Ei päevagi isetegemiseta

Tuhat ja üks ööd

Ei kuulu küll nende hulka, kes üksisilmi teleka ees istuvad, kuid ilma telerita saaks vist olla ainult siis, kui kõik pere liikmed ühte, ilmatelerita usku oleks. Paraku see ei ole võimalik, ise ehk hädapärast küll, aga ikkagi – nii palju jääks ju siis ka nägemata. “Metsiku roosi” aegadel olid pea terve Eesti tänavad tühjad – elati kaasa Mehhiko seebikale. Oli see ju midagi uut. Nüüd andsin mina sõrme Tuhat ja üks öö Türgi seebikale. Avatud elamises saab õnneks mitut asja korraga teha ja nii ei ole ma teleka ette naelutatud. Ka pikad reklaamid lasevad toimetada. Ja ega ei peagi koguaeg silmipidi telekas olema. Andres Liivaku hääletämber hoiab kõrvad kikkis ka ilma vaatamata – seda on väga nauditav kuulata 😀 Eriti meeldib mulle, kuidas ta ütleb proua Nadide :D. Ja mis mulle veel sellest seriaalist meeldib, – eks ikka Onuri soojad sinised silmad ja naeratus, härratamine ja prouatamine, ilusad Istanbuli välikohvikud, palju käsitööd (Sehrazati vanaemaruudus peapael, Bennu kampsun jne.). Ja muidugi legend Tuhande ja ühe ööga, seriaalist ajendatuna lugesin ka mõne muinasjutu läbi. Nüüd, kus mängu on tulnud ka kättemaks, läheb asi käest ära 🙁

Viimase aja käsitöögi on valminud suuresti Sehrazati ja Onuri loo ajal.
Meie suguvõsa Nadide, minu tädi saab aasta vanemaks. Tema on minu side kodukandi ja suguvõsa vanema põlvkonnaga. Isetegemine on talle alati meeldinud, kuid nüüd 80 aastasena ta enam ei koo ega heegelda. Loodan, et minutehtud sussid soojendavad tema jalgu külmadel õhtutel.
Materjal kõige tavalisem maavillane. Ja heegelduseks vana-hea “Granny” ehk vanaemaruut.
Foto NAGI's: DSCN1636
Foto NAGI's: DSCN1639
Foto NAGI's: DSCN1637

Hiljaaegu öövarjus hiilis meile sügis. Andis teate oma saabumisest edasi ka ilmataadile, sügis on õhust tunda.
Päikeselisi sügispäevi
smile_som

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.