Mõnusad hetked

ROMANTIKA

Talvel sai tehtud tõelist mütsi-maratoni ja salli-rallit kudumises, aga neid pilte ei hakka enam üles panema. Vahepeal puhkasin blogimisest aja puuusel, aga nüüd panen mõned pildid kevadistest tegemistest. Eelmisel kevadel heegeldasin esmakordselt ja seda uut oskust katsetasin ka sel aastal.

Materjaliks pea 12 tokki (a 100g) “Craft cotton” lõnga ja heegelnõel nr 9. Heegeldasin kolmekordse lõngaga. Muster pärineb Jaanuari “Kodukirjast.” Vaiba diameeter on 1m ja 10 cm.

Endale heegeldasin suvekübara.


Lõngaks Drops Muskat (3x 50g, 100% puuvill ), abiks heegelnõel nr 4 ja Dropsi “Dune hat” õpetus.

Suvemütsid heegeldasin ka lastele. Poja müts ei lähe küll päris romantika teemasse, aga näitan ikka ära!

Pojale heegeldasin suveks mütsi samast beezhist Katia “Pima Cotton” lõngast (100% puuvill, a 50g), millest kudusin ta viikingivesti 2 a tagasi. Lõng oli kahekordselt ja seda kulus veidi üle 2 kera. Heegelnõel nr 6. Dropsi õpetus nr ne-008-bn, peaümbermõõdule 54/58 cm.


Tütre suvemütsi heegeldasin Drops “Paris” naturaalvalgest lõngast (100% puuvill, a 50g, veidi üle 2 toki kulus) Dropsi mustri nr w-053-bn järgi.

Lisaks heegeldamisele proovisin veel kreemi teha. Valmis emadepäevakingitus emale ja vanaemale. Natuke kreemi jäi endale ka! Kes veel pole julgenud ise kreemi teha, siis ma väga-väga soovitan! Võrdlemisi lihtne protsess ja tulemus on niiiiiii hea!!!

Leidsin raamatute vahelt eelmisel suvel rannast korjatud ja kuivama pandud roosiõiekese ning tegin seinale pildi.

Kuna nii paljudest blogidest on silma jäänud imekaunid rootsi põimingus käterätikud, siis oli kange isu rootsi põimingut ise ka proovida. Väga rahustav ja mõnus! Edenes ka poole kiiremini, kui algul arvasin. Selle rätiku tegin munadepühadeks.

Viimane kootud asi enne suve on järjekordne Annise sall. Sel korral kasutasin peenemaid ringvardaid (nr 3.25) ja lõngaks Drops “Alpaca´t”. Nupud tegin suuremad, kui õpetuses, ikka 9sased ja lõnga kulus rohkem, kui olin netist uurinud. Kui teistel kulus 2 tokki, siis minul 2,5. Eks ma koon ka lõdvema käekirjaga. Ma ei tea, mis nende Annistega on, aga ma olen neid kudunud juba neli ja endal ikka veel ühtegi pole! See sall läks juubelikingituseks mu mehe armsale vanaemale. Kuna hetkel on kudumisind täiesti otsas, siis endale ei hakka nii pea Annist kuduma.

Katsun end mõnikord veel kokku võtta, et blogida ka õmblemisest ja looduskosmeetikast. Hetkel aga soovin kõigile väga kaunist maikuud!!!

Mõnusad hetked

ESIMENE NUKK TÜTRELE

Olen väga tänulik Isetegijatele selle Teeme Koos projekti eest! Olin juba ammu soovinud tütrele kaltsunukku teha ning vastav raamatki ootas juba pool aastat oma järge. Raamatuks Tone Finnangeri “Tilda´s Seaside Ideas.” Minusugusele mere ääres elavale merehullule just sobiv 🙂

Tegu on üldse esimese kaltsunukuga, mida teen, samuti võib mu õmblemisoskust võrrelda väga argliku tutvusega. Õnneks andis TK paraja stiimuli nukuke valmis teha.

Nägu lähemalt:

Minu lemmikdetail:

Pojale õmblesin sama raamatu järgi vaalabeebi.

Tilda ja vaalabeebi on suured sõbrad, nagu ka minu lapsed 🙂

Materjaliks kasutasin Abakhani kangarestide leidusid, kusjuures ma enam kunagi ei teeks nii peenikeste käte-jalgadega nukku mööbliriidest! Täitsin heiega. Tilda juusteks kasutasin ära kõik lõngajäägid, mis mu õele kootud sallist üle jäid.
Rõõmsat ja rahulikku pühadeaega!!!

Mõnusad hetked

SALLI-RALLI

Tere! Nädalad on kibekiirelt mööda tõtanud. Püüan nüüd üles riputada oma talvekuu ning jõulukuu asjakesed. Peamiselt võib seda sügist iseloomustada salli-rallina 😉 Vt ka eelmist posti. Kudusin vennale uue “River Mist” salli selle asemel, mis ta eelmisel talvel ära kaotas. Sel korral siis rahvuslikus võtmes, kuna venna on sügisest Reaalkooli poiss 😉 Lõngakulu: pea 3 tokki Katia “Peru” lõnga (40% vill, 40% akrüül, 20% alpaka). Ringvardad nr 5, real 100 silma.

Järgmisena kudusin salli õele. Seegi on kaelussall “River Mist” õpetuse järgi. Kasutasin ringvardaid nr 3,25. Valge lõng: “Katia: Alpacacotton” (66% puuvill, 34% alpaka), 50 g. Kuldne lõng: “Lana Gatto: Damasco” (55% nailon, 29% tallemohäär, 16% metalliseeritud polüester), alla 50g. Real 120 silma. Salli saab kanda kas kahe- või kolmekordselt ja tänu peenele lõngale mahub ka jope alla. Sall on piisavalt soe Inglismaa talve jaoks 😉

Järgmisena valmis sall pojakesele. Lõngaks Drops “Andes”, 1 tokk valget (100g) ja teine tokk tumesinist (100g). 65% vill ja 35% alpaka. Kudumiseks kasutasin ringvardaid nr 6. Eriliseks teeb selle salli see, et vaatasime pojaga koos loodusfilmi Andidest ja peale seda hakkasin kuduma salli, mille lõng pärit Peruust ning muster meenutab uduseid mägesid 🙂

Päkapikud tõid mu mehele sussi sisse uue mütsi, mis sobib tema sinise jopega ning helendab pimedas 🙂 Lõng Schachenmayr “Lumio”, 1 tokk (150g, 75m). 93% akrüül, 7% muud kiud. Vardad nr 9. Õpetus pärineb Krentu “Käsitööpäevikust.” Pildil on modelliks meie pojake.

Peale lihtsamast lihtsamate kudumite olen veel paar nipet-näpet asja teinud. Sain lõpuks ometi valmis liimköites albumi meie pere piltidele. Selle albumi tegemist alustasin üle aasta tagasi… Kokku on see 4. isetehtud album ja esimene meie perele. Parem hilja kui mitte kunagi! Tulemusega olen väga rahul! Kuldsed mälestused pere kasvamisest kuldsetel lehtedel 🙂

Kõige rohkem positiivset tagasisidet on sel sügisel saanud minu tehtud hügieenilised huulepulgad. Katsetasin esmakordselt looduskosmeetikat ise teha. No seebid on juba varem proovitud, aga nüüd jõudis järg hügieeniliste huulepulkadeni 😉 Retsept selline 10 huulepulga tegemiseks: 22g vedelat (oliivi)õli, 9g kakaovõid, 15g sheavõid, 12g mesilasvaha. Lõhnaks paar tilka inglise roosi õli ja värvi annab mica pulber. Mmmm! 🙂

Kaunist jõuluootust!!!
n7bnbb

Mõnusad hetked

ROOSA

Olen vahepeal väga laisk kirjutaja olnud. Suvi lendas linnutiivul, sügis tõi kaasa muudatusi kõigi pereliikmete jaoks. Oma doktorandi ja kahe väikelapse ema rolliga pole siiamaani päris kohanenud. Ikka kipuvad kaks asja segi minema. Abikaasa nii õpib kui töötab mitmes kohas ja pidevalt on tunne, et meie peres küll 24 tundi ööpäevas pole. Minu jaoks on roosa värv, mis tõstab tuju ning tekitab turvatunnet. Võib-olla oli just selliste muutuste eel ja ajal eriti roosat enda ümber vaja? Siin mõned hiljutised tööd:

Minu suvi läbi kestnud pingutused kampsuni/boolero kudumisel on nüüd lõpuks õnneliku lõpuni jõudnud! Alustasin maikuus ning plaanisin juuni alguseks valmis saada, kuid valmis hoopistükkis septembris! Sellesse kampsunisse on kootud nii palju ootust ja valgeid öid! Kudusin isegi jaaniööl veidi pitsi 🙂 Kasutasin roosat “Pukas” lõnga, mille ostsin Müürivahe tn lõngapoest (82% mohäär, 18% nailon). Lõngakulu 5 tokki, kokku kampsuni kaal vaid 125 g! Vardad nr 3,5 ja ringvardad nr 3. Käiseid kaunistab Sofia kiri “Haapsalu salli” raamatust. Nupud tegin 9sased, mitte 7sed nagu õpetuses, et ikka paremini näha jääksid. Lõng on “Leedu” oma, kui pikemalt uurisin, siis avastasin, et toodetud hoopis Süürias… Loodan väga, et Süürias on varsti taas rahu!

Käisime õega Teeme Teistmoodi salongis Soutache tehnikat õppimas. Mina valmistasin prossi selle kampsiku tarvis ja õde meisterdas imelised roheliste liblikate ja pärlitega kõrvarõngad! 🙂

Septembri-oktoobri projekt oli veel sall tütrekesele. Lõng: Drops Alpaca, roosat kulus u 3 tokki, valget alla 1 toki. Vardad 3,25 mm. Õppisin selle salli jaoks patentkoes kuduma. Laiuseks lõin 29 silmust. Kootud lillede õpetus pärineb Luisa Hardingu raamatust “Natural Knits for Babies and Mums.” Väga pehme, soe ja veniv sall. Emmale meeldivad küll lilled, aga salli suhtes on ta üsna vastakalt meelestatud. Seetõttu hakkasin seda salli ise kandma. Pilt on tehtud Tabasalu rannas, kus isegi keset öökülmade aega õitseb lilli!

Roosad on ka lilled mu uuel käsitsi köidetud käsitööpäevikul:

Üllatus-üllatus! Õrnroosa tuleb ka meie uus kevadine lillepeenar. Paki peal vähemalt lubatakse nii.

Tundub, et kõik roosad asjad said ette näidatud! 😀 Natuke olen ka muud värvi asju pusinud. Need on koos lastega tehtud lihtsad asjakesed, et pojale ning tütrele juba maast madalast näidata, kui tore on ise midagi teha.

Aastasele tütrele valmistasin printsessi või lillehaldja seeliku, täiesti õmblusvabalt. Materjali kulu Tutu seelikuks: 2,5 m valget tülli ja vööümbermõõdu jagu kummipaela. Lõikasin tülli 65-70 cm laiusteks tükkideks, mille omakorda lõikasin 5-10 cm laiusteks ribadeks. Murdsin iga riba pooleks ja sidusin kummi külge. Kõige lõpuks lõikasin ribade otsad kolmnurkseks ja sidusin kummipaela iseendaga kokku. Tegime seeliku koos tibuga valmis ühe koduse hommikupooliku ajal. Pisikesele meeldib seelikut vaadata ja nuusutada nagu lille, aga kandmisest ta huvitatud pole. Õnneks on seelik varuga, nii et kui printsessi iga saabub meie majja ka 1-2 a pärast, saab seelikut keerutada.

