SUVISED KÜÜNLAPESAD JA -LATERNAD

Kevadine koristus sahvris toob päevavalgele nii mõnegi tühja moosipurgi ja purgikaane, mida nüüd hoopis isemoodi lahedalt kujundades kasutada saab.
Suvi on ju ikka õues toimetamise ja looduses olemise aeg ning kahtlemata naudivad paljud meist just värskes õhus nii tööd, puhkust, toiduvalmistamisi kui maitsvaid toite. Päikesetõusul joome koos kallitega rõdul või terrassil hommikukohvi ja õhtuhämaruses teeme aeda üles lõkke – grillime, küpsetame ning istume pere või sõprade seltskonnas mõnusalt tule ääres, puhudes juttu ja vestes lugusid.
Sellised hetked tahame alati teha võimalikult mugavaks ja meeldivaks. Selleks, et meid ümbritseks ilu ja hubasus, paneme põlema tuled või süütame küünlad. Küünalde pisikene hele leegivalgus loob rõõmsa meeleolu ja hea tunde nii siseruumis kui aias. 🙂

Klaaspurke ja purgikaasi pitside ning paeltega kaunistades saab kiirelt ja väikese vaevaga luua küünaldele armsad ja suviselt romantilised hoidjad.
Mina just nõnda tegin, panin töö järgemööda kirja ning pildistasin küünlapesasid nii toas kui õues. Kogu lugu nägi trükivalgust ka Targu Talita viimases ajakirjanumbris (juuni/juuli 2021).

Meisterdamiseks läheb tarvis:

* klaaspurke
* purgikaasi
* erinevaid pitspaelu, atlasspaelu või ilunööre
* nööpe või pärleid
* kääre
* kuumliimipüstolit
* traati (mina kasutasin traadist riidepuud)
* tange nii traadi lõikamiseks kui painutamiseks

Töö käib nõnda:

* Valige meelepärased purgid, kaaned, pitsid ja paelad.
* Mõõtke purkide ja kaante ümbermõõtudega sobiva pikkusega paelad ja lisage 1 cm paelte ühenduskoha liimimiseks.
* Asetage iga pael ümber purgi, pingutage ja liimige kuumliimiga otsad kokku. Paelte ühenduskohale võite liimida nööbid, pärlid või kaunistuseks sõlmitud lehvid.
* Kaane kaunistuseks liimige ilupael või pits lihtsalt kaane ääre külge ning ka suurema küünla jaoks sobiv alus saab nagu võluväel valmis.

* Laternale riputusaasa tegemiseks lõigake riidepuul ära alumine sirge traat ning lõigake see pooleks.
* Mõõtke purgi kaela ümbermõõt, jagage see pooleks, arvestage mõlemale purgi kaela ümber minevale traadile juurde kahe aasa painutamiseks vajalik pikkus.
* Lõigake traadid parajaks ning painutage mõlema traadi otstesse aasad (ühel traadil risti, teisel püsti), painutage traadid kumeraks, asetage ümber purgi kaela ning ühendage aasad.
* Lõigake riidepuu ülemine osa sobivasse pikkusesse, painutage sirged traadid kumeraks, tehke otstesse aasad ning kinnitage need omakorda purgi küljes olevatesse aasadesse.

* Kui soovite, võite kaunistatud küünlapesade põhja puistata liiva, kivikesi või kohviube, et teeküünal paremini paigal püsiks ja efektne oleks.

* Küünalde asemel võite purki pista ka LED valgusketi.
* Sättige küünlahoidjad lauale, terrassile või riputage laternatena okste külge.

NAUTIGE SUVE ILU JA VÕLU!

