Mari-Heni pere teod

Uus villamaaliga kott, nüüd juba rohkem minulik. Lukuga kinnitus ja sees vooder. Peale maalitud just see, mida keegi näha tahab- soojamaa reis, sügav sõprus, lähenev suve lõpp või kaelkirjakud 🙂

Pole varem suvel nii palju villaga mässanud, peaks vist blogi kirjelduse ära muutma, sest hoog on sees ja ideid muudkui sünnib juurde.

Mari-Heni pere teod

Et õpitu meelest ei läheks, proovisin ühel õhtul päris iseseisvalt villamaali. Ja selline ta sai, minu münditasku. Põhjaks Pilvelammaste vill, pildiosas meistriklassist kaasaantud vill ja kotirauad leidsin veebipoest.
Ise jäin tulemusega rahule:

Ja et suurusest parem ülevaade oleks, siis sama münditasku eelmise postituse käekoti kõrval, mahub sisse küll!

Mari-Heni pere teod

Jaaniööl juhtub imesid. Ja peale sõnajalaõie võib leida palju muudki, tuleb vaid silmad lahti hoida. Mina olen oma sõnajalaõie leidnud juba palju aastaid tagasi, seepärast sättisin sammud hoopis järve äärde. Ja seal kivil ta istuski- ehtne näkineid. Ajasime pikalt juttu. Päris täpselt ei saanudki aru, kas tegu on Näki või Merineiuga. Igatahes avaldas ta mulle saladuse, et ka temal on üks kord elus võimalus päris tavaliseks neiuks muutuda. Selleks pole vaja midagi muud, kui tema kalasaba lihtsalt küljest rebida ja selle all on peidus jalad. Kahjuks aga saabki seda teha vaid üks kord elus, saba tagasi panna ei saa. Küsisin, et kas ta ise on huvitatud neiuna elamisest. Näkk vastas, et kuigi inimeste maailmas on palju huvitavat, on ka järvepõhjas päris tore elada. Rohkem meeldib talle võimalus elada näkina ja valgetel öödel ajada juttu päris inimestega. Nii et kellel vähegi aega on, valged ööd veel kestavad, minge järve äärde ja vaadake, äkki istub ta jälle seal kivil ja ootab kedagi, kellega juttu ajada. Tegelikult oli ta päris armas tüdruk, heasüdamlik ja puha. Ning need jutud näkkidest, kes mehi vette meelitavad, pidi olema puhas väljamõeldis, hoopis sagedamini pidi olema uppumise põhjuseks liigne uljus, suur alkoholikogus või mõlemad koos.


Valged ööd kestavad veel!

Mari-Heni pere teod

Missioon “Pärlijäägid hävitada” on täies hoos. Pole midagi lihtsamat, kui erinevat tooni pärlid helmetraadile segiläbi lükkida, otsad kinnitada ja valmis ta ongi. Nende keede õige nimi ei tule mul hetkel meelde, pusakeed olid vist rohkem sellised heegeldatud keed, aga olgu nad siis helmetraadist pusakeed.
Roheline helmetraadist pusakee

Punane helmetraadist kee

Ja mõlema kee juurde valik sobivas toonis kõrvarõngaid:

Ja kui nõõd meenutada, siis pärlite keeks heegeldamine on ka väga mõnus viis pärlijäägid hävitada. Just, :tramp: ja seda ma nüüd tegema lähengi. Kohtumiseni!

Mari-Heni pere teod

Töine puhkus on käes! Hiljaaegu sadas suur õnn mulle sülle ja ma sain ühe loobunud käsitöölase varanduse õnnelikuks omanikuks. Kui Kallis Kaasa uuris, et kas ma tahaks omale, et temal üks töökaaslane enam ei tegele ja tahaks asjad laiali jagada, siis loomulikult ma tahtsin. Nagu juba vanaema õpetas, et kui antakse siis võta vastu! Aga sellist hulka fimo, toorikuid ja valmis pärleid ei osanud ma oodata. Inimene kes teeb nii ilusaid pärleid ei saa ju loobuda, no otsustage ise:


Peale nende pärlite oli suur hulk fimo, fimo lakid, fimo rullimise komplekt, fimonoad,traadid, helmeniit jp muid väga vajalikke esemeid
Muidugi peale pikka imetlemist ajasin kohe tangid soojaks ja tegin kaks paari kõrvarõngaid, niisama näppude soojendamiseks

Aga kui juba fimo siis täiega, kõigepealt fimo efekt- pimedas helendav ja pealuudega:




Siis türkiisimustriline fimo:



Ja natuke türgi stiilis silmi:

Vahepeal muutus natuke hirmsaks, siis mässisin traati vaheldumisi päriltega.

Kõrvarõngas ja kee natuke lähemalt:

Kui kaks mu suurimat lemmikut- pärlid ja fimo , olid läbi proovitud, siis ei saanud ju kolmandat lemmikut, villa, kõrvale jätta. Nii sai veeretatud villapärlid ja need jõhvile lükitud. Tulemus sai oluliselt lõbusam ja erksamate värvidega kui fotol paistab.

