Ossu tehtud asjade kodu

Nii need suured lubadused….

Täna kui koristamise vahel hinge tõmbasin, kolasin enda blogis ja nostalgitsesin. pole ju hetkel aega ja võimalust õmmelda. Ja siis leidsin selle….

16. juuni 2012

Ja siis mõtlesin. Päevad kaovad, haarates märkamatult kaasa aastad. Ja nii möödubki elu vaid toas istudes. Lillepeenrad mattuvad umbrohtu, päikest näed vaid läbi aknaklaasi.
Ja tubades on riidekastide vahel, vaid läbikäigu rajad.

Ning mina tegin otsuse, et viimane aeg on seda kõike parandada, enne kui lootusetult hiljaks jään. Värvidega mässamiseks jääb aeg peaaegu olematuks. Ja muust ei tasu rääkidagi.

Andsin kohe endale lubaduse, et õmblen ja toimetan veel ühe aasta. Siis löön korra majja ja teen ainult endale, või miskit põnevat. Või näiteks võtan osa ainult ühistegemistest. Sedasi rahulikult ja mõnuga.

Mees arvas küll, et ta hakkab vist neist kaltsukastidest puudust tundma, sest viimased aastad ju ainult nende kõrval söödud ja magatud.

Eks ta naljakas olema saab, kuid mul endal on küll hea tunne. Noh, on nagu millegi poole püüelda. Muidu tundub see nii lootusetu ja lõputu.

Muidugi pead ma selle eest andma ei hakka.

Tõesti hea, et pead pandiks ei andnud, kuigi mõtteid mõlgutan endiselt. Kuid praegu ootan, et toad taas puhtaks saavad ja õmblusmasina taga võiks jälle istet võtta.

1 2 3 108