Noore Perenaise tegemised

Päästetud karp

Isa tõi kunagi ammu emale laevalt sellise kena pisikeste lõhnade komplekti. Karp aga elas oma aja ära ja läks natuke katki. Lähen mina vanematele külla. Köögis on neil seina ääres suur Rimi kott pakendite kogumise tarbeks. Ja sealt see õnnetu karp mulle vastu vaataski. Nii õnnetult, et ma teadsin, et ta väärib päästmist ja mitte koos teiste pakenditega ära viimist. Pistsin ta oma kotti ja panin kappi. Siis ta seisis seal päris tükk aega ja ootas kannatlikult oma aega.

Kuni me emaga jõulude aegu sügisesel kursusel saadud pitsi- ja pakutrüki oskusi proovile panime ja valmis õe roosa seelikukanga jäägijupist proovilapp, kena taaskasutusest soetatud pitsliniku muster peal. Seesama proovilapp ja karp said lõpuks kokku. Ja proovilapp sai omale veel edevuseks mõne seemnehelme peale.

Ja karp ise sai ümber valge käsitsi tehtud paberi, mille soetasin Tiimarist ja karbi kaanele liimisin siis selle proovilapikese. Ja siis jäi karp jälle ootele. Voodri otele. Katsetasin kodus olevate kangajuppidega, tuhnisin ema varudes, varusin isegi Abakhanist kunstsiidi ja proovisin sellega…aga ei. Kuni sattusin meelega järekordselt imetoredasse Pulloveri poodi ja koos villalooriga istus seal riiulil kena tükk loodusvalget eelvilti. Vaatas otsa, nagu ta oleks mind seal juba kaua oodanud. Selge pilt, eelvilt kotti ja koju. Käärid kätte, natuke liimi vahele ja tulemus käes ja mina üliõnnelik.

Ja kõikse armsamad ehted võisid oma kaua tehtud koju sisse kolida.

Ja pulmaärevus kõditab kõhus 🙂 Kümme päeva veel!

Noore Perenaise tegemised

Päästetud karp

Isa tõi kunagi ammu emale laevalt sellise kena pisikeste lõhnade komplekti. Karp aga elas oma aja ära ja läks natuke katki. Lähen mina vanematele külla. Köögis on neil seina ääres suur Rimi kott pakendite kogumise tarbeks. Ja sealt see õnnetu karp mulle vastu vaataski. Nii õnnetult, et ma teadsin, et ta väärib päästmist ja mitte koos teiste pakenditega ära viimist. Pistsin ta oma kotti ja panin kappi. Siis ta seisis seal päris tükk aega ja ootas kannatlikult oma aega.

Kuni me emaga jõulude aegu sügisesel kursusel saadud pitsi- ja pakutrüki oskusi proovile panime ja valmis õe roosa seelikukanga jäägijupist proovilapp, kena taaskasutusest soetatud pitsliniku muster peal. Seesama proovilapp ja karp said lõpuks kokku. Ja proovilapp sai omale veel edevuseks mõne seemnehelme peale.

Ja karp ise sai ümber valge käsitsi tehtud paberi, mille soetasin Tiimarist ja karbi kaanele liimisin siis selle proovilapikese. Ja siis jäi karp jälle ootele. Voodri otele. Katsetasin kodus olevate kangajuppidega, tuhnisin ema varudes, varusin isegi Abakhanist kunstsiidi ja proovisin sellega…aga ei. Kuni sattusin meelega järekordselt imetoredasse Pulloveri poodi ja koos villalooriga istus seal riiulil kena tükk loodusvalget eelvilti. Vaatas otsa, nagu ta oleks mind seal juba kaua oodanud. Selge pilt, eelvilt kotti ja koju. Käärid kätte, natuke liimi vahele ja tulemus käes ja mina üliõnnelik.

Ja kõikse armsamad ehted võisid oma kaua tehtud koju sisse kolida.

Ja pulmaärevus kõditab kõhus 🙂 Kümme päeva veel!

