Daku nikerdamise pesake

Meie pere kuulub nende hulka, kes jõulupuud metsast ei too. Kuigi viimasel ajal tundub mulle et selline inimene olla on häbiasi, ometigi on ka kunstkuuskedel ilmselgelt hea müük, muidu nendega ju vaeva ei nähtaks. Kunagi lapsepõlvest mäletan küll päriskuuske toas, kuid ka seda okastehunnikut kui lõpuks väljaviimise päev käes oli.

Mehega kooselu esimeste jõulude eel pakkus ema mulle lauakuuske, et nemad panevad suure kuuse ja nii oleks meilgi oma pisikeses korteris natuke jõulutunnet. Kaasa andis ta ka paki pisikeste kuldsete munadega ja ühe kuldse ketigi. Palju sellele lauakuusele ikka vaja, eks. Nii ta meil säraski oma kullas. Kuid enam mitte…

Juba eelmistel jõuludel ei suutnud ma meenutada kuhu kolimise käigus need kulinad pannud olin. Nii valgustas ta lihtsalt kapi peal pikki unetuid öid lapse kõrvalt. Mäletan et suvel õnnetus need ka leida, kuid paraku enam ei mäleta kus need siiski olid ja ega ma kipu otsima ka. Tänapäeva kuulid on küll rohkem pinksipallide moodi, kuid siiski liiga ahvatlevad poisile ma arvan. Mis muud kui natuke ise nokitseda.

Päeval ootas väike puuke kannatlikult säramahakkamist ja talus seda et noormees teda sikutamas käis, pärast seda enam puutuma ei kippunud kui omale sülle tõmbas tulede juhtmest.
Foto NAGI's: paljas kuusk

Leidsin sahtlist karvased traadid, kunagi tiimarist ostetud. Kuskilt silma jäänud kepikommid tuli endalegi teha. 6tk kenasti pisikesi. Ja neli kuulikest ka sai heegeldatud, ilusad triibulised ja üks täpilinegi. 😀
Foto NAGI's: kuusele

Võimalik et teen juurdegi veel midagi, kuid esialgu vähemalt näeb väike rõõmus kuuseke välja selline:
Foto NAGI's: ehitud

NAtukene muud juttu ka. Ühed sussikesed/papud tegin valmis pärast seda kui ema abiga 5 varrast kokku tagasi sain, kipuvad teised mul jalad alla võtma.
Foto NAGI's: sussid

Ja teiste tegemisi kah näidata. Nimelt minu jaoks sokkide tegu on parasjagu peavalu, nii juhtus et läksin taskuraha teenima ja poetasin lapse üle vanavanemate ukseläve. Ema avastas et oi, lapsel polegi kummikutes ju karvast sisu (täielik müstika aga minu lapse jalg selle karvase “sokiga” koos kummikusse pole kunagi mahtunud) ning lubas et koob lapsele sokid. Kui ma paar päeva hiljem uuesti läksin, nägin laual üksikut sokikest, silmaga võis öelda et see küll Madisele jalga ei lähe. Ema kodus polnud ja isa jutust sain aru et sellele ei tehtudki paarilist, andis mulle õiged sokid. Õhinaga proovisin jalga, kuigi taadu juba muigas, oli ka põhjust, kand jäi lapsele talla alla. Ema ei suutnud oma kõrvu uskuda, tema ju ometigi tegi aastasele lapsele, aga vot näädsa, tuleb välja et minu lapsel on kahe aastase jalg 😀 Ei jäänudki tal muud üle kui uued teha.
Foto NAGI's: sokid

Söögist ka. Mitu nädalat juba plaanin et tahaks päris ise teha piparkoogitaigent. Emalt sain nõuande otsida selline retsept mis kindlasti hea on, et oleks kontrollitud ja kasutada pruuni suhkurt. Eile siis tuuritasingi poodi mööda asju kokku otsida ja haarasin ka ühed vormid korvi. Mässasin taignaga pool 9 õhtul, nii et pisut enne 9t helistanud mees ei suutnud mõista mida ma sellisel kellaajal veel köögis teen, kuna ma kartsin et äkki sõnan veel ära ja ei tulegi välja jäin salapäraseks, põhjendades et äkki ei tulegi välja ja siis ta nõuab et kus on. Täna natuke proovisin kasutada ka. Esimesed kurivaimud läksid natuke kõrbema ja ülejäänud jäid kahvatu võitu, aga ikkagi päris algusest peale ise tehtud 😀 Tuginesin siis Pandamõmmi juhendile. Eks õhtul kuulen kas olid väärt vaeva ja salapäratsemist.
Foto NAGI's: piparkoogid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.