Eowyni käsitöönurgake

Oo, mis õnnis tunne 😀

Õnn ja rõõm tulid meite õuele, minu pisike ultrakonservatiivne tütreke oli nõus, et sall võib veidi keerdus olla ning müts, ime küll, kõlbas ka palmikutega. Kohe supermõnus on omada oma lapsega (peaaegu) ühesugust maitset 😀
Müts läks vardasoojana kasutusse, sall lubati homme kooli kaela panna. Ning veidi häbeliku hääletooniga paluti, et püüaks nüüd nende käpikutega ka kuidagi ühele poole saada. 😉

Sellest, et pilditegu meie peres pole teab mis kerge, väike fotosüüdistus ka:

Koerad, setter Uba (see, kellest selg paistab) ja süledogi Sanna, peavad enda arvates igale pildile pääsema. Püüa siis poseerida, kui kahest küljest rünnatakse!

Ning et õiglus valitseks maa peal, pean kirja panema ka meie kaslased (no et ikka kõik koduloomad saaks ära märgitud): Kribu (punakaskollane noorkass)

ja Kass (tuli meile, kõrvad külmunud ja hirmus hädine, kui olime tänavu kevael just oma uude koju kolinud.) Nüüd on temast kasvanud tõsine hiirekuninganna, kes hommikuti lahkelt oma saaki presenteerib. Sättides selle trepile ilusti rivvi.

Aastaga on meie pere lemmikute arv neljakordistunud. Ma ei julge mõeldagi, mida järgmised aastad toovad 😀 (Omalt poolt oleme teinud küll kõik, et ükski soovimatu loomalaps meile ei saabuks, ent elu suudab ju üllatada.)

Ja et mis siis loomi käsitööga seob? No ega üks õige käsitöötegu saa ilma loomadeta toimuda: enamasti saavad asjad tehtud nii, et Uba istub mul ühe jala varvastel, Sannu teisel. Kassid kõnnivad õnneks enamasti omapäi.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.