KAITSEV JA KAUNISTAV NÄOMASK

Möödunud aasta alguses sai viirus(t)e eest kaitsvast näomaskist iga endast ja teistest lugu pidava inimese vajalik tarbeese. Kui varem oli mustrilistest kangastest tehtud näomaske esitletud eelkõige moeloojate lavakollektsioonides, siis nüüdseks on maskimood levinud kõigi õmblushuviliste seas. Õpetusi jagatakse lahkesti nii suhtlus- kui ka käsitöökeskkondades. Just sedasi, erinevaid nippe kombineerides, leidsin minagi endale sobiva näomaski tegemise viisi, mille tulemuseks on imelihtsalt valmiv ja kandmisel väga mugav näomask.

Maski tegemiseks läheb vaja:
* taldrikut (läbimõõduga 25 cm)
* kangast
* kumminööri (2 x 21 cm)
* niiti
* nõela
* kääre
* õmblusmasinat
* triikrauda

Töö käib nõnda:
* Asetage taldrik riidele ning tehke ümber taldriku kriidi või kangapliiatsiga joon.

* Lõigake ringikujuline motiiv kangast välja ning seejärel keskelt pooleks.

* Pange paremad pooled vastakuti, jätke 0,5 cm õmblusvaru ja õmmelge poolkaar masinaga kokku.
* Triikige õmblusvaru ühele poole.
* Painutage mask kokku nii, et õmblus jääb keskele, kinnitage avatud äär soovi korral nööpnõeltega, jätke algusest ~ 3 cm vabaks ja õmmelge maski alläär õmblusmasinaga kinni.

* Keerake läbi jäetud ava mask parempidi ja triikige.

* Painutage (kummi kanali jaoks) nurgad 1,5 cm sissepoole ja kinnitage õmblusega.
* Lõigake kumminöörid sobivasse pikkusesse, pistke läbi maski nurkadest tehtud väikese kanali, õmmelge kummide otsad kokku ning tõmmake kanalisse peitu. Kinnitage soovi korral paari pistega ja mask ongi valmis!

Minu mask on õmmeldud ajahõngulisest sitsriidest. Muidugi võite kasutada meelepäraseid kangaid või suuremast õmblustööst alles jäänud sobivas suuruses riiet. Ühevärvilist maski võib kaunistada aplikatsiooni, pitsi või tikanditega ning teha ilusa, kaitsva ja kaunistava näomaski ka pidulike rõivaste juurde.
Kui soovite suuremat maski meesterahvale või hoopis väiksemat maski lapsele, võtke lihtsalt natuke suurem taldrik või veidi väiksema mõõduga taldrik (muidugi võib sobivas suuruses ringe teha ka sirkliga) ning lõigake kumminöörid maskikandjale parajasse pikkusesse.
Peale kasutamist peske maski käsitsi, hoidke mõni minut kuumas vees, kuivatage ning triikige.

Maskitegu (ja muudki põnevat ;)) on lugemiseks-tegemiseks üles tähendatud ka Targu Talita ajakirjas (2020 detsember/jaanuar 2021).

HEAD MASKITEGU JA OLGE KAUNILT KAITSTUD!

SUVEMUINASJUTULISED HETKED JA TEOD
1.lugu – HETKED

Suvi on aastaaeg, kui kõigel on justkui teine mõõde. Aeg ja ilm on täis päikest ja soojust, lilli ja liblikaid, rõõmsat sidinat ja sädinat, liikumist ja puhkamist, muretut kergust ja kulgemist. Õhus ja inimestes on justkui silmaga nähtavat armastust ja vabadust, hetkedes ja mõtetes on midagi muinasjutulist ja see kõik on ilus, nii isemoodi ja lummavalt ilus. 🙂
Jah, just täpselt sedasi see tundub mulle, unistustes uitajale ja pea pilvedes kõndijale. 😉

Selle imelise halo ümber Päikese leidsin ja püüdsin fotodele jaanipäeva lõunasel ajal Pärnus, kui kaasaga rannapromenaadil jalutasime. Lennuliiklus andis imelisele vaatele omamoodi lisaväärtust ja nähtu oli tõepoolest maagiline.


Vahused pilvelained.