Noore Perenaise tegemised

Ammustest tegemistest ja pisukesest reisist

Kui meil kunagi Luke mõisapargis vihmapiknik oli, näitas Maana oma imenunnut vilditud karbikest, mis nägi välja nagu kookospähkel. Seepärast otsustasingi ka proovida. Lugesin siis “Vildime Lincaga ehtekarbi” teemat ja proovisin. Kumarudes eeskujudele-õpetajatele. Selles teemas ja pildialbumis on väga kauneid laekaid. Aga minu omad tulid sellised. Tehtud augusti lõpus, emale sünnipäevaks ja kuna mu armas tädi Maie oli ka külas, ei saanud teda ilma jätta.

Emale lillamanna 🙂

Ja tädile maalähedane sammal ja linase nööriga lillekesed. tädi karbi kaas on pildilt uitama läinud ainult…

Ja siis saime me Tartukatega veel kokku (teised tegid vahepeal ühistaustakudumist ja muud värki ka, aga ma kahjuks ei jõudnud sinna). Kui meie Tintsiku, üraski ja Vestiga kohale jõudsime, oli Ülenurme käsitööpesake juba rahvast täis. Niiväga tore oli. Le-Li õpetas tutte tegema. Ma tegin headele sõpradele Eesti mängu peale tuti. Übertuti, nagu Ago ütles. Aga nad on ju überhead sõbrad ka 🙂

Kirbuturg oli tore mõte ja tänu Verpini nööbile ja Tintsiku paelajupile sai mu (loomulikult) roosa kamps pikapäevarühmas pisikese edevuse.

Hetkel pole rohkem tegemisi näidata. Lõngarott sai meie armsal väikesel jõulupeol ühe nõelapadjakese. Sellest ununes pilt tegemata, aga tema blogis on see üleval 🙂
Ja mina sain Laima kaelaroosi. Jõuluvanale tuhat tänu, tal oli nii õnnelik käis või siis oli minul täpselt õige pluus selle kaelaroosi jaoks. Igatahes olen ma selle üle väga õnnelik ja nii ilusale roosile tuleb ka kena pesa meisterdada. Varsti. Aitäh, Laima 🙂

Saladuskatte all või öelda, et vilditud karbitoorikuid ja mõni nõelapadjake on veel pooleli. Paku- ja pitsitrüki kursuse kotitoorik ka. Sellest ma veel räägin. Varsti 🙂

Ja lõpetuseks ühest toredast armsast reisist natuke. Novembri viimasel nädalavahetusel tegime Agoga romantikakruiisi Stockholmi. Tore oli loksuda ja laevas ringi tuiata, karaoket kuulata ja niisama olla. Hommikul oli väga armas saarekesi ja majakesi saarekestel vaadata.

Ja sellel samal armsal hommikul Ago küsis, kas ma lähen. Mina, Nutu-Liisu, pisardasin siis natuke ja noogutasin.

Armsad isetegijad. Mõtlesin, et räägin teile ka uudist, sest te olete nii armsad. Nimelt, Noor_Perenaine hakkab mehele minema. Suvel lähen.

Ilusat jõuluootusaega

n7bnbb

Noore Perenaise tegemised

Moosist ja korsettidest

Minu esimene õunapüree-tegu õnnestus! Käisime Laima juures õunal. Kõigepealt sõime ennast õunaks, sest õunad olid imehead. Siis sai ka igasugu kooke õuntega tehtud. Laima eeskujul ka tagurpidi õunakooki, mmmm.
Ja siis tegin püreed ja moosi koos pohladega.

Püreed panin küpsisetordi vahele ja pohladega moos käib hommikuti pudru peale. Üks lemmik-kiusatus on ka tee kõrvale väike Kalevi küpsis kui sellele on natuke õunapüreed peale pandud.

Inspireerituna Meete, Polkovniku, Laima ja LaanteLapse nõelapatjadest otsustasin endale korseti teha. Ei, mitte kandmiseks, vaid oma õmmelus- ja sukanõelte tarvis!

Ja pisike õde avastas, et teoreetiliselt saab nõelapatja ka niidirulli hoidikuna kasutada.

Teoreetiliselt sellepärast, et niidirullid on kahjuks kleenukesed ja korsett on neile liiga suur.

Korseti vilt on enda tehtud ja nööbike sametiga kaetud. Pallikese sees on nõelvilditud pallike.
Korseti-mõtteid olen veelgi liigutanud. Pruudikorsett, etnokorsett, …

Aitäh inspireerijatele ja Laimale veel eraldi tänusõnad õunte eest!

Kohtumiseni!