Viiesele pojale meisterdaime koos kepp-hobu. Vaja läks: üks noore vahtra tüvi, üksik issi sokk, veidi lõngajääke ja täiteks heiet. Vaatamata oma olemuslikule lihtsusele on Must Iludus laste suur lemmik 🙂 Kuna ta on unistuste hobune, valiti laka värviks helerohelise 😉

Mõnusad hetked

ROOSA SUVESALL

Kudusin vanaemale juubeliks roosa Annise salli. Varem olen sama õpetuse järgi kudunud valge salli emale sünnipäevaks ja lillaka salli õele keskkooli lõpu puhul. Mulle tundub, et nad eriti oma salle ei kanna… Loodan, et vanaema leiab rohkem võimalusi oma roosa salli kandmiseks! 😀 Kuna oli juubel, siis on seekordne sall ka veidi rohkem “tuunitud” – kõik nupud on 9sased ja lisatud on 60 roosat pärlit 🙂 Vanaema sõnul kandsid sarnaseid kootud kolmnurkseid salle Halliste tüdrukud oma rahvariietega, ainult värv oli valge. Loodan, et kuldses eas Halliste daam kannab roosat! 😀 Muide, vanaema kudus endale ise juubeliks ääretult kauni pitsilise kardigani, beezhist ja veidi läikivast lõngast! See alles on midagi!
Mina kasutasin lõngaks Liannist ostetud Gold Mohair´i ja ringvardaid nr 5. Ma ei tea, kuidas ma küll eelmised sallid sain sirgete varrastega kootud! Ringvarrastel oli kudumine puhas nauding! Pildike roosast Annisest:

Mõnusad hetked

VANAEMARUUDUD

Oleksin väga tahtnud aastaprojektiga liituda. Miks ma seda küll ei teinud? Peamiselt kartsin seda, et juba veebruariks pean õppima enda jaoks täiesti uue tehnika – heegeldamise. Tegelikult olen juba ammu tahtnud heegeldamises käe valgeks saada, aga talvel olin nii väsinud, et kohe ei jaksanud millegi uuega alustada. Kui nüüd kevadel mu ema kinkis mu pisitütrele enda heegeldatud kleidikese, mille ta oli heegeldanud selle talve jooksul, mil mina kõhubeebi olin 🙂 siis andis see mulle jõudu heegeldamise õppimiseks 🙂 Vanaemaruutude projekt tuli minu jaoks täiesti õigel ajal – tänud selle eest!! 🙂
Kuna minust pole säilinud ainsatki fotot ema heegeldatud kleidikesega, siis tegin oma tütrekesest sama kleidiga kohe terve fotosessiooni! Siin ta mul on: istub minu heegeldatud beebitekikesel vanaema heegeldatud kleidis!

Heegeldatud beebitekike on mõõdus 70×70 cm. Lõngana kasutasin Drops Eskimot (100% new wool): 2 tokki roosat, 3 tokki valget ja 4 tokki vanaroosat ja müüjanna soovitusel heegelnõela nr 5. Nüüd tean, et oleks võinud ka suuremat heegelnõela kasutada! Ja minu jaoks täiesti uudis oli see, et heegeldades kulub lõnga rohkem kui kududes! Seega pidin käima ka lõnga juurde ostmas (ja loomulikult oli selleks ajaks roosa otsas!). Peale kahte ringi heegeldamist avastasin, et tegelikult on heegeldamine palju lihtsam, kui ma arvata oleks osanud 😀 Väga mõnus suveootuse käsitöö! Siin veel paar pildikest:

Kuna meil läks vana fotokas katki ning uue ostmise ning otsimisega läks kõvasti aega, siis mul polegi pilte enda tehtud emadepäevakingitusest ja maikuu sünnipäevakingitustest. Need olid väga pitsilised ja õhulised 😉 Emale ostsin valge suvepluusi, mille kaunistasin endamaalitud kuldsete liblikate ja valge organza lillega _liblik_
Kaunist suveootust kõigile!!!