Pilved on võrratud. Ma tõesti armastan neid vaadata ja neis mänglevaid kujundeid otsida ja leida. See on kohe kuidagi mänguline ja ennastunustavalt ilus tegevus. 🙂


Pilvemerihobuke.

Jah. Elu on lill ja armsalt ilusaid hetki on igas päevas. See võib olla näiteks üllatuslik kohtumine kuninglikult kuldse suure kiiliga koduaia lilleampli juures.


Uurisin Mati Martini raamatut “Eesti kiilide määraja” ja tundub, et kohtusin pruun-tondihobuga.

Või siis, kui Marssal oma padjal mõnuledes üliarmsasti kedagi oma suurte rosinasilmadega vaatab.

Või hommikukohv terrassil, kellegi naeratus, hea sõna, siiras pilk, südamlik tänu, soe kallistus…

MUINASJUTULISI HETKI!

[FONT=Arial]PAREM HILJA KUI LEIDA…

Järjepidevuse huvides panen kirja natuke vahepeal tehtut – nikerdasin mobiilikoti vööl kandmiseks. Paljudel mu rõivastel pole sobiva suuruse või –kujuga taskut, kuhu mobiil susata – ja mobiili kaasaskandmine on muutunud veidi olulisemaks, sest seal on mul programm, mis arvestab liikumisaktiivsust. Starost ne radost, nagu ütlevad idanaabrid, ja vanuse kasvades peab ennast natuke rohkem jälgima ka. Nojahh, alternatiiv olnuks rõivastele rohkem ja sobivamaid taskuid õmmelda, aga see olnuks minusuguse laiskvorsti jaoks liig mis liig. Kuigi – tunnistan – igasugu toredaid mõtteid ja ideid käis peast läbi küll. Aset leidis see nikerdamine nüüd juba veidi rohkem kui pool aastat tagasi, mäletan, et valmis sain ühe Potteri-filmi ajal – oli see nüüd Harry Potter ja üheksavägised (on sellise nimega film üldse olemas?) või midagi muud – pole eriline fänn, aga ühise kogupereüritusena telku ees käras küll. Seltskonna mõttes :). Ülespildistamise aeg on igatahes 26.08.2018 – ju ta siis millalgi varem augustikuu jooksul valmis sai.

Ühelt poolt

ja teiselt poolt:

Kasutusse läksid pisikerade kotist sobivad jäägid, kõik ühtlaselt nimetud-silditud, päris palju ka harutatud lõngu. Ka lukk on taaskasutus, mingi vana rõivaeseme küljest pärit. Voodrit sees ei ole, ei näinud nagu vajadust; siesmus selletagi päris ilus ja puhas. Heegeldatud kinnissilmustega, otsad rea alguses ja lõpus narmasteks sõlmitud (tegelikult ka üle heegeldatud, et paremini püsiks)

Taasiseseisvumispäevaks (20.08.2018) tegin torti, retsepti leidsin Maalehe 12. juuli 2018 lisast Targu Talita, tegu piduliku koogiga Domino küpsistest, šokolaadist ja toorjuustust.

Retseptist pidasin sisu osas kinni, kaunistasin küll teisiti, nii nagu mulle rohkem meeldis.
Retsept:
Põhi:
300 gr Domino küpsiseid
90 gr võid

Küpsised purustada, segada sulavõiga ja pressida küpsetuspaberiga vooderdatud lahtikäiva koogivormi (20 cm) põhja ja äärtesse. Seejärel panna vorm külmkappi

Esimene kiht:
300 gr maitsestamata toorjuustu
50 gr maitsestamata jogurtit
50 ml vahukoort
150 gr Karl Fazeri piimašokolaadi (mina kasutasin siin ja edaspidi Kalevi küpsetusšokolaadi)
3-4 Domino küpsist
(1 tl pulberželatiini)