Noore Perenaise tegemised

Korktahvlikeste lugu

Mu armsad sõbrad jõuavad täna tagasi kaugelt teiselt poolt maakera, Austraaliast. Olen nende tegemistel ja piltidel Orkuti keskkonnas silma peal hoidnud. Elina ja Raiko rändasid ringi ja tegid tööd, tavaliselt kolm kuud ühe koha peal. Ja ühes elukohas oli neil veinikorkidest tehtud suur tahvel. Sealt ma selle ideepoja saingi. Vanematekodus on aegade jooksul kogunenud paras hulk veinikorke, palusin neid mitte minema visata. Aga mul polnud head alust, mille peale korke liimida. Kuni läksin ühte toredasse kasutatud asjade poodi Sõbralt sõbrale (Annelinnas, Säästuka kõrval). Leidsin sealt kaks lillepilti (15 kr tk), ilmselt mingi plastikust või kipsist aluse peale kleebitud. Need olid natuke kriimustada saanud, aga korktahvliks ideaalsed 😀
Jätsin nad koju õiget aega ootama ja vahepeal sai Saaremaal puhkamas käidud, Juulis, enne Õlletoobrit. Ilmad olid palavad ja sel aastal me otsustasime mitte nii palju bensiini ja raha kulutada, vaid vedelesime lihtsalt Järve rannas ja veetsime aega armsas Kuressaares, Ago tädil käisime ka külas nagu ikka. Peale vedelesime käisime muidugi ujumas, loopisime vees lendavat taldrikut, sõime Kuressaare turult kaasa ostetud suitsutatud tuulehaugi ja mina korjasin tillukesi merikarpe. Nendest sai ühele korktahvlile äär.

Töö käik oli siis selline, et lõikasin ühest heledast kangast sobiva tüki, lasin ääred overlockiga üle ja kinnitasin nurkadest niidiga ja sisekülgedele äärte alla panin ka liimi. Siis hakkas kõige raskem osa, korkide pooleks saagimine. Väike õeke oli abivalmis ja andis mulle karbist korke kätte kiiremini kui mina saagida jõudsin, vahepeal tuli isa ka appi lõikama. Lõpuks kui paras ports poolikuid korke valmis, võtsin ema liimipüstoli ja liimisin korgid riide külge. Äärtesse jätsin ruumi merikarbikeste jaoks. Paar korda sain kuuma liimiga kõrvetada ka, aga polnud hullu midagi. Nüüd oskan liimipüstolit ka käsitseda, harjutamine teeb meistriks 🙂

Selline see tahvel siis sai.

Tahvlikese külge panin Tiimarist leitud armsate puidust otstega tahvlinõeltega mõned paremad fotod endast ja Agost. Meil oli juulis väike tähtpäev ka, selleks puhuks siis see tahvlike. Õnneks olid lillepiltidel ka neljas nurgas pisikesed augud. Ideaalsed Hansalaadalt ostetud linase nööri jaoks. Panin nööri kahest august läbi, et tahvlit ka riputada saaks, aga hetkel ilustab see lihtsalt meie öökapikest vanaisa lambi kõrval 🙂

Ja Tartukate kokkusaamisel sain Laimakeselt kaks imekena helbekest. Need ootavad oma õiget aega millekski saada, aga seni ripuvad aukohal ülal paremas nurgas tahvlikese küljes. Nii imearmsad ja õrnakesed ja romantilised. Aitäh, Laima!

Saaremaalt sõitsime ära õigel ajal, siis kui Õlletoobri rahvas hakkas kohale ilmuma. Niigi oli Leisil ja Veerel RMK kohtadega kitsas, Toobri ajal on vist seis päris lootusetu. Sõitsime siis Saaremaalt Muhu ja Virtsu poole ja autosid muudkui tuli ja tuli vastu. Korraga avanes tee ääres nii tore pilt. Justkui Navitrolla maal 😀

Lehmakesed olid kuumal suvepäeval varju pugenud. Taust on ju nagu Navitrollal, roheline aas ja helges sinises suvetaevas valged pilvetupsud. Samuti meenutas see pilt Shaun the Sheep-i multikaid kui lambad puu all oma plaane haudusid 😀

Klõpsutasin neid lehmi muudkui fotokaga, tükk aega seisid nad seal rahulikult. Kuni üks vaatas, et keegi on tee ääres ja vahtis meid pea viltu.

