Eelika

Kuu keskel kuulutati välja projekt “TK Käsitöövahendite hoidja”. Himustasin sellest osa võtta, ent polnud päris kindel, kas ikka jõuan? Siis tehti mulle ja mu seltsilisele ettepanek – tulge õhtul koos meiega käsitööpoodi, siin toimub täna käsitööring. Jah, läksime kohale. Oma kolm meeldivat tundi veetsime norra naistega. Nad on väga külalislahked. Seal näidati kõigile minu tehtud töid, ka mulle näidati kohalike naiste töid. Lauas käisid ringi poolikud näputööd, seletati, mis nendega plaanis, heideti nalja, joodi kohvi, söödi kringlit. Lisaks anti mulle sirvida huvitavaid raamatuid ja ajakirju, kust ideid ammutada. Tol õhtul nägin midagi väga vahvat – karpi käsitöövahendite jaoks. Algul ma arvasin, et see on ostetud, ent lõpuks selgus, et selle valmistas üks naisterahvas. Ei mõõdunud palju aega, kui see naine oli ühe raamatuga minu juures ja ütles: “Näe, siit ma sain õpetuse.” Küsisin endale paberit ja pliiatsit ning kõik tarvilik sai üles märgitud ja joonistatud. Jõudnud kodumaale tagasi, käisin mõõda poode ja otsisin tarvilikke materjale. Kanga valik oli veidi keeruline, kuna ideid oli mitmeid. Lõpuks jäin maalähedase, romantilise stiili juurde. Kodus ma siiski oma karbiga alustada ei jõudnud. Tagasi Norras, ei suutnud ma oma tööd ka ühe korraga valmis meisterdada. Kord siit, kord sealt – nii see asi valmis. Kaas valmis juba nädal aega valmis tööle alles eile. Vahepeal jõudsin aga ülejääkidest teha oma kodututele heegelnõeladele ja kudumisvarrastele pesakese. Nüüd on mul kõik asjad omal kohal.

Seesam avane 😆

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.