Epp. Käsitsi.

Taas pumba juures

Olen nüüd (vähemalt mõneks ajaks) tagasi Tallinnas ja saan lõpuks üles laadida pildid vahepeal valminud asjadest. 🙂

Tänane postitus on heegeldamiskeskne. Kõigepealt näitan mõningaid prosse ja ühte juba üsna ammu valminud (ning tihedas kasutuses) peapaela:

Väike pilt paelast peas ka:

Materjalid kõigil asjadel samad: minu jaoks tarbe-heegelniidiks kujunenud Coatsi „Eldorado”, heegelnõel prossidel nr 1, peapaelal nr 2. Tahulised helmed on ostetud Frankfurdist idee.Creativmarktist.

Ja lõpuks üks vana võlg. Ma pole siiani suurt midagi jutustanud oma juunikuisest Türgi-reisist. Tegelikult olin käsitööalaselt reisis veidi pettunud. Esiteks olin lootnud sealt leida põnevaid ja kvaliteetseid toormaterjale: siidkangaid ja -lõngu (kust ma seda üldse võtsin, et seal neid jalaga segada on?!). See oli küll asjatu lootus. Ühes Pamukkale vaibavabrikus püüdsin mänedžerilt välja peilida, kust saadakse vaipade kudumiseks kasutatavat siidi (ja kas see oleks lihtsurelikule üleüldse kättesaadav), mispeale mind suunati Bursasse, mis asub põhimõtteliselt riigi teises otsas. Siiski haarasin vaibavabrikantide lahkel loal kaasa mõned siidikookonid ja peotäie siidlõimesid (viimaseid kavatsen kunagi tikkimisel kasutada). Lisaks õnnestus mul kohapeal näha, mismoodi siidikookonitest siidi tehakse. See on ikka hämmastav!
Teiseks lootsin leida Vahemere rannikult põnevaid mereloomi – merikarpe ja -siilikuid -, mida ehk kasutada ehete jms valmistamisel, aga ka selles osas pidin pettuma. Ehk toovad tulevased reisid parema noosi!

Mis mind aga kõige rohkem hämmastas, oli Türgi naiste heegeldamistehnika, millega mul oli au õige lähedalt tutvuda. All on lähivaade ühe aktsioonis türklanna kätele. Sellist tehnikat ei olnud ma enne näinud. Nagu näha, hoiavad nad nõela peos nagu kudumisvarrast (mäletan, et selline haare juuriti meist juba 3. klassis välja). Teiseks keritakse ümber vasaku käe keskmise sõrme umbes 5 niidikeerdu (niit jookseb üle nimetissõrme), mis seejärel ükshaaval lahti lahti lastakse. Toosama türklanna püüdis ka mind „õigesti” heegeldama õpetada (hoolimata keelebarjäärist oli üsna selge, et minu (klassikalist) tehnikat peab ta debiilselt aeganõudvaks ja ebapraktiliseks). Sellest aga ei tulnud midagi välja, sest sellisel moel käsitsesin ma heegelnõela ikka väga kohmakalt (asjale ei aidanud muidugi põrmugi kaasa ka see, et olin sama hommikul saia lõigates endal peaaegu sõrme otsast saaginud).

Ühesõnaga, vaadake ise:

Ah jaa, veel üks asi: , Sa paned mind punastama. Jah, OK, tunnistan, et heameelest. 😀
Tegelen sellise au ja hiilgusega mõni teine päev ja püüan Sinu antud auhinda ka vääriliselt kohelda-levitada. Praegu aga pean minema närve kosutama. Homme on tähtis päev! 😉

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.