Eowyni käsitöönurgake

Oh aegu ammuseid 😉

Tol ajal, kui ma veel noor ja ilus olin (no nüüd olen ainult ilus 😉 ), oli aega kuidagi rohkem. Näiteks õmblemiseks. Siis sai enne või pärast loenguid Tartus Abakhanist läbi tiirutatud ning midagi jäi ikka silma. Enamasti Rüütli tänava poe teiselt korruselt, seal, kus pakutakse odavamaid kangajuppe. Algul õmblesin käsitsi (mõned beebiasjad), ja siis ostis mees mulle Husqwarna õmblusmasina. Paigutas oma õppelaenu otstarbekalt (minu oma oli selleks ajaks juba ammu otsas, naiste värk ju 😉 ). Esimesed üllitised sai mees endale, õmblesin talle ilmatusuure ja sooja jaki. Pükse sai ta ka päris mitu paari. Ja kui meil tütar sündis, sai enamik asju ise õmmeldud: joped, paksud püksid.

Ainus, mis tollest ajast negatiivsena meeles, on mu kärsitus: kui asi ühe hooga ehk siis päevaga valmis ei saanud, jäi see pahatihti seisma. Kannatust polnud nõnda palju. Nüüd mulle päris meeldib nokitseda, mõelda, teha ja siis jälle mõelda. Ja siis jälle teha. Aga ümbertegemine ei meeldi mulle praegugi, olgugi, et kannatlikkust on juurde tulnud.

Kõige rohkem kaotasin ma oma halle ajurakke õele gümnaasiumi lõpupeoks seelikut õmmeldes. No polnud tal õiget ettekujutust, milline see seelik peaks olema ja nii me käisime kordi raamatukogus Burdasid lappamas. Lõpuks nikerdasin lõike ise valmis: pealmine seelik sai roosakas, alumine valge (meie tolmuseid tänavaid arvestades oli see muidugi ainuõige värv 🙂 ). Lilled nikerdasin nii ette kui ka taha, taga jooksid mööda alumist õmblust maani välja.

Pojaraasu sündi oodates tegin talle kombeka. Need, mida tol ajal poes pakuti, mulle ei meeldinud. Pojaraas tundus rahul olevat:

Kombekat sai kasutatud päris mitu kuud, ja hiljem ostsis (mu esimene käsitöömüük :)) sõbranna selle oma lapsele.

Õmblusmasin teenis mind viksilt ja viisakalt päris mitu head aastat, praegu ootab, et mul õmblemistuhin uuesti peale tuleks. Enne peaks massina kuskile meistri kätte viima. Tahab teine veidi kõpitsemist.