Siis tuli veel paar tükki selle lehma juurde meid vaatama ja lõpuks otsustasid nad kogu kambaga meid tee äärde aia taha kaema tulla. Tegin neist ka lähedalt mõned klõpsud, siis tänasin poseerimise eest ja sõitsimegi Saaremaalt ära. Oehh….kahju on sealt lahkuda iga kord, aga hea on teada, et järgmisel suvel tuleb uus ring.

Ahjaa…kui me reisi algul mandrilt Muhule jõudsime, käisime ka Koguva küla muuseumis. Väga tore oli. Tutvusime väljapanekutega ja Smuuli loominguga. Kõige põnevam koht minu jaoks oli loomulikult teekstiilituba. Ma parem ei hakka kirjeldama neid fantastilisi Muhu tikanditega asju. Kes on näinud, see teab, kes ei ole, soovitan minna ja vaadata. Mul jäi sõna otsese mõttes karp lahti ja isegi Ago imetles ja pööras nii mõnelegi asjale tähelepanu. Tekkis tohutu tahtmine Muhu tikandit õppida, küll ma kunagi selleni ka jõuan, kui õige aeg käes on. Smuuli ma juba lugesin mõnuga kui nädal aega Kilingi-Nõmmes vihmapühi pidasime. Ago võttis õigel ajal puhkuse 😀

Olen nüüd korktahvli teemadelt kaugele põiganud, aga tulen siis ringiga tagasi. Teine korktahvel on väheke teistmoodi. Samasugune lilleplaat on kaetud Hansalaadalt ostetud linase riidega ja äärtes on linane pits ja see tahvel käib laiupidi. Ja korgid on hoopiski viilutatud. Jällegi oli väike õde abis ja andis mulle korke, küsides iga kord “Kas see sobib” sest mõned korgid on mingist imelikust plastikust ja need ei sobi. Lõpuks ta taipas ära ja andiski mulle ainult õigeid korke. Isa polnud seekord kodus ja saagimisega pidin ise hakkama saama 🙂

See tahvel läheb ilmselt kööki või koridori teadete jaoks. Sügisel muutub meil siin elukorraldus ja Ago õde tuleb meile elama. Siis on ju köögis korda vaja ja arvatavasti on lihtsam näiteks nädala menüü sinna tahvli külge riputada või väikeseid palveid ja muud sellist. Puudu on ainult paberikesed, aga need ei saa olla tavalised märkmepaberid, vaid värvilisest paberist lõigatud südamed ja tähekesd ja ringikesed ja kolmnurgad. Kui ma välja mõtlen, kuhu see tahvel täpselt riputada, eks siis jõuab paki värvilisi pabereid ka osta ja lõikuda.

Muidu oleme uues korteris ennast sisse seadnud, olen rahul oma magamistoa rõduga. Saan harrastada potipõllumajandust. Piparmünti olen juba mitu korda püganud ja oksakesi talveks kuivatanud, aga ikka ajab ta muudkui uusi ja uusi oksakesi. Mis mul siis üle jääb kui rõõmustada ja piparmünditeed juua.

Ja kuumaasikad annavad lisaks silmailule ka mõne marja.

Pühendan selle pika postituse oma kallitele sõpradele, Elinale ja Raikole. Ei jõua ära oodata, millal neid kallistada saab ja muljeid kuulata ja pilte vaadata.

Järgmisel korral vilditud karpidest 😉

Noore Perenaise tegemised

Laupäevad õdedega

Laupäevad või siis nädalavahetused õdedega on armsad. Mina elan omaette, Annil ja Elsal ka juba omad tegemised ja käimised, nii et väga tihti me kõik kokku ei saa. Kõige pisem on tavaliselt ikka kodus. Nagu ka seekord…

Anni tantsib rahvatantsu lisaks muule sajale hobile.
Ja Elsa laulab kooris. Mõlemad esinesid Tartu laulupeol. Vaesekesed olid õhtul ligunenud ja väsinud, aga soe saun ja hea toit kosutasid neid.
Ka emal oli oma trenniga laupäeval esinemine Elvas ja isa jõudis Riiast alles pärastlõunal. Seega hoidsin mina Helgat. Selle väikese Myga juba igav ei hakka. Miks-periood hakkab tal juba pihta.
Vihma kallas ja kallas, mängisime peitust, vaatasime raamatuid ja multikaid. Mina otsisin üles organzajäägid, teeküünla ja muud vidinad ja panin Pöial-Liisi mängima.
Kui väljas kallab äikesevihma, hakkavad toas organzalilled õitsema
😉

Lilla sai Pöial-Liisi ajal valmis, oranz natuke hiljem kui Helga lõunaund magas. Eks ma vaatan, mis neist lõplikult saab. Oranz hakkab ilmselt ühe mantli kraenurgal prossiks kui ilm jahe ja tuju edev 😀

Sattusin hoogu ja veel õhtul hilja kui õed juba koju jõudsid ja kolmekesi köögilaua taga lobisesime kärsatasin kroonlehti. Neist saavad ka varsti lilled….suuremad ja väiksemad.

Kleidi lugu

Kaltsukas oli üks täitsa tavaline H&M-i hall kleit hallide nööpidega. Proovisin, oli paras ja ostsin ära. Kohe tekksid mõtted, et midagi peaks selle kleidiga ette võtma. Esimesena läksid hallid nööbikesed.

Ilmselt leiavad nad uue koha omale organzalillede sees.
Asemele tuli ristpisterida ja allapoole üks väike päike. Ka need on tehtud ühel laupäeval koos õdedega. Kleit vajab veel täiendamist, aga kandmist see ei sega.

Ammune laupäevane fimolugu

Elsa sai paar aastat tagasi vist juba sünnipäevaks mitu ilusat cernitit. Otsisin siis isetegijast õpetusi ja ostsime mõned fimod juurde ka. Ühel armsal laupäeval kui me kõik kodus olime, võtsime selle fimotamise siis tõsiselt ette. Tegime pärlikesi ja nööbikesi ja meil oli koos äärmiselt tore. Minu asjakesed. Kah ootavad veel oma riiet, kotti või mõnda muud asja.

Suvi käes ja kui minul ja Annil ka kool läbi, tuleb ehk selliseid laupäevi tihemini. Ja kui Helga-Kadi natukene veel kasvab, hakkab loodetavasti käsitööpisik ka temale külge. Hetkel anname talle veel fimo asemel plastiliini, aga ta on ka sellega rahul. Organzalilledega lubasin tal ka eile mängida. Tundis ju pisike huvi, millega suur õde tegeleb. Kui ütlesin, et vaata, ma tegin lille arvas Helga, et sealt tuleb Pöial-Liisi välja. Ah kui armas kui lapsed usuvad muinasjuttudesse.

Kena pühapäeva õhtu jätku!

Noore Perenaise tegemised

Albumid

Täna oli IMETORE päev. Ma sattusin esimest korda nö isetegijate kogunemisele ja äärmiselt tore oli. Suur kummardus ja aitäh Vikikesele, suurepärane õpetaja! Teguse hommikupooliku tulemusena valmisid kõigil kaunid albumid ja paljudel juba pildid ja blogides.

Mida vanem eit, seda roosam….ALBUM 😀
Ehk siis esimene töö, heleroosa unistus. Sinna kirjutan ilmselt oma naiselikud head mõtted ja häid nõuandeid ja mõtteteri ka teistelt. Isetegijaski mitmed tarkusesõnad silma jäänud, aga tihti nõuab foorumis otsimine aega ja nüüd ongi hea võimalus need kohe kirja panna.

Ja seest.

Paela otsa sai otsitud kunagi ammu voolitud fimomummud.

Käisime Ihastes vanematega õhtustamas, pidasime tagantjärgi natuke mu sünnipäeva. Ema oli hea toidu ja suuuurepärase vaarika-toorjuustu koogi teinud. Väike õde kargles ringi ja tegi nalja. Keerutas ennast ja tuikus imelikult kui pea hakkas ringi käima. Hea, et pikali ei kukkunud. Väike vägede juhataja…
Näitasin õdedele ja emale ka albumit. Nüüd saame koos ka teha mõnikord. Rääkisime, et isegi neid riideribasid, mis lapitekist üle jäävad ei saa enam ära visata, sest algumite tarbeks ju saab kasutada. Mehed muigasid ja tegid nägusi. Teavitasin isa ka, et kui tal kartongi peaks leiduma, hoidku alles!!!

