Mirjami hobiblogi

KEVADISED KLAASIMÄNGUD…

… said tegelikult mängitud käesoleva aasta 2. aprillil, kui tegime Natalja Jürgensi käe all klaasist prosse ja ripatseid. Guugeldades leidsin ka ühe viitega töötubadele, mida ta Mäetaguse käsitöömajas läbi viib – natuke ikka lisainfot saab :). Tegu on väga armsa ja asjaliku inimesega, kes meelsasti jagab oma oskusi ja vajadusel ka aitab. Kogu vajalik varustus oli tal meie juurde kaasa võetud, lisaks veel suur kotitäis näidiseid ja valmistoodangut – nojah, eks me kergendasime oma rahakotte ka ikka korralikult 🙂 Koolitus oli konkreetselt Millefiori tehnikas lilledega kaunistatud ehete tegemisest, aga kaasas olnud asjade valik oli suur – igale maitsele leidus midagi sobivat.

Päev oli imeline, tekkis väga mõnus õhkkond. Alustuseks saagisime näpuharjutuseks natuke tavalist klaasi, seejärel lõikasime ja lihvisime mustast klaasist ovaalsed paraja suurusega tükid, peale seda sarnased kuid ca poole millimeetri jagu suuremad läbipaistvast klaasist. Kõige otsa käisid väikesed lillekesed, mis hiljem mikrolaineahjus vastavas konteineris kuumutades aluse sisse sulasid ja paisusid. Kõige rohkem võttiski aega läbikuumutatud asjakese jahtumine, sest alles peale seda sai toote viimistleda ja prossiks või ripatsiks kujundada. Aga mis ma ikka räägin – seda asja peab lihtsalt ise proovima, et maitset suhu saada:)

Minu pross sai seekord üllatavalt tagasihoidlikes pastelsetes toonides:

Ja tütre oma, vastupidi, kevadiselt rõõmus ja värvikirev (loodan, et ta laenab mulle mõnikord enda oma ka ;)):

Prossid tegelikult ühesuurused, sellised parajad, mis ilusti rinnas püsivad ja raskuse mõjul õnneks väga kalduma ei kipu. Tugevam riie on siiski parem 🙂

Väga äge tegemine oli, julgen soovitada 🙂

Mirjami hobiblogi

KAALULANGUS…

…peaks idee järgi olema aeglane, siis jäävat tulemus püsima. No elame – näeme. Eks see suures osas iseloomu tugevuse ehk siis selgroo küsimus ole. Mina midagi ei luba, siis pole pärast põhjust häbeneda – vähemalt iseenese ees. Hakkasin kaalu langetama selle aasta algusest, kuna oli hirm, et ei mahu enam oma hobinurka ära – materjali lihtsalt nii palju ees. Selleks esimeseks tööks valisin koduse taaskasutusseeliku: koduse sellepärast, et põhiosa päevasest ajast veedan tööl, kus on üsna selged nõuded, mida tohib ja mida ei tohi kanda. Kuigi, kui ülemine ots tasakaalukalt millessegi neutraalsesse riietada, sobiks see seelikki vast tööl kandmiseks. Kes see sinna laua alla niiväga ikka vahib :p. Taaskasutuse valisin seetõttu, et esiteks oli mul taaskasutuslõngu meeletus koguses, teiseks olid uued lõngad ostetud enamasti konkreetse otstarbega ehk siis nö “kinni” ja kolmandaks inspireeris mind taaskasutuslõngade värviküllus. Ja värve ma armastan! Et värvid särama lööksid, on kõrvale midagi neutraalset vaja – loosi läksid mu kunagise musta täisvillase märsilohistaja-kampsuni jäägid.

Alustasin juba jaanuaris, ringvarrastega nr 2, neid oli mul 2 tükki ja piisas ka päris pikaks ajaks. Pärast lisandus ringi käima ka meetrine numbrit 2,5 kandev ringvarras, sest silmused ei tahtnud enam mingilgi moel varrastele ära mahtuda. Kuna olin veel haiguslehel, ei olnud võimalik ka kaugemale kaubandust kammima siirduda ja kohalikes külapoodides ma ringvardaid silmanud ei ole. Ja mehega on meil sõbralik kokkulepe, et mina teda poodi “naisteasju” ostma ei saada ja tema mind autopoodi ega remonditöökotta ei kupata. Tõsi, elu võib niimoodi ühekülgseks ja inimene õpitult abituks jääda, aga kuni me teineteisel olemas oleme, toimib nii ka.

Lõpetasin seeliku veebruari teises pooles, sest viimane ots edenes aeglaselt. Kõigepealt muidugi seetõttu, et läksin ära tööle ja päeval enam kuduvarraste seltsis mõnuleda ei saanud. Ja mõju avaldas ka kasvanud silmuste arv – kui õhtu jooksul muude toimetuste vahele paar ringi ära kududa jõudsin, oli pidu. Aga valmis ja viimistetud ta lõpuks ikka sai. Klõpsu tegi tütar:

Alustasin kudumist värvliosast, kuhu kudusin kohe sisse tunneli laia kummi jaoks. Edasi tegin vahepeal kasvatades ja usinasti selga proovides passeosa ja seejärel lugesin ja jagasin silmused mustriosa jaoks. Praegu kahetsen, et ei teinud siis pilti, kui 36 erivärvilist kerakest kilekotikestes ja nööp- ja haaknõeltega kinnitatult passeosa küljes rippus – see oli omaette vaatepilt ja tasunuks jäädvustamist küll 🙂 Kui passeosa kudusin ringselt, siis mustriosa edasi-tagasi ning õmblesin hiljem kokku. Alumine äär on kootud jälle ringselt ja vaheldumisi parem-ning pahempidi, et rulli ei tõmbuks. Sellel koel oli oma nimi ka, aga no mitte ei meenu just siis, kui vaja on :p Kokku on seelikul pikkust 102 cm, kaalu 798 grammi ja allääre pikkus on täpselt 240 cm – no et sammuruumi ikka jaguks 😉 Lõpus kasvatasin selle tarbeks igal kümnendal real 12 silmust – kõigi mustade siilude alguses ja lõpus.

Olen oma seelikuga rahul – jõudsin veel enne ilmade soojaksminekut valmis ja saan mõnuga kanda 🙂

Ja kaalu poolest olen ka alla-15-kiloste klubis – napilt küll, aga ikkagi – jäägis hetkeseisuga 14 942 grammi lõnga :p

Mirjami hobiblogi

KÜÜNLAKUU…

…hakkab selleks korraks läbi saama. Seega siis viimased mängud vahaga, sedakorda koos Kunstiklubi naistega. Plaanis oli tegelikult jääkuubikutega küünalde tegemine, aga mul oli see juba ära proovitud ja ei pakkunud enam pinget. Seega võtsin sihikule pigem toodud geomeetrilistest küünaldest. Nikerdasin õhemast kartongist (vana seinakalendri tagupool) vormid, liimisin kokku, teipisin külje ja põhja servad ning läkski lahti. Suuremale küünlale panin ka jääkuubikuid sisse, mis ennast tegelikult ei õigustanud – selle stiili puhul on oluline ja ilus ikkagi selge vorm. Egas midagi – kogemus õpetab.

Mirjami hobiblogi

MÄNGUD VAHAGA

Jõudsin oma selle aasta küünlad enne valmis teha (loe: selle aasta vahasaagi “ära raisata”), kui ägedaid vigurküünlaid ja linki tegemise õpetusele märkasin. No mis teha, ega siis alati saa kah kõike toredat kohe katsetada, peab natuke kannatust ka olema. Igatahes idee salvestasin endale ära ja kavatsen kindlasti proovida.
Aga siin siis minu selle-aastased üllitised:

ja jääkidest veidi süüteroose ka:

Kõik on taaskasutus.

Mirjami hobiblogi

VANA-AASTA INVENTUUR

Tegin vana-aasta lõpus inventuuri, lõpetasin täna hommikul. Nimelt sellega, et lõin arvud ükskord kokku ja vaatasin neile otsa. Tõsiselt. Isegi väga. Sest asi oli VEEL HULLEM, kui oma kõige koledamates oletustes kartagi oleksin osanud. VEEL, VEEL HULLEM. KORDADES.

Nii et kui anekdoot räägib blondiinist, kes oma riidehunniku otsast alla hüpates enesetappu üritab, siis võiksin mina seda oma lõngavarude otsast alla hüpates vabalt teha. Nimelt SELLEST inventuurist jutt käibki. Sellest, mida ammu plaaninud, kuid tegudeni kuidagi ei jõudnud. Seni. Ju mu alateadvus üritas mind kaitsta :p

Aga las räägivad numbrid:

uusi tutikaid lõngu, millel etikett küljes ja mis kas tervetes või poolikutes tokkides, kokku 4011 grammi
maavillaseid taimedega värvitud lõngu, erinevad värvid, kokku 1865 grammi
uusi tundmatu päritoluga lõngu, jäägid, terved tokid, etikett kadunud, kokku 1634 grammi
taaskasutuslõngu, erinevad materjalid, olen ise harutanud, kokku 3549 grammi
endise kolleegi poolt toodud, taaskasutuslõngad, suur kilekotitäis kerasid kokku 4579 grammi
ja veel pisikerad (alla 10-grammised nutsukesed) kokku 188 grammi

ja kõik kokku 15 826 grammi

Uskumatu ja hullumeelne, aga mulle tundub, et kuskilt võib veel mõni kera välja ujuda… Mõne hoolikalt kõrvale pandud kudumistööga näiteks. Jeahh, see on reaalne elu…

Igatahes vaatas mu kassike, kes kahte kera nähes tingimata ühe pihta paneb, seda lasu arusaamatusega ja lasi lõpuks lihtsalt jalga. Lihtsalt. Ju käis temalegi üle mõistuse.

Aga et natukenegi positiivsemalt lõpetada ja pisut oma haavatud enesehinnangut ubida, siis lõppu ka paar pilti, et siiski MIDAGIGI teen:

Kulutatud ära viimse jupini 46 grammi 7 Veljestä Bröder Polkkat, 20 grammi halli Steinbach Wolle Eroicat ja veel lisaks 20 grammi tumehalle Laurin Villalanka juppe, kokku seega uute lõngade alajaotusest miinus 86 grammi, ja üldjääk on siis praeguse seisuga 15 740 grammi. Jee! Huraaa! Naerukoht :p

Ja tõestuseks, et ma ikka möödunud aastal ka midagi tegin(lisaks varemeksponeeritule):

Veel üks vest abikaasale, traditsiooniline, seekord ümara kaelusega. Lõng tumehall Laurin Villalanka, 75% villa, 25% polüamiidi, vist oli nii. Vardad 2,5, lõngakulu 296 grammi. See antud bilansis enam ei kajastu, sest tehtud vana aasta sees.

Ega siis midagi, ees ootab tõsine kõhnumiskuur, mis muud.

Mirjami hobiblogi

HEAD VANA-AASTA LÕPPU JA MÕNUSAT UUT!

Soovin kõigile isetegijaile mõnusat aastavahetust ja uut tegusat ideederohket aastat! Uue-aasta lubadusi pole viimastel aastatel enam andnud, elu on näidanud, et pole väga tõhusad 🙂 Selle asemel püüan sõnastada soove – soovin uuel aastal proovida seda või teist, katsetada, teha jne kolmandat-neljandat jne. Ja kui õnnestub võtta asju huvi ja rahuga, voolab elu mõnusalt omas tempos. Kahjuks alati ei õnnestu (veel), aga küllap on siingi harjutamisest abi 🙂

Veel natuke ajalehepulkadest asjakesi: tegin lisaks pärjale ka 2 kuuske, punusin kartongist koonustele. Võtsin aluseks 6 pulka ja seitsmenda ringi käima, täpselt nagu Pisilind soovitas. Viimistlus sai kollektiivne: poeg värvis kuuri all rohelisega ülalt alla, tütar köögis hõbedase ja kuldsega alt üles, mina lammutasin punaste mummukate saamiseks üht vana katkist jõuluseadet ja kuldasin poja toodud käbid kergelt üle. Ja vidinad külge liimisime juba tütrega kordamööda. Nii nad ühise loominguna sündisidki:

Sel aastal muid jõuluseadeid ei teinudki – selliseid, mida uuel pereliikmel oleks mõnus laiali togida ja laualt-riiulilt alla sudida. Ka kuusel on sel aastal vaid elektriküünlad – katsetasime ka muude ehetega, aga lihtsam tundus neid mitte riputada, kui pärast kuskilt diivani alt korjata. Meil on nimelt uus pereliige: leidlaps Kräämu Põltsamaalt, tütar leidis ja tõi koju. Kolmevärviline, keskmisest karvasem ja alguses üllatavalt heade kommetega. Oli, vaeseke, ainult luu ja nahk, hääl kähedaks karjutud. Tütar otsis alguses näoraamatu kaudu ka omanikku – oli ju võimalus, et loomake lihtsalt kaotsi läinud – kuid kedagi ei ilmunud. Küllap seepärast kodu kaotaski, et tüdrukuna sündinud – kassi- ja koeraperedes pole see mingi eelis, enamuse inimeste meelest vähemalt. Nüüd on aktiivne nurrumootor, tegus ja enam mitte nii heade kommetega – küllap ära hellitatud 🙂 Tõsi, enamuse pahandustest saab kirjutada eluterve uudishimu ja mängulusti arvele. Ja minu, eluaegse nn koera-inimese süda on totaalselt ära võidetud 🙂 Mis ei tähenda, et koeri sinna enam ei mahuks 😀 Südamega on vist üldse sellised kummalised lood, et mida rohkem seda avad ja armastust sinna lased, seda enam sulle armsaid olendeid sinna ka mahub 🙂 Ja selline healoomuline armastusepõhine südamelaienemine ei tohiks vist elule ja tervisele ka ohtu kujutada 😉

Igatahes – uuel aastal meile kõigile rohkem võimalusi armastamiseks ja armastatud olemiseks!

Mirjami hobiblogi

KAELA

Kui nägin Sokikese nn tipuga toru, teadsin kohe, et midagi olemuslikult sarnast tahan endale ka teha. Muidugi ei olnud mul sel hetkel just seda õiget materjali jne jne, aga idee salvestasin endale ära ja see jäi vaikselt kuskile ajusagarate vahele tiksuma. Siis sattus pihku sobiv lõng ja kuna just hetkel pikem kodusolemine käsil, oli igati mõnus vaikselt vardaid liigutada. Olen ammu märganud, et kui tegeled millegi mõnusaga, ununevad aeg ja ruum, väiksest valust rääkimata. Natuke sattusin raskustesse lühendatud ridadega kudumisel – meenus, et kunagi olen soki kanna juures kasutanud, aga täpsemalt ei mäletanudki. Tänan siinkohal veel kord lahket kudufoorumi rahvast, kes mu küsimuse peale kiirelt häid ja inspireerivaid õpetusi läkitasid 🙂
Siin siis minu üllitis:

Värv pole pildil päris see, mis tegelikult – päriselt on tegu õrna rohelisega värviliste träpsudega. Lõng Himalaya Moher Hazine, 57% polüakrüüli, 28% mohääri, 9% puuvilla ja 6% polüestrit, lõngakulu mu kaalu järgi 103 grammi, ehk siis 2 tokki ja pisut peale. Eks järelejäänud peaaegu terve tokiga peab ka midagi ette võtma, võimalik, et tuunin üht vana mütsi Vardad nr 4 pakendil soovitatud 6,5 asemel, aga ega ma väga lörtsu asja tahtnudki. Õnneks jäi peale viimistlemist kenasti samasse suurusesse ja vormi ka. On mõningaid kuduvigu, mida hiljem märkasin, kuid kaelas ei paista need õnneks välja. Nii et üldjoontes olen rahul, seda enam, et kael on mõnusalt soojas ja lõng ei “kratsi” ka 🙂

Mirjami hobiblogi

JALGA

2 paari sokke jalale number 39-40, lõng 7 Veljestä Bröder Polkka (75% villa, 25% polüamiidi), loosi läksid kõik 150 tokigrammi ja lisaks teise paari kanda ja varbasse veel ca 20 grammi vanadest jääkidest lõnga Steinbach Volle Eroica (45% villa, 55% polüakrüüli). Vardad mu harilikud sokikudukad, peaks vist lõpuks ka numbri üritama kindlaks määrata.

Mirjami hobiblogi

JÕULUNE

Üks jõulupärg, punutuna vanadest ajalehtedest. Kaunistuseks laiali näpitud punane pabernöör ja jõuluehe-südameke, saadud kunagi kingiks kolleegilt. Värvitud ehituspoest ostetud pihustatava universaalvärviga,mis kattis hästi, kuid haises ka tõhusalt. Kuna olen ajutiselt neljajalgne (kaks jalga pluss kaks küünarkeppi), käis värvimistööd kuuri all tegemas poeg. Õnneks kadus hais kuivanuna kiiresti 🙂

Mõnusat jõuluaja jätku!

Mirjami hobiblogi

NAISELIKKUSE MÕÕDUPUU?

Hmm…. mis on see naiselikkuse mõõdupuu? Kas see on soeng, meik ja viimase vindini hoolitsetud välimus igas olukorras? Või steriilselt tolmuvaba klantspildilikult läikiv kodu? Või pirukalõhnaline pitsivahus kardinate ja linikutega elamine? Mingi käitumis- ja olemisviis? Või hoopis see miski seletamatu ja lahterdamatu, mida lihtsalt hoomad kellelgi olevat ja teisel mitte nii väga?

Jahh, naljaga pooleks, leidsin enda jaoks selle mõõdupuu vanas sukakotis. Või õigemini selles, mis selle tühjendamise tulemusena tekkis: näppudega kinnissilmuseid kasutades punutud saunamatis:

Läheb sauna kuivatusruumi jalgealuse soojendamiseks – pehmendamiseks. Sisaldab kolme põlvkonna naiste nailonsukki, -sukkpükse ja -põlvikuid (ämm, mina ise ja mu tütar). Lisaks sain lõpetamiseks endiste kolleegide käest ka musti sukkpükse, mille kandmist ise ei harrasta. Kogutud ikka pikema aja jooksul, tärmineid paika panna ei oska, kuskil 7-8 aastat kindlasti ja paaride arvu öelda ka ei oska, neid oli suur kilekotitäis. Algselt plaanisin materjali telgedel kududes ära kasutada, kuid katsetades ei jätnud seda õiget muljet. Siis tuli mati idee – mis täitsa sobis – asi jäi tõhusalt paks ja raske, ning seetõttu ei kipu laudpõrandal väga “sõitma” ka.

Teostuseks õmblesin mõne pistega sukkpüksid (sukad, muu kraami) varbaidpidi kokku ja hargivahe puhul aitasin pisut kääridega ka kaasa, et materjal ikka enamvähem ühepaksune jääks.

Jepp, võib küll muigamisi öelda, et minu jaoks naiselikkuse mõõdupuu – seepärast nii kaua tulemuseni jõudmine aega võttiski 😀 Olen pigem püksikandja ja sestap katkisi sukkpükse väga ei kogune.

Ja lõppude lõpuks on igal meist omad mõõdupuud, millega mõõta ja mõõtu võtta – ja nii ongi õige ja hea 🙂

1 2 3 9