Liputab häämeelest saba

PÜHADEJUTT

Viimane aeg oleks pühadest mingi kokkuvõte teha. Mitte, et see just hädavajalik oleks, aga nii on Kiwal kombeks saanud. Hea endal teinekord meenutada ja võib-olla mõnel teisel ka.

Igatahes, nagu iga aasta, hakkab Kiwa jõuludeks väga varakult ettevalmistusi tegema. Teoorias vähemalt. Seekord oli ka suur plaan teha kuusele uued ehted. Algust sai tehtud lausa 8. augustil. Suure tuhinaga valmisid kolm pistaatsiapähkli koorest tehtud käbi. Plaan oli teha ka häädele tuttavatele komplekt selliseid kuusekaunistusi.

“Küll on hää, et ikka juba augustis alustasin,” mõtles Kiwa omaette “siis saan kindlasti õigeks ajaks valmis”.

Kummalisel (kui tegelikult mitte nii väga kummalisel) kombel jäidki need kolm suure tuhinaga tehtud käbi Kiwal ainukesteks.

Õnneks on Kiwa näol tegu paadunud optimistiga (kes muuhulgas on ka oma isiksuse “eripäradega” peaaegu et rahu teinud) ja seetõttu ei lasknud ta end sellest asjaolust, et käbe ( – tõupuhas mitmuse lühike osastav vorm) nii vähe valmis sai, peaaegu et üldse häirida.

Edasi tuli advent. Kiwa jõudis kõik küünlad ikka õigel ajal süüdata, sellega ei jäänd hilja pääle ( :

Kaardimeisterdus läks ka nõnda kiirelt (ja viimasel minutil), et põhimassi jäädvustada ei jõudnudki. Millest on tegelikult tuline kahju, sest kõige vahvamad kaardid tulid koostöös Noorsandiga.
Kaardid olid minimalistlikud, aga efektsed. Kiwa lõikas paksust papist pikad kolmnurgad, mille Noorsand triibuliseks võõpas ja siis kleebiti need lihtsad kuusekesed keset kaarti. Võite uskuda (aga võite ka mitte, kes teid keelata saaks) – tulemus oli ilus.

Kiwa suure pere kogunemine ei toimunud sel aastal harjumuspäraselt Kiwa residentsis vaid hoopiski Kiwa Väikevenna omas. Võõrustaja kehtestas ka uued kingipakireeglid – nimelt LOOS.
Mõnes mõttes väga meeldiv, sest ega Kiwa (üllatus-üllatus) väga palju kingitusi meisterdatud ei jõudnudki.
Mõned jääkuunlad vaid.

Ja loomulikult piparkooke.

Palju palju piparkooke.

Piparkookidega oli Kiwal sel korral plaan – teha sellised peenemat sorti kaunistused. Filigraansus on sõna, mis Kiwal meeles mõlkus. Aega oli, varustust oli, tahet oli – miks mitte, mõtles Kiwa.

Sai siis glasuurikottidesse imepisikesed augud lõigatud ja kaheaastase Noorsandiga koos tööle asutud. Oi kus Kiwa nikerdas.. keeleots suunurgast pingutusest väljas.

Meenutamatul põhjusel oli Kiwal tarvis õige pea korra kööki põigata ning kui ta sealt mõne hetke pärast tagasi söögialau äärde jõudis oli Noorsand kääridega (mille udupea Kiwa oli ju lauale unustanud) kõikidele glasuurikottidele sõrmejämedused augud otsa lõiganud ja teatas Kiwale uhkusega:

“Enne ei tulnud midagi, ma tegin suuremaks”

“Niipalju siis filigraansusest,” mõtles Kiwa.

Aga noh, ilu ja kunst on ju vaataja silmades ning maitset see küll oluliselt ei muutnud, kui, siis ikka paremuse poole.

Ja tegelikult on ju ääretult tore, kui on majapidamises selline tore krutskiline päkapikk, kes elu põnevamaks teeb ( :

Ja nagu viimaselt pildilt näha võib, siis Kiwa kodusel kuusel ei olegi ehteid… tundus teine niisamagi ilus, ka ilma kolme pähklikoorest käbita ( :

Ja kuna pühad kestavad ikka jõulust edasi, siis saab siinkohal ära eksponeeritud ka Kiwa residentsi vana-aasta õhtu külaline. Tore kui on seltskonnas igapäevaselt inimesi, kes meid oma tegemistega innustavad ja tekitavad sellist heakade tunnet – et vaatad kui hästi teine midagi teeb ja tahad ise sama hääks saada.

Kiwal on üks tegelane, kes tõesti kõike oskab, kasvõi pikkpoisist krokodilli teha

Oh jah, sellised pühadejutud seekord.