Tulime koju. Algul olid plaanid, et mina pesen reedeõhtused sünnipäevapidamise nõud ära ja triigin natuke ja Ago vaatab tööasju…Plaaniks see jäigi. Minu puhul. Mõtlesin, et ega need nõud ju ära ei jookse ja täna ei hakka me enam kuhugi minema, et miskit triikida vaja oleks. Käisim maniakaalse pilguga korteris ringi ja otsisin pappi ja materjale uue albumi jaoks. Näpud sügelesid ja mõtted keerlesid peas ja ei andnud asu. Tulemus siis selline…

Ja seest.

Vabandust, Vikike, aga eirasin rohelise märkmiku puhul natuke reegleid. Mul ei olnud seda va karongi kuskilt võtta ja käiku läks köögikaalu karp, mis riiulil kasutult seisis ja tolmu kogus. Lainepapist küll, aga suht tihedast lainepapist. Oma enda kokaraamatu tarbeks sai päris kobe. Kaaned on padjapüüri kangast. Selline padjapüür oma patjadele nagunii ei sobinud, sest oli Hispaanias ostetud. Seal on imelikud piklikud padjad ja püür ka mõlemast otsast lahtine 😀
Ta ootaski kastis oma aega, millal tuleb hea idee, et talle käärid sisse lüüa. Aktsendiks ka punane puumummu, mille juhtumisi käsitöökarbikesest leidsin.

Tänase päeva töö siis veelkord koos.

Aitäh veelkord korraldajetele ja õpetajale!!!

Noore Perenaise tegemised

Perili siga

Preili siga valmis juba jõulude paiku kodus olles. Ema ja õdedega muudkui meisterdasime veranda laua taga, mis oli suure toa ja köögi vahele paigutatud. Selle peale Helga Kadi joonistamise kile pandud ja igasugust träna täis: vill, niidid, mulineed, litrid, pitsid, jne. Hästi vahva oli. Vaatasime mingeid suvalisi ajakirju ja hakkas üks siga sealt silma. See oli hoopis teistugune ja vist polümeersavist peaga üldse, aga mõtte sealt sain. Tuhnisin siis hunnikus ja leidsin roosa karvase traadi, roosat villaloori jm vajalikku. Kõrvad lõikasin enda tehtud ja pesumasinas viltunud pildipalaka küljest, ülejäänud viltisin nõelaga natuke ka Mareli päkapikuõpetust jälgides karvatraadi külge. Siis sai siga veel õe seeliku düllijääkidest balletiseeliku ja teise õe maskiballi maski jääkidest kõrvarõngad kõrva. Lisaks sai seelik ka litripurgikesest natuke sädelevat…

Ja valmis ta oligi. Kinkimiseks kõige paremale keskapinkale maailmas. Algusest peale südamega temale mõeldes. Minu armsale pinkale. Lehvitused Kätlinile!

Selline balletisiga siis.

Istub mu pinginaabri riiulil ja hoiab tal silma peal.

Tänud piltide eest Kätule ka.

Köögist tuleb juba kirsikoogi lõhna…peab vaatama minema.

Järgmise korrani 😉

Noore Perenaise tegemised

Ja nüüd kõik koos:

Jänesel on pikad kõrvad, pikad kõrvad, pikad kõrvad,
Jänesel on pikad kõrvad, pikad kõrvad, jaa!

Seda laulu õppis mu väike õde lauluringis. Tegin talle ühe jänese, pihuloomakese.
Ilma arhailise tikandita seekord. Tahtsin teha hoopis naba ja saba ja selja peale lillekesed. Lapsele meeldib!

Pildid kehvakesed, päevavalges ei tulnud meelde pildistada.

Tirts nõustus ka pika meelitamise peale koos jänesega poseerima. Meelega panin ta selle padja peale istuma, sest tahtsin oma ema kätetööd näidata. Ta tegi minu vanast voodimadratsist Helgale mõnusa põrandapadja. Selle peal on hea istuda ja Muumisid vaadata 🙂

Järmise korrani!