Mõnusad hetked

MÜÜRILILLE KEVADSEELIK

Avastasin Tallinna Pärnu mnt Abakhanist ühe nunnu linaseguse kanga (kangal kirjas: 51% puuvilla, 49% lina, John Lewis) ja võtsin seda kohe ühe pika seeliku jagu. Pastelsed lilled kõnetasid mind otsekohe. Järgmisel hommikupoolikul, pisibeebiga tegelemise kõrvalt, sündiski minu kevadseelik. Õmblesin pika toru, tegin 6 sissevõtet üles äärde (3 korda tegin neid sissevõtteid ümber) ja siis laia kummiga tugevdatud värvel ning kõige lõpuks alläär. Sai selline üdini minulik volbriseelik 😀 Stiili nimeks võiks olla Müürilill.

Kellel on kaks väikest last, teab, et kõiki asju peab olema kaks või vähemalt sarnased ja seda õiglust jälgitakse väga tähelepanelikult. Meil on emme tehtud käsitöö väga hinnas, aga kõiki asju peab olema mõlemale lapsele ja esimene asi vanemale lapsele (tema see “õiglusemõistja” ongi). Peale seda, kui poja munadepühadeks Kikk-Kõrva sai, olin sunnitud tegema samasuguse jänku, aga kollaste kõrvade ja sabaga tütrele. Tema sai nimeks Päiksejänku. Tegelikult tahtsin tütrele teha tibu, aga poja selgitas, et sel juhul peaksin tegema kaks jänest ja siis kaks tibu ka veel! Otsustasin sel kevadel piirduda jänkudega ja jätsin tibud järgmiseks kevadeks.

Kui poja kampsik valmis sai, siis oli tütrekesele ka vaja! Õigemini oli tütrekesele juba kiiremas korras vaja, kui tema vennale, sest ta kasvab kiiremini, aga sellega polnud poja kuidagi nõus, sest “tema ju sündis enne ja tal on rohkem kogemusi.” Olgu kogemustega kuidas on, aga lõpuks sai ka tütreke kevadkampsiku. Lõngaks samuti Katia Bolivia. Värv meenutab minu ema aeda õunapuude õitsemise ajal! Mmm! Vardad nr 5, lõngakulu alla 200g (2 tokki). Kudusin esmakordselt alt üles raglaani ja väga meeldis! Kuidagi elegantsem, kui neid õmbluseid pole. Kuigi ka tükkide kokkuõmblemine pole minu meelest vaevarikas. Nüüd saingi lõpuks sama lõngaga proovida, et kumb kampsunikudumise viis lihtsam on. Ha-haa! Ma ei oskagi öelda! 😀 Mõlemal omad plussid: eraldi tükkidega saab paremini suurust proovida, ringvarrastel kududes ei teki õmbluseid. Arvatavasti koon veel mõlemat sorti kampsikuid palju 😉 Pilte ka!

Lõngajääkidest kudusin endale käpad

Päikselist kevadet!!!

Mõnusad hetked

MEREVÄRVI KAMPSUN POJALE

Kas keegi teab, mis värvi on meri? Näen merd pea iga päev (ehk siis, kui ilm lubab nina vähegi välja pista) ja iga kord on meri erinevat värvi! Vahel on ta nii nii kirgas! Ja mõned jäätükid ujuvad ringi – lähemalt vaadates on need imekaunid luiged, kes tulid meie lahte juba naistepäevaks tagasi, trotsides keerukaid jääolusid ning külma.

Jää on juba mitu korda sel kevadel põhjaranniku merelt sulanud, kuid siis on Botnia lahelt tuuled uue rüsi meile kohale lükanud.

Jääriismed on vahel vägagi fotogeenilised, meenutades minu meelest lausa kase tüve.

Mõnel päeval on merel aga udu ja suur sula. Siis on kohe kogu maailma värvid teised.

Milline on Sinu lemmikvärvi meri? Mulle tohutult meeldib sügisel jäätuv meri, mis veel lainete rütmis õõtsub, aga tegelikult koosneb jääkristallidest! Asuursinine Vahemeri on samuti mu suur lemmik! No ja siis veel suviselt kutsuv Läänemeri päikselise ilmaga mõne saare või laiu lähistel 🙂 Tegelikult on mu “merehaigus” nii süvenenud, et armastan kõiki selle värve! 😀

Pojale, kes soovib kapteniks saada, kui ta just leiutajaks, õpetajaks või kirjanikuks ei hakka, kudusin merekarva kampsuni. Lõng Katia Bolivia, vardad 3,5. Lõngakulu 3,5 tokki, a 100g. Lõige enda tehtud ehk kõige lihtsam.

Siin kogu kampsun. (Maja lähedal metsas tuleb veel lume sulamist mõnda aega oodata)

Õnneks on mu poja kampsuniga väga-väga rahul! Tema meelest just õiged mere värvid!

Mõnusad hetked

VIIMASED TALVISED ASJAD

Nii ma vähemalt mõtlen. Kappi oli jäänud nii umbes kübara jagu Filz-it lõnga. Mõtlesin, et teen endale sooja ja valge daamikübara ja saan samas ka kõigist lõngajääkidest lahti. Tegelikkuses pidin ühe toki juurde ostma ja loomulikult valget enam müügil ei olnud! Tuli siis beezh. Ja valge daamikübara asemel tuli lihtsalt üks triibik. Aga mitte päris tavaline triibik, sest kui mütsi testisin käreda pakase ja valju tuulega mererannas, siis pea ja kõrvad olid ainsad kehaosad, mis soojas olid! Tänuväärne triibik! 🙂

Pilt enne viltimist. Siin on müts poja peas, kellel muide on minuga sama pea number! Ideaalne modell 😉

Ja siin on mu soe triibik peale viltimist ja kuivamist.

Ühe talvise asjakese kudusin veel, puhtalt vajadusest kael soojas hoida uue mantliga. Mantel on midagi sellist, mis on minu puhul aastateks. Ja sel talvel sain uue sünnipäevamantli! 😀 Tumepunase/ vanaroosa, hallide tikanditega. Sall on tehtud siis samade värvidega. Lõng Nuovo Irlanda, vanaroosat 2 tokki, halli 1 tokk, vardad nr 3,5 (koon palju lõdvemalt, kui lõngapaki peal kirjas), heegelnõel nr 5. Kameed meenutavad nööbid pärinevad Lianni lõngapoest. Nööbivalik on seal uskumatult lai!! Ainus etteheide endale on see, et triibik müts ja triibik sall ei sobi omavahel. Aga küll jõuab sobivaid salle-mütse-kindaid ka järgmisel talvel kududa! Salli õpetus pärit Eveli Kauri “Käsitööpäevikust.”

Hetkle on kevadeigatsus nii suur, et tahaks vaid kevadisi asjakesi teha! Näiteks pisikese tasku-fotoalbumi oma tütrekesest! Ka oma poja esimestest kuudest tegin 4 a tagasi sarnase. Nüüd saab vanaema mõlema lapselapse pilte vaadata, ükskõik kus ta ei viibiks! 🙂

Pojale kudusin tema vikkelvestist üle jäänud lõngast jännu. Lõng Katia Pima Cotton, vardad nr 3,5, lõngakulu veidi alla ühe toki (50g). Poja ise valis jännu kõrvadeks ja sabatupsuks halli lõnga – jäägi oma beebitekist. Ning pani loomakesele nimeks Kikk-Kõrv! Kõrvad on küll kõike muud kui kikkis, aga minu meelest päris nunnu loomake tuli! Loodan, et nüüd tuleb igas postituses midagi kevadist! Kaunist kevade ootust kõigile!!! sunny

1 2 3