Hääd uut, ei ole enam paslik kirjutada, aga jätkuvat seda küll ja just seda Kiwa kõigile soovibki

Liputab häämeelest saba

KIWA RESIDENTSIS PUHUVAD ÕMBLEMISTUULED

Jah tõesti, kuulates mis ümberringi toimub võib tõesti öelda, et ka Kiwa residentsis on käes muutuste aeg … näiteks keetis Kiwa ükspäev ise suppi ja alles mitte hiljuti lausa triikis pesu … jajah, me elame muutlikel aegadel.
Veel aastake tagasi oleks sellised sündmused olnud peaaegu võimatud (:

Igatahes sai taaskord proovitud Sillulillu õpetuse järgi pajakindaid teha. Kuna eelmine kord jäi kinnas suht suureks, siis seekord püüdis Kiwa eriti kergelt hakkama saada, et lõikas ilma õmblusvaruta joonise järgi kõik kihid välja ja siis õmbles … loomulikult see süsteem ei töötanud, sest õmblused jäid liiga ääre peale ja tulid kohati isegi natuke lahti. Aga noh, sai ära proovitud ( :
Tegu siis kahtepidi kinnastega, kord roheline, kord sinine.

Samuti sai Noorsand endale natuke voodipesuvärskendust. Üks padjapüür, tekikott ja kolm lina.

Kõige-testija Kalli Volli teeb esimest tooteproovi ( :

Ja kõige lõpuks midagi edevat ka.
Kiwa hää tuttav revideeris oma riidevarusid ja leidis, et tema tee oma kollase-halli-mustasäbrulise pluusiga läheb lahku. Ja nagu ikka millegi lõpp on ALATII millegi algus, siis saatus viiski Vana Pluusi ja Kiwa kokku.
Natuke satsi alla ja ongi jälle …. uus ( :

Ja lõpetuseks – ilusat Balti keti aastapäeva – tasub tähistada, sest meie kätes on vägi (: Nii otseses isetegemsie kontestis kui ka laiaemalt mõeldes ( :

Liputab häämeelest saba

Postitus pealkirjaga KIWA ON TOIDUBLOGIJA

Eheee…nali loomulikult.

Kõik, kes vähegi Kiwa teavad, on kursis, et köök on kindlalt üks koht, kust Kiwa soovib end eemal hoida.
Kuigi jah, eks tulles vastu ühiskonna soovidele ja ootustele “heale naisele/emale” veedab Kiwa just sealsamas köögis oluliselt rohkem aega kui ta ise sooviks.

Igatahes, tegelikult on selle postituse eesmärk öelda –

ÕUNAHOOAEG ON ALANUD

Liputab häämeelest saba

VÕLUAED

Kiwa ja Noorsand käisid täna Tornide Väljakul aiakunsti nautimas. Oli küll tore.
Terviklahendused on alati väga nauditavad vaadata, eriti kui vaataja ise kuulub just nende kilda, kel on raske kogu tulevast kupatust ette kujutada ning seetõttu kaevabki kevadeti küll ühe peenra siia ja teise sinna ja siis jälle tõstab ümber, sest ikka ei olnud päris see (:

Igatahes … ega Kiwa koduaed ei saanud ka vanalinna äärel nähtud võluaedadele alla jääda. Tahtis ka võluda … (:

Ja põhimõtteliselt on vist nii, et see kes tahab midagi võluvat/maagilist/imelist näha, näeb seda igas pisiasjas ja kes mitte – no see siis mitte.

Igatahes leidis Noorsand aiast kaks huvitavat tegelast. Tumedamaga oli ta tegelikult ennegi tuttav, aga heledam on uus sõber.

Kohe ei pruugi arugi saada, kellega tegu …

Aga kui tegelased näpuotsa hüppavad, läheb kohe mäng lahti, OH NEID JÄNESEID (:

Liputab häämeelest saba

SUVI ehk käsitööpõud.

Taas on üks vahva ilmakodanik end ühe vahva perekonna sisse elama sättinud ning tema tervituseks nikerdas Kiwa üle mitme setme aja taas valmis ühe sokilooma.

Sokiloom sai omale nimeks Tobias (nagu üllatus üllatus hüütakse ka tema uut peremeest ..ehee)

Kiwa püüdis meelde tuletada ka koolis õpitud tikkimise algtõdesid, aga mida ei mäleta, seda ei mäleta (:

Sees on tal kraasitud vill ja hirss. Ja kuna jänese karvkate on “määrdumiskindel” valge, siis huvitav oleks teada, kuidas see hirss seal sees pesemisele reageerib (:

Aga sellega käsitöised tegemised piirduvadki. Suvi ja meri kutsuvad ning nikerdamised oodaku oma aega …

Liputab häämeelest saba

POSTITUS RUBRIIGIST “MÕTE LOEB”
ehk

KAARDID

Kiwa vaatab siin alati suure imetlusega teiste blogides olevaid scrapbookingu kaarte. No on küll ilusad. Ja masinaga tehtud asjad on kenad ja korrektsed. Kiwal sellist massinat ei ole, mis igast imevigureid välja lