Villalind õrrel

Vastus viiele küsimusele, küsijaks Hunditädi

1. Mida tegid kümne aasta eest?
Õppisin Tartu Ülikoolis teoloogiat. Samal suvel põdesin kopsupõletikku. Haiglast lahkudes olin kümme kilo kergem, kuid see polnud kaunis vaatepilt.

2. Viis asja „vaja teha“ nimekirjast?
Öeldakse, et emadus õpetab naisi oma aega ratsionaalselt kasutama. Vähemalt minu puhul on see tõesti nii juhtunud: kõik, mida on „vaja“ teha, teen kohe ära, sest hiljem ei pruugi selleks enam võimalust olla. Niisiis – pole sellist nimekirja.

3. Lemmiknäksid?
Niisama ei näksigi, söön korralikult.

4. Mida teeksid, kui oleksid miljonär?
Ilmselt mingit jama – seaksin siis oma käsitööstuudio ja hakkasin ennast pikapeale kunstnikuks pidama. Aga kriitikud ei kiidaks mind, õppinud kunstnikud ei arvaks mind omade sekka ning ma ei leiaks oma nime Eesti käsitöö antoloogiast. Solvuksin südamepõhjani ja sureksin kibestununa.

5. Kohad, kus oled elanud?
Elva, Tartu, Tallinn.

Teatepulga anna endasi: Pireparmule, Muhvile, Ampsakule, Mari Marikesele, Ajaviitjale.

Villalind õrrel

Suurim kompliment

Mitu isetegijat on palunud õpetust, kuidas teha neid kotte, millest on olnud juttu minu eelmistes postitustes. Ma arvan, et sellest palvest suuremat komplimenti ühele asjaarmastajale-käsitöölisele polegi olemas. Nii et siin see õpetus on.

Skeemil on näha koti üks külg. Kott koosneb kuusnurkadest ja viisnurkadest. Viimased on skeemil märgitud ristiga. Nende ülesanne on anda koti külgedele kergelt ümar kuju. Punktiiriga on joonistatud need motiivid, mis ulatavad koti teisele küljele. Nii näiteks on 7. rida põhjarida ja see on koti esimesel ja teisel küljel ühine. Samuti on selle poole 4. rea esimene ja viimane motiiv ühtlasi ka teise külje esimene ja viimane motiiv.

Vali motiiv, mida saab teha nii viis- kui ka kuusnurgana. Enamus kuusnurkseid motiive lubavad enda hõlpsalt kujundada ümber viisnurkadeks.

Motiivid heegeldatakse töö käigud üksteise külge. Seepärast ma soovitan koti mõlema poole põhisosad enne valmis heegeldada ning seejärel hakata heegeldama neid motiive, mis kotipooli omavahel ühendavad. 1. rida on kotisuu, 2. rea esimese ja viimase motiiviga võiks hakata juba külgi ühendama.

Pärast seda, kui motiivide osa valmis, oleks mõistlik 1. rea peale heegeldada erinevas pikkuses sambaid kombineerides kant, et kotisuu oleks sirge. Kant peaks olema nii lai, et selle külge saab sangad kinnitada.

Koti sees on vooder. Materjaliks sobib hästi voodrisiid, et kott saaks voodril vabal vajuda.

Kõigepealt põhi. Selleks tuleb tugevast papist lõigata välja ristkülik, mille pikkus ja laius mõõda koti 7. rea järgi. Lõika ristküliku nurgad ümaraks ja proovi seda koti sees. Vajadusel lõika kitsamaks ja lühemaks. Traagelda põhi kahe voodririide tüki vahele.

Pane kott voodrile ja joonista koti kuju riidele kuni 6. reani (7. rea jaoks on papist põhi juba olemas). Arvesta lisaks umbes 1 cm õmblusvaru ja lõika välja. Õmble voodril küljed kokku. Mina õmblesin ka õmblusvaru sik-sak-õmblusega voodri külge, et see ei hakkaks kusagilt välja pressima. Õmble põhi ringselt koti külge. Selleks on samuti mugav kasutada tihedat sik-sak-õmblust.

Pane valmis vooder koti sisse ja kinnita nööpnõeltega. Lõika ära see osa, mis 1. rea motiivide tipust üle ulatab, kuid jäta alles õmblusvaru. Tiki vooder kotisuu külge. Voodri külge kinnita tõmblukk. Viimasena õmble heegelniidiga külge sangad.

Tugevdatud põhi on vajalik selleks, et kott püsiks vormis, mitte ei vajuks lapikuks nagu sibulavõrk. Tõmblukk lisab kasutusmugavust.

Koti suurust ja laiust saab reguleerida lisades motiivide ridu ja veerge. Mina kasutasin koti tegemiseks heegelnõela nr 2 ja puuvillast lõnga kulus umbes 200 grammi. Plastikust sangad ostsin poest.

Villalind õrrel

Anonüümsete heegeldajate tugigrupp

Mulle tundub, et peaksin liituma mõne tugigrupiga, mis toetab sõltlasi võõrutusprotsessis. Minu mureks pole painavad meelemürgid või pöörane kihk mööda kasiinosid käia. Minu sõltuvust toidab motiividest heegeldamine.

Nõiaringist välja pääsemiseks peaksin ma ühinema võõrtusgrupiga. Sellisega, mis käib koos kord nädalas neljapäeviti ning kus peaks püsti seistes endale oma sõltuvust tunnistama: ”Tere, minu nimi on Villalind, ma olen heegeldaja.” Ja kõik vastavad kooris: „Tere, Villalind!”

Seejärel hakkaksime rääkima, kui kaua keegi juba heegeldanud pole. Grupi liikmetel oleksid ka tugiisikud, enamast endised heegeldajad, kes võtavad nõrkushetkede ennetamiseks heegelnõela enda kätte hoiule ja kellele võib helistada, kui sõltlane tahab heegeldamisest rääkida.

Seekordne motiividest kott läks isetegija toetuseks .

Villalind õrrel

Hedonismi viljad

Ma olen ammu teadnud, et meelemürgid, hasartmängud ja maiustused pole minu jaoks – naudingutele aldis iseloom ei oska piiri pidada. Aga kui eelsoodumus liialdamiseks on olemas, siis jääb inimene sõltuvuse võrku ka seal, kus seda ohtu justkui olema ei peaks.

Pärast seda, kui ma sain valmis oma esimese motiividest koti, on kõik isetegijate ühistegemised minust mööda läinud. Sest mul pole aega. Sest ma heegeldan jälle ühte motiividest kotti. Ja alati lilledega.

Roheline kott läks sõbrannale. Ta reisib töö tõttu palju ja ta õhkas minu esimest kotti nähes: „Ooo, midagi sellist nägin ma Roomas mis-iganes-disaineri vaateaknal!“ Säärane peen meelitus oli vesi minu veskile. Kotti ehivad võõrasemad.

Valge koti sai mehe õde. Noor daam lõpetab tänavu keskkooli ja just selline ridikül sobivat tema lõpukleidiga. Aga palun! Kotti ehivad karikakrad.

Väike valge kott on teisele sõbrannale, kelle sõnul oleks selline väike pitsiline kosmeetikakott „ülim šikk“. Pole probleemi! Kotil on väikesed karikakrad.

Kõikidel kottidel on sees punane vooder ja nad on suletavad lukuga.

Villalind õrrel

Tekitarkus

Kui ma algaja heegeldajana seda tekki oktoobris alustasin, siis arvasin ma, et töö edukaks lõpule viimiseks pean ma plaani tegema võimalikult lihtsa. Nii saigi mustriks valitud vanaema ruut. Töö mõte oli kasutada ära lõngjäägi ja materjali näis kodus olevat piisavalt. Motiivide kokku heegeldamiseks tahtsin kasutada üht juhuslikult saadud tubakapruuni lõnga, mida oli terve viht. Piisavalt, arvasin ma.

Mulle väga meeldis seda teha, nii et see ei jää kindlasti minu viimaseks heegeldatud lapitekiks. Siiski tekkisid mul töö käigus mitmed tähelepanekud, mida tulevaste tööde huvides on mõistlik kõrva taha panna.

Esiteks on lühinägelik valida kõige lihtsam motiiv. Isegi kui inimene ei oska, siis ta ju töö käigus ikkagi õpib ning liiga lihtne motiiv muutub oskuste paranedes tegijale tüütuks.

Teiseks ei tohiks motiiv liiga väike olla. Mul oli silme eest 200×200 cm lapitekk, kuid minu vanaema ruut oli 9×9 cm ja see oli nii mahuka töö jaoks liiga väike. Ruut võiks olla vähemalt 12×12 cm. See viib meid omakorda tagasi esimene punkti juurde – suurem motiiv, rohkem võimalusi.

Kolmandaks peaks olema võimalik seda lõnga, millega motiive kokku heegeldatakse, juurde muretseda. Ma ei suutnud Tallinna lõngapoodidest peenikest, maavillast ja tubakapruuni lõnga leida. Niisiis saigi tekk lõpuks umbes 150x150cm, sest ühenduslõng sai otsa.

Alguses pidi sellest tulema kate minu voodile, kuid siis mõistsin, et mu kodu on nii kirju teki jaoks liiga väike. Kinkisin selle ära ning nüüd elab ta ühes uuselamurajooni napilt sisustatud korteris diivanipleedina.

Villalind õrrel

Supi ja seeliku sarnasus

Nii supi kui seeliku puhul tuleb enne nende tegema hakkamist järele mõelda, kas see on seda väärt. Oma võimete alahindamine tekitab samasugust rahuolematust nagu oma võimete ülehindamine.

Keetsin supi: pool pakki frikadelle, neli kartulit, komplekt supirohelist. Supi lihtne ja igav maiste meenutas mulle haiglat, ainult frikadelle oli rohkem. Ma keetsin ja maitsestasin, kuid supp ei läinud paremaks.

Supp meenutas mulle seelikut. Ma tahtsin õmmelda ja tahtsin seelikut. Mul oli kunagi üks lihtne ja armas Montoni siidiseelik, mis kahjuks oma aja ära elas. Sellised asjad pole asendamatud, mõtlesin ma riiet ostes. Ent juba siis, kui seeliku kokku traageldasin, tundus mulle, et see pole see, mida ma soovin. Seelik istus kenasti, kuid oli kirjeldatamatult igav.

Pole hullu, ütlesin ma endale, kui kokku õmmelda ja ära pressida, siis saab see seelik nii kena, et pole enam igav. Seda ei juhtunud. Panen alusseeliku alla, oli mul jälle tarkus varnast võtta, siis on ju kangas liikuvam ja see annab rõivale paljugi juurde. See ei andnud.

Kui seelikut või suppi ise teha, siis peab neis olema midagi, mis rõõmustab tegijat juba töö käigus. Supi puhul võiks see olla näiteks mõni eriline koostisosa või teistsugune valmistamise viis. Isetehtud seelik peaks sisaldama mõnd detaili. Olgu selleks voldid, tikand, krousid või tasku. Lihtsa seeliku võib osta poest, säärane leemeke pole aga koduköögis kordamist väärt.

Supp, mille ma keetsin, võinuks rõõmustada inimest, kes kunagi varem pole midagi tooretest toiduainetest valmistanud. Seelik, mille õmblesin, oleks olnud töövõit algajale õmblushuvilisele. Aga kui inimene tunneb ka muid köögivilju peale porgandi ja kartuli või oskab õmmelda rohkem kui kahte sirget tükki kokku palistada, siis võiks ta oma töö tulemust ette näha.

Supi saatus oli seeliku omast etem – näljane mees tuli töölt koju ja sõi kõik ära. Seeliku ma voltisin kokku ja panin sellesse kilekotti, kus on kanga ülejäägid. Vähemalt ma tean, kus on mu majapidamisest üks must, 25 cm pikk peitelukk juhul, kui seda vaja peaks minema.

Villalind õrrel

Kott sangade küljes

Kilplasliku toimetamise iseloomustamiseks olen kuulnud kasutatavat väljendit „pintsakut nööbi külge õmblema“. Minu arvates ei taju selle väljendi kasutaja pisiasjade tähtsust. See kott sai alguse just sangadest. Need sangad meeldisid mulle nii väga, et ostsin kõigepealt need ja hakkasin alles nende külge kotti välja mõtlema.

Suvekott, loomulikult, aga mis värvi?

Aimee Beekmann kirjeldab oma romaanis “Valikuvõimalus” naist, kes seisab kangapoes ja sobitab oma näo kõrvale lillat riiet. Autori arvates on iga naise elus periood, kui teda hakkab huvitama lilla värv.

Ma arvan, et see järeldus pole päris täpne. Ilmselt sõltub värvieelistus igast naisest personaalselt ja võib-olla on lillal suuremad väljavaated lemmikuks osutuda kui teistel. Kuid ma usun, et iga naise elus on aeg, kui teda hakkab huvitama mõni kindel värv.

Sarjas “Seks ja linn” räägib äsja abiellunud mister Big Carriele, kuidas tema korteris on nüüd kõik väike ja beež, viidates sel moel oma abikaasa Natasha maitsele, mis teda juba häirib. Nagu seda sarja vaadanud teavad – see abielu kaua ei kestnudki.

Ma olen küll veidi vanem nii Natashast kui ka Beekmanni raamatu kõrvategelasest, kuid tundub, et minu elus on see aeg nüüd käes. Beež pole mu lemmik olnud, ent ometi hakkas see mu pilku paeluma. Ja nii oligi koti värv otsustatud.

Kott koosneb kuusnurkadest ja viisnurkadest. Viimased on külgede peal, et kott ilusasti vormi hoiaks. Õite servad on igal tükil eraldi üle heegeldatud, et lilled näiksid kohevamad.

Kott on seest vooderdatud paksu kunstsiidiga, põhi on välja lõigatud tugevast papist ja õmmeldud kahe voodririide tüki vahele. Kotisuu sulgeb lukk.

Koti tegemiseks kulus heegelnõelaga nr 2 200 grammi niiti.

Villalind õrrel

Vana armastuse tagasitulek

Rõivast pole ma juba mitu aastat õmmelnud. Ei teagi täpselt, miks. Esiteks sellepärast, et kõike saab poest osta; teiseks sellepärast, et väikeses elamises on keeruline leida ruumi oma kangatükkide laotamiseks; kolmandaks sellepärast, et pole sattunud kangapoodi; neljandaks sellepärast, et telekast näidatakse midagi huvitavat.

Erinevalt muust näputööst nõuab õmblemine liiga palju keskendumist, et selle kõrvalt saaks midagi muud vaadata-kuulata. Mõne vabanduse leiaksin veel, kui juurdleksin.

Aga kui õmblemine uuesti ette võtta, siis tuleb kõik jälle meelde: kuidas triikraud kuumalt lõhnab, kuidas kangas pehmelt langeb, kuidas niit riidest sahisedes läbi läheb, kuidas nööpnõeldad õrnalt sõrmeotsi näksivad.

Ja esimene proov – kui asi on valmis traageldatud, siis poed ettevaatlikult selle sisse ja tunned, kuidas see embab (mh, puusast isegi liiga pealetükkivalt, tuleb õmblusvarust järele lasta).

Siidi ja viskoosi seguse lillelise riide valimiseks andis inspiratsiooni Fashion TV, sest see on suvise trendina näidatud päris palju lilli. Kleidi lõige on võetud Burda märtsinumbrist.

Sellel lõikel on mõned keerulised kohad. Pikad sissevõetud voldid taljel võivad kärsitumat kohutada. Kroogitud varrukate tegemine tundub pusimisena. Lõikekohast kanti kaelusele on sealsete voltide tõttu tavalisest tülikam välja lõigata.

Ent kui õmblused on puhastatud ja värskelt pressitud kleit ripub riidepuul, on selge: see kõik tasub ennast ära. Veetlev tulemus käsib õmblusmasinale kodus käepärasemat kohta otsida, sest seda läheb varsti jälle vaja – ma tahan veel õmmelda.

Villalind õrrel

Heegeldatud kleit – lõpuks ometi valmis

Jah, tegemist on sama kleidiga, mille heegeldamist ma alustasin novembris ning mille ma üles harutasin . Nüüd on see lõpuks valmis. Kleit on tumesinine ja minu jaoks, kelle pesunöör meenutab puhkavaid nahkhiiri, sest kõik asjad on mustad, on see värvivalik lausa katapult värvide maailma.

Põhjalikke harutamisi tuli kokku kaheksa, väiksemaid, mõnerealisi, ma isegi ei lugenud. Lõnga kulus vist kümme tokki, kuid seda ma samuti ei lugenud, sest ostsin muudkui tokke juurde nagu vaja oli.

Kleit on kokku heegeldatud motiividest, mis omakorda on ühendatud väikeste vahemotiividega. Muster pärineb eelmise suve ajakirjast Käsitöö, kus seda kasutati seeliku tegemiseks.

Kleidi seelikuosa koosneb kolmest ristipidisest ringist, kus iga järgmine on eelmisest veidi suurem. Ringid on omavahel kokku heegeldatud sammaste ja kett-silmuste reaga. Kehaosa jaoks tegin kõigepealt ringselt pihiku, siis laotasin kleidi lauale ning hakkasin motiive katse-eksituse-meetodil passitama, et moodustuks seljaosa, kaelus ja varrukas. Mõned korrad tuli jälle muidugi harutada.

Loomulikult vajab säärane asi lõpuks pressimist. Vihkan seda ja tavaliselt ka väldin. Nüüd polnud pääsu. Ostsin korraliku jalgadel triikimislaua ja varrukapuu. Täna hommikul mässasin triikraua, märja lapi ja kleidiga terve tunni. Mõtlesin, et küll on hea, et pressimine mulle kleiti alustades ei meenunud – see võinuks mu entusiasmi oluliselt pärssida.

Kleidil on ka aluskleit, mille õmblesin ise voodrisiidist mingi suvalise suvekleidi lõike järgi.

Päris kriitikata siiski ei saa. Kleit on pikk, tumesinine ja raske ning kehaosa tulnuks rohkem taljesse töödelda. See kõik tähendab, et vöökoht vajab nö märkimist, muidu on üldmulje liiga voogav. Samast niidist heegeldatud vöö ei sobi. Proovisin ja see ei andnud tulemust. Niisiis pean ma järgmiseks laupäevaks, kui see taies esmakordselt seltskonda pääseb, hankima laia puusavöö.

Villalind õrrel

Käsitöökotike

See kotike on minu jaoks tähelepanuväärne mitmes mõttes. Esiteks on see esimene tikkimistöö, mis pole lõpetanud prügikastis suvalise proovilapina. Teiseks on see esimene lapitöö. Kolmandaks on see esimene taaskasutatud materjalist töö.

Inimesel juhtub ikka, et tuleb mõneks päevaks või koguni nädalaks minna külla kuhugi, kus ta pole pidevalt hõivatud. Igavus on siis kerge tekkima, kuid see on omakorda piinlik võõrustajale. Niisiis ongi mõistlik võtta ühes ka mõni väike näputöö.

Kuid külas pole ju kohta, kuhu oma poolikut sokki käest panna. Juba on lahke küllakutsuja kass lõngakera põrandale vedanud, abivarras on kadunud diivanipolstri vahele ning väike sugulane tormab kööki poolik kudumistöö käes, vardad selle sees püsti ja hõiskab: „Emme nää, emme nää!“ See on eriti ehmatav hetk – lapse sõprus näputööga on kiiduväärt, kuid see peab toimuma olukorras, kus nii lapse kui ka töö ohutus on tagatud.

Niisiis on kotike, kus rännakuid saatev näputöö peidus saab olla, lausa hädavajalik. See arutluskäik tekkis mul muide alles töö käigus. Päris alguses ma lihtsalt tahtsin midagi tikkida.

Kotike oli oma eelmises elus suurepärane paar teksaseid. Need olid võrratud püksid, mille eluiga ma igal moel pikendada püüdsin, kuid ükskord tuli ikkagi lõpp.

Lõikasin püksisäärtest välja 12 8×8 cm lapikest ja tikkisin täis mõtteid, mis mu peas parajasti olid. Alguses tahtsin teha kõigile lappidele paeltikandis roosid, kuid pikapeale hakkas juurdlemine selle üle, kuidas järgmisel lapil jälle neid lillekesi grupeerida, mind tüütama. Lisainspiratsiooni ammutasin Käsitöö entsüklopeediast ning Laanpere ja Raidla raamatust Tikkimine.

Lappide kaunistamine oligi kõige mahukam töö. Siis õmblesin lapid kokku, sulgesin kotisuu lukuga, õmblesin külgedeks ja põhjaks veel ühe teksasiilu ning vooderdasin koti punase ja paksu kunstsiidiga.

1 2 3