Noore Perenaise tegemised

Nonii, tuletaks ka selle blogitamise siis meelde…

Teinud ja nokitsenud olen ikka. Käed ju sügelevad, nagu ühele isetegijale kohane. Olen ennast arendanud nii käsitöö kui koaknduse alal ja loomulikult ka oma erialal. Inglise filoloogia siis, ma mõtlen. Aeg lendab linnutiivul ja uskumatu, aga kevadel paistab baka lõpp kui kõik hästi läheb…

Meenutusi jõuludest…

Jõulud on ikka isetegijate seas tihe aeg. Minul ka. Enne jõule sai veel kaks eksamit ära tehtud ja kahjuks väga palju jõuluvana kingikotti isetehtud asju ei saanud, aga õdedega küpsetasime piparkooke (või siis küpalkooke, nagu pisiõde arvas). Nüüd oli siis kolme asemel neli õde askeldamas köögis. Eelmisel aastal oli pisipiiga veel natuke väike, aga nüüd juba igati asjalik ja tubli abiline. Pärast olime jahused kõik aga selle eest oli meil koos ääretult tore ja lõbus tegutseda. Jõulude ajal sai emaga koos ka vilditud. Proovisin esimest korda käsitsi ja masinaga villaloorist viltida. Huvitav tulemus jäi mõlemal juhul, aga hetkel ootavad need vildipalakad parajat hetke, et millekski saada swi6
Lisaks viltisin Laantelapse õpetuse järgi ühe seebi Ago isale. Sellest kahjuks pilti pole. Ago emale õmblesin pajakindad. Tal vanadest üks oli päris must ja kärssand juba ja teine oli ka vilets. Uued kindad võeti rõõmuga kasutusele, kuigi õmblemise osas mul arenemisruumi veel jätkub küllaga….

Kilingi-Nõmmes on vahva peretraditsioon jõulude ajal üks suuuur pusle kokku panna. Igal aastal suurem. Kuigi nüüd oleme kaks aastat järjest 3000 tükiga puslet pannud, on seekordne eelmisest keerukam. 5000 vist ei mahuks ära, aga eks järgmisel aastal vaatab, mis saab.
Selline pusle siis sai kokku lõpuks jaanuari teisel nädalal.

Kui ma juba siin ajas tagasi vaatama hakkasin, siis läheks korraks lapsepõlve ka. Nimelt mu armas kallis kadunud Puka vanaisa armastas ristsõnu lahendada. Väiksena sain mina alati tema ristsõnaraamatutes laste ristsõnadele eesõiguse ja mulle väga meeldis see Pukas olles. Vanaisa käest oli hea küsida ka, kui ma midagi ei teadnud. Tema teadis alati vastata ja sellest ajast on ilusad mälestused. Kui vanaisa meile kolis ja hoolt vajas, andis ta mulle lambi, mille all ta oli ristsõnu lahendanud kui ma oma toa sain. Kahjuks jäi lamp kapi otsa seisma, sest juhtme ots ei sobinud europistikusse ja meie peres ei ole oskajaid, kes juhtme ära vahetaks. Kui vanaisa lahkus, vaatasin seda lampi niisama ja mõtlesin armsa papa peale. Mõned aastad hiljem ristus minu tee Ago omaga ja nüüd milallgi pärast jõule turgatas mulle pähe see lamp sealt kapi otsast (nüüd juba õe toast) alla võtta, tolmust puhtaks pühkida ja Kilingi-Nõmme kaasa võtta. Ago isa nimelt jagab seda elektri värki ja tal on igasugu juhtmeid ja asju keldris. Viisin siis lambi palvega korda teha äia kätte. Ta muheles natuke vuntsi, käis keldris juhtme järel ja valmis mu lambikene oligi. Täitsa töökorras ka! Nüüd on ta mul kodus ja näitas valgust kui ma eksamiteks õppisin ja loodetavasti näitab veel kaua ka minu lastele valgust. Pikk jutt sai lambist, aga mulle on ta armas ja oluline!
Padi, mis lambiga koos pildil poosetab, sai valmis juba eelmise aasta jaanuaris, aga oli pildistamata. Algul oli mõeldud niisama diivanipadjaks, aga Ago omastas selle üsna ruttu ja magab sellega. Seepärast ta natuke löts ehk välja näebki. Aga no mis ma tast keelan, las siis magab selle padjaga kui meeldib. Valmistatud muide ema tehtud köögikardina jääkidest ja Abakhani kangast.

Selleks korraks kõik. Tehtud-nokitsetud on veel ja mõttes ka palju, aga nendest järgmistel kordadel.

1 2 3