Sulata šokolaad vesivannil, lase veidi jahtuda. Vahusta omavahel toorjuust, jogurt ja vahukoor, lisa sulatatud šokolaad ja sega kõik läbi. Määri kreem küpsisepõhjale ja pane uuesti külmkappi. Vahemärkusena ütleksin, et esimene kord õnnestus ülihästi, tarretus kenasti ära. Teist korda oli mul veidi teistsugune toorjuust, ja kas olenes sellest või millestki muust, igatahes ei tahtnud tarretuda – pidin pisut želatiini lisama. Edaspidi ilmselt lisan igaks juhuks ka sellele kihile želatiini

Teine kiht:
300 gr maitsestamata toorjuustu
50 gr maitsestamata jogurtit
100 ml vahukoort
1 tl pulberželatiini
2 sl suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
(Kirsid või murelid)

Paisuta želatiin 2 sl külma veega, sulata madalal kuumusel . Vahusta omavahel toorjuust, jogurt, vahukoor ja suhkrud, vala peene joana sisse želatiin, samal ajal segades. Pudista sõrmede vahel katki Domino küpsised ja puista esimesele toorjuustukihile (mina panin ka kirsse). Määri peale teine kiht ja pane külmkappi tarduma. Hoia külmikus 3-4 tundi.

Glasuur:
100 gr Karl Fazeri piimašokolaadi
60 ml vahukoort

Glasuuri valmistamiseks kuumuta koor keemiseni ja lisa šokolaaditükid. Sega, kuni šokolaad sulanud. Eemalda kook vormist ja kata nii kiiresti kui saad šokolaadiga ning pane uuesti ca 10 minutiks külmkappi. Seejärel kaunista ja lase hea maitsta 🙂 Mina kasutasin kaunistamiseks granaatõuna, originaalretseptis olid ette nähtud:

Kaunistamiseks:
2 tl kakaod
0,5 tl suhkrut
Mureleid
5 Domino küpsist
Selleks siis vahusta koor koos kakao ja suhkruga, kaunista kook vahukooretutsude, murelite ja küpsistega.

Mulle meeldis granaatõunaversioon rohkem – less is more 🙂 Granaatõuna hapukus tasakaalustas väga hästi koogi rammusat šokolaadisust. Üldiselt oli väga maitsev kook, mitte liiga magus, samas rammus ja šokolaadine.

Ja veel – meie 12.augusti rahe, mis võttis maa üsna valgeks ja võrkkiike lausa hange tekitas. Kahjuks ei pildistanud hangesid majaräästa all ja narmendama löödud kõrvitsalehti. Kõrvitsasaak tuli sellest hoolimata hea ja toekas 🙂

Veidi imelik ja naljakas on praegu (kus meil veel lund oma pool meetrit kindlasti) üles panna suviseid rahepilte, kuid järjepidevus on järjepidevus 🙂 Loll, aga visa, nagu ütleb meie oma rahva suu.

Lõppenud aasta oli käsitöö ja üldse toreda ja loomingulise osas suht aher – oma osa mängis üha kasvav töökoormus, mis lõpuks tasapisi tappa ähvardas. Osaliselt seetõttu ja osaliselt asjaolude (elu) sunnil vahetasin 1. jaanuarist töökohta ja vähemalt praegu tundub, et igati õnnestunult. Nüüd on töö küll vahetustega, kuid võimalus seda teha kodus – mis on suurepärane vaheldus. Mul on jälle oma aega, olen puhanud ja tasapisi on ka igasugused toredad mõtted ja ideed ajukurdude vahele pesa tegemas. Elu on ilus! 🙂