Ühed sõstrakobarad sais samuti valmis:

Ja ma olen vaid nädala puhanud 🙂
Öeldakse, et ehteid ei saa kunagi liiga palju olla, aga nüüd olen ma küll sellises seisus, et mul on neid liiga palju. Just selliseid, millele pole veel leidnud just seda õiget omanikku. Seetõttu panin osad ehted netti müüki, et ka need järelejäänud leiaks oma õige omaniku, kes neid vääriliselt hindaks ja vahel välja viiks.
Minu koduotsivad ehted leiad siit

Mari-Heni pere teod

Midagi linna-rohenäppudele- keemiline aed!

Selleks, et soolakristallid kasvama panna, tuleb minna ja tuua ehituspoest, keldrist ja vannitoast mõned tarvikud:
Vesiklaas, keemilise nimetusega naatriumsilikaat, saadaval ehituspoodides

Vaskvitrol- mina leidsin aianduspoest bordoosegu nime all, kleepainet (seda suuremat valget pakki) vaja ei lähe:

Alumiiniumsulfaat- rahvakeeli maarjajää. Valge kristalldeodorant (see mis ei lõhna aga hoiab higilõhna hästi eemal, tehakse märjaks ja hõõrutakse kehale), saadavas igas suuremas poes- Selver, Prisma jpt.

Liiva saab laste kingade seest, eriti suvisel ajal 🙂

Nüüd tuleb otsida vaid läbipaistev klaasnõu ja rajada aed:
Pane nõu põhja liiv ja vala peale vesiklaasi lahus. Vesiklaasi võib lahjendada veega (mõningatel andmetel kuni 1:5le) , et lahus ei jääks väga läbipaistmatu.

Kui aed ise on olemas, võta ettevaatlikult pinsettidega mõned vasvitroli ja maarjajää kristallid ning kukuta nad vette. Proovi, et nad väga lähestikku ei satu. Vaskvitroliga tegutsedes järgi ohutusnõudeid, tegu on mürgise ainega!

Ja nüüd ei jää muud üle kui oodata ja vaadata kuidas kristallid kasvavad. 12 tunniga on kristallid reageerimise lõpetanud ja aed valmis.

Et saada erivärvilisi kristalle, võib kasutada teisi üleminekumetallide soolasid. Raud (III) oksiid annab punased kristallid, koobaltkloriid kollased jne. Internetist leiab palju materjali otsingusõnale keemiline aed, magic rocks ja chemical garden.

Minu suurem aed sai natuke salapärasem ja hägusam, ju seetõttu, et liiv, mida kasutasin, ei olnud kõige puhtam. Aga esimene vasikas läheb ikka aia taha, keemilise aia taha 🙂
Head katsetamist!

Ja muidugi ei saa ma pettumust valmistada tõelistele Isetegijatele, kes tahavad midagi näppudega valmistatut näha. Pisipiiga lõpetas täna VI klassi ja terve Klooga kooli. Selleks pidulikuks puhuks tegin talle kaelaehte, mille ta aga koju unustas ja ikkagi kanda ei saanud-. Seega see ehe ootab alles oma debüüti seltskonnas:

Õpetaja Tiiule voolisin fimost silmad, et tal oleks need abiks ka edaspidi abivajajate märkamiseks. Isegi Klooga kooli väikeses tublis ja toredas kollektiivis paistab ta silma oma heasüdamlikkuse ja tegutsemisjulgusega.

Et suvel on kõiksugu laatasid jm üritusi palju, siis kindlasti kohtume kusagil Eestimaal varsti. Ja kõik, kellel on Isetegija märk, kandke seda uhkusega, siis tunneme üksteist ikka ära i87y

Mari-Heni pere teod

Viimane sellekevadine sess on läbi ja saab taas rohkem keskenduda käsitööle. Näitan siis ära, millega meie pere vahepeal õhtuid õppimise vahepeal on sisustanud. Esiteks tõin põletusest ära meie issi viimased keraamikašedöövrid. Eile ütles Pisipiiga, et harjutamine teeb harjutajaks, meisterdamine meistriks. Nende mehesuuruses õllekannude kallal on issi igatahes meisterdanud.

Peale selle oleme pusinud vitraažide kallal. Minu hobune, linase laka ja sabaga:

Buckminsteri lips:

Ja lõpuks suutsime ka issi saviringist vitraaži üle meelitada. Siin siis tema esimene taies nimega “Pensionipõlv” Läks juba kingituseks noorele pensionärile:

Mõned vanemad savinõud on veel teile näitamata, siin siis krakleega piimakann:

Ja meie pere teekomplekt, kann ja viis tassi. Igaüks isenägu, et segi ei läheks:

Lubatud süstikpitsi sain samuti selgeks, kahjuks on selle viimistlusega nii nagu ta on, linik ise juba kuid valmis aga raamile kuivama sai alles eile. Seepärast need nööpnõeldaki seal näha. Tegu siis väga peene näputööga, millel tulemus küll imeilus aga selleks kulutatud aeg samuti tohutu. Ilmselt ei võta niipea süstikuid enam kätte. Liniku läbimõõt umbes 10 cm. Süstikpitsi õpetuse lisan kunagi hiljem blogisse, ausõna.

Ajaviiteks olen muidugi ka pärleid peos soojendanud ja üht koma teist valmis meisterdanud. Kahjuks ei oma need minu jaoks enam erilist tähendust ja väärtust. Ajaloo huvides aga näitan needki ära, pildile said siis need, mis parasjagu kevadtuure kusagil külapeal ei tee.

Sellised teod siis seekord. Hoidke end kevadpäikese eest, see on salakaval!

Mari-Heni pere teod

Ma ei ole teid unustanud, käsitööga tegelen endiselt. Lihtsalt pole enam seda edevust, et iga valmissaanud ese kohe üles pildistada ja vaatamiseks üles riputada. Ja kool võtab oma aja, ning pere ja lapsed… Eile aga sain valmis midagi sellist, millega vaja küll kohe eputama hakata. Nimelt sattusin spiraalseeliku koosõmblemise teema peale ja et rahvariidemustrid on mulle alati meeldinud, otsustasin kaasa lüüa. Erilised tänud Aprikoosile õpetuste eest. Poseerimise peale eriti aega ei kulutanud, sest kena seelik nõuab koheselt ringilehvimist ja nii ma siis korraks seisatasin, et kohe edasi tormata. Minu spiraalseelik:

Täna lähen järjekordselt Keilasse vitraaži tegema. Päris mitu on juba valmis, aga kevadeootuses tolmuste akende taustal ei kõlba neid pildistada. Luban end parandada ja aknad puhtaks pesta, kunagi kenal kevadpäeval, varsti.
Kohtumisteni ja suurt isetegemiserõõmu kõigile!

Mari-Heni pere teod

Käsitöörikast uut aastat teile, kallid Isetegijad! Ma ei ole teid unustanud ja püüan täiendada seda blogi ikka jõudumööda. Kahe aasta möödudes aga ei taha enam panna näitamiseks igasugust kraami vaid ainult parimaid palasid Isetegija hästiarenenud kunstimeele rõõmuks. Seetõttu kardan, et ka edaspidi täieneb see blogi harvem kui kord kuus, see-eest aga vaid parimate paladega.
Nüüd siis uus-aasta lubadustest. Päkapikul oli mulle kingikotis varuks üks väga haruldane 1920-ndal aastal välja antud saksakeelne selgete pitidega süstikpitsi raamat. Püüan selle aasta esimesel poolel raamatu paljundada/arvutisse panna ja teisel poolaastal vähemalt põhivõtted selgeks saada. Süstikud on juba pikemat aega oma järjekorda käsitöökorvis oodanud.
Samuti sain ma kingituseks suure hulga makramee sõlmede õpetusi. Ei julge lubada, millal need arvutisse jõuan panna, aga proovin anda endast parima, et siis teiega jagada oma väärtuslikke kingitusi.
Nüüd aga teeks vanad võlad klaariks. Oktoobri kuust alates ei ole meie pere mitte logelenud õlekottidel vaid usinalt vitraaži ja savinõusid teinud.
Vitraaž on üks aeganõudev kunst. Imestan, et keegi on jõudnud suured kirikuaknad tinaraamis klaasidega valmis teha. Iga tükike tuleb ju eraldi välja lõigata, lihvida ja raami sobitada. Mina sain kahe kuuga valmis tinaraamis talvise tulbi. Teos ise on taotluslikult must/valge ja rõhutud on pigem vormile:

Buckminster on muidugi minust produktiivsem. Kuniks ma lihtvisin ja viimistlesin oma suuremat Petlemma tähte, jõudis tema valmis meisterdada nii tähe väiksema versiooni kui ka ühe jõuluingli (otsi pildi vasakust ülemisest nurgast 😉 ), Kaks kaleidoskoopi on juba oma omanikud leidnud enne pildile püüdmist, aga ega seal midagi pealt näidata olnudki. Kogu ilu avanes ikka seespool nagu kaleidoskoobile kohane.
Siin aga siis minu tinaraamis tulp ja tiffani tehnikas Petlemma tähed koos ingliga:

Savinõusid läheb ikka vaja, eriti kui nad on nii lustakad nagu Pisipiiga tehtud kohvitass, siin jagub nii koeri, kasse, lehmi kui ka talutehnikat:

Ühed ütlevad, et eestlased joovad liiga palju, teised aga, et liiga vähe. Ühes on aga kõik ühel meelel, jooma peab! Kui kannus on aga midagi kangemat kui vesi, siis peab piiri pidama. Ehk hoiatav nägu õllekannul või jõledad tegelased kannu sangal tuletavad seda paremini meelde.


Ja et iga mees saaks ikka oma mõõdu järgi, sai kanne tehtud ka igas mõõdus. Igaühele oma, naistele tassid ja meestele kannud.

Nüüd on siis võlad klaaritud ja võib puhta südamega uude aastasse astuda. Olen veendunud, et see tuleb just meile, ise tegijatele, suurepärane aasta.
Järgmise korrani siis ja hoidke ikka üksteist, hea sõber on suurim rikkus mis olla saab!

1 2 3 8