, et tahan natuke muhu tikandit teha ning otsisin muude mõtetega seoses välja musta villase kanga. Mis täpselt valmib, seda ma siis veel ei teadnud.

Eile hommikul tuli korraga tahtmine albumi linasele kangale ja puuvillasele muhu tiibukangale lisaks teha maasikad. Otsisin mustreid ja jäin ühele pidama, mida ka kasutasin ning veidi kujundasin. Selle üle on mul hea meel. Tikandiga ma ise väga rahul ei ole- muhu tikandit on vaja veel õppida ja harjutada.

Hea meel on mul aga selle üle, et see töö on valminud noorte laulu- ja tantsupidu kuulates-vaadates ja oma Lindat koju oodates. Tean, et niipea ta veel kodu poole teele ei saa, sest nad tantsivad ka oma võimlemisrühmaga lõpukavas “Põhjamaad”. Veidi aega tagasi just ütles, et ta siseneb raadiotornipoolsest otsast. Teatasin siis, et teen talle õhtus tema üht lemmiktoitu, praetud makarone, mille peale ta lausus, et emps, kas sa tead, kui palju me oleme siin saanud makarone süüa. Mul oli juba korraks kurb, aga siis tuli järgi kiire lause: “Makaronidest ma ei tüdine!” Muidugi on teda ootamas ka meie pere suvemaius sulatatud šokolaad maasikatega.

Muster: Leida Kirst “Muhu tikand”; linane kangas oli algupäraselt suur pintsak, mille omanikuks ma juhuse läbi sain; puuvillane triibukangas Rakverest; villased lõngad Pärnust Vee tänaval asuvast käsitööpoest; kaantepapp on akvarelliploki tagakaas, mis oli just sobiva 2millimeetrise paksusega.

Oo ja kui palju ilusaid emotsioone olen enda jaoks selle tikkimistöö juures üle-läbi-järgi mõelnud- olen ju ise olnud laulupidudel alates 1984-st aastast. Mäletan, et olin siis neljanda klassi lõpetanud plika, läksime oma kimpsude-kompsudega Viluverest rongile ja pidu algas… Laulud olid siis muidugi tiba teised, aga laulukaare all olemise tunne on alati meeliülendav.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.