[FONT=Arial] PAREM HILJA KUI LEIDA…

Järjepidevuse huvides panen kirja natuke vahepeal tehtut – nikerdasin mobiilikoti vööl kandmiseks. Paljudel mu rõivastel pole sobiva suuruse või –kujuga taskut, kuhu mobiil susata – ja mobiili kaasaskandmine on muutunud veidi olulisemaks, sest seal on mul programm, mis arvestab liikumisaktiivsust. Starost ne radost, nagu ütlevad idanaabrid, ja vanuse kasvades peab ennast natuke rohkem jälgima ka. Nojahh, alternatiiv olnuks rõivastele rohkem ja sobivamaid taskuid õmmelda, aga see olnuks minusuguse laiskvorsti jaoks liig mis liig. Kuigi – tunnistan – igasugu toredaid mõtteid ja ideid käis peast läbi küll. Aset leidis see nikerdamine nüüd juba veidi rohkem kui pool aastat tagasi, mäletan, et valmis sain ühe Potteri-filmi ajal – oli see nüüd Harry Potter ja üheksavägised (on sellise nimega film üldse olemas?) või midagi muud – pole eriline fänn, aga ühise kogupereüritusena telku ees käras küll. Seltskonna mõttes :). Ülespildistamise aeg on igatahes 26.08.2018 – ju ta siis millalgi varem augustikuu jooksul valmis sai.

Ühelt poolt:

Ja teiselt ka:

Kasutusse läksid pisikerade kotist sobivad jäägid, kõik ühtlaselt nimetud-silditud, päris palju ka harutatud lõngu. Ka lukk on taaskasutus, mingi vana rõivaeseme küljest pärit. Voodrit sees ei ole, ei näinud nagu vajadust; siesmus selletagi päris ilus ja puhas. Heegeldatud kinnissilmustega, otsad rea alguses ja lõpus narmasteks sõlmitud (tegelikult ka üle heegeldatud, et paremini püsiks)

Taasiseseisvumispäevaks (20.08.2018) tegin torti, retsepti leidsin Maalehe 12. juuli 2018 lisast Targu Talita, tegu piduliku koogiga Domino küpsistest, šokolaadist ja toorjuustust.

Retseptist pidasin sisu osas kinni, kaunistasin küll teisiti, nii nagu mulle rohkem meeldis.
Retsept:
Põhi:
300 gr Domino küpsiseid
90 gr võid

Küpsised purustada, segada sulavõiga ja pressida küpsetuspaberiga vooderdatud lahtikäiva koogivormi (20 cm) põhja ja äärtesse. Seejärel panna vorm külmkappi

Esimene kiht:
300 gr maitsestamata toorjuustu
50 gr maitsestamata jogurtit
50 ml vahukoort
150 gr Karl Fazeri piimašokolaadi (mina kasutasin siin ja edaspidi Kalevi küpsetusšokolaadi)
3-4 Domino küpsist
(1 tl pulberželatiini)

Sulata šokolaad vesivannil, lase veidi jahtuda. Vahusta omavahel toorjuust, jogurt ja vahukoor, lisa sulatatud šokolaad ja sega kõik läbi. Määri kreem küpsisepõhjale ja pane uuesti külmkappi. Vahemärkusena ütleksin, et esimene kord õnnestus ülihästi, tarretus kenasti ära. Teist korda oli mul veidi teistsugune toorjuust, ja kas olenes sellest või millestki muust, igatahes ei tahtnud tarretuda – pidin pisut želatiini lisama. Edaspidi ilmselt lisan igaks juhuks ka sellele kihile želatiini

Teine kiht:
300 gr maitsestamata toorjuustu
50 gr maitsestamata jogurtit
100 ml vahukoort
1 tl pulberželatiini
2 sl suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
(Kirsid või murelid)

Paisuta želatiin 2 sl külma veega, sulata madalal kuumusel . Vahusta omavahel toorjuust, jogurt, vahukoor ja suhkrud, vala peene joana sisse želatiin, samal ajal segades. Pudista sõrmede vahel katki Domino küpsised ja puista esimesele toorjuustukihile (mina panin ka kirsse). Määri peale teine kiht ja pane külmkappi tarduma. Hoia külmikus 3-4 tundi.

Glasuur:
100 gr Karl Fazeri piimašokolaadi
60 ml vahukoort

Glasuuri valmistamiseks kuumuta koor keemiseni ja lisa šokolaaditükid. Sega, kuni šokolaad sulanud. Eemalda kook vormist ja kata nii kiiresti kui saad šokolaadiga ning pane uuesti ca 10 minutiks külmkappi. Seejärel kaunista ja lase hea maitsta 🙂 Mina kasutasin kaunistamiseks granaatõuna, originaalretseptis olid ette nähtud:

Kaunistamiseks:
2 tl kakaod
0,5 tl suhkrut
Mureleid
5 Domino küpsist
Selleks siis vahusta koor koos kakao ja suhkruga, kaunista kook vahukooretutsude, murelite ja küpsistega.

Mulle meeldis granaatõunaversioon rohkem – less is more 🙂 Granaatõuna hapukus tasakaalustas väga hästi koogi rammusat šokolaadisust. Üldiselt oli väga maitsev kook, mitte liiga magus, samas rammus ja šokolaadine.

Ja veel – meie 12.augusti rahe, mis võttis maa üsna valgeks ja võrkkiike lausa hange tekitas. Kahjuks ei pildistanud hangesid majaräästa all ja narmendama löödud kõrvitsalehti. Kõrvitsasaak tuli sellest hoolimata hea ja toekas 🙂

Veidi imelik ja naljakas on praegu (kus meil veel lund oma pool meetrit kindlasti) üles panna suviseid rahepilte, kuid järjepidevus on järjepidevus 🙂 Loll, aga visa, nagu ütleb meie oma rahva suu.

Lõppenud aasta oli käsitöö ja üldse toreda ja loomingulise osas suhteliselt aher – oma osa mängis üha kasvav töökoormus, mis lõpuks tasapisi tappa ähvardas. Osaliselt seetõttu ja osaliselt asjaolude (elu) sunnil vahetasin 1. jaanuarist töökohta ja vähemalt praegu tundub, et igati õnnestunult. Nüüd on töö küll vahetustega, kuid võimalus seda teha kodus – mis on suurepärane vaheldus. Mul on jälle oma aega, olen puhanud ja tasapisi on ka igasugused toredad mõtted ja ideed ajukurdude vahele pesa tegemas. Elu on ilus! 🙂

PISIKESE PITSÄÄREGA PISARAPÜÜDJA

Mõnikord ma naeran ja mõnikord ma nutan. Pisarateni. Kui tunnen, et silmanurgas sillerdavad pärlid on põsele veeremas, võtan ridikülist või tualettlaua servalt pitsäärega taskurätiku ja tupsutan pisarad õrnalt sellesse armsasse ja pehmesse pisarapüüdjasse.

Eelmisel korral heegeldasin taskurätiku
Anchor nr 70 niidist (pisike 5 g niidikera), nüüd Anchor Freccia niidist (50 g). Selle imepeene niidi leidsin ja ostsin suvel Pärnust, Rüütli 35 asuvast lõngapoekesest.
Kaherealise pitsi esimese (kinnissilmuste) rea heegeldasin riidele peenikese õmblusniidiga, mille teisele reale (mustrile) üle minnes vahetasin Anchor niidi vastu. Heegelnõelu oli samuti kaks. Üks ilma numbrita imepeenike (kindlasti mõne meistri käsitööna valmistatud nõel) ja teine kandis märki US9/1,15 mm. Muster kujunes erinevaid äärepitse vaadates ikka isemoodi ja pisike lillerida oli just see, mida õhkõrna pisipitsi soovisin.

Mõnikord on pisarateni liigutav mõni hetk, pilk, inimene, mõte, sõna, film, laul, …
Ivo Linna – Suur Loterii

HINGEHEADUST!

Sügis poeb põue, täna hommikul oli isu juba sooja salli ja mütsi järele….aga pildid on tehtud veel suvelainel:

Alice Imedemaalt väga vahuse kleidiga, ikka polümeersavist, lisatud mõned kivikesed. Ripatsi pikkus 6cm.

Üks vilditud haldjas, kellel nüüd uus omanik olemas:

ja lennates liblikatega:

1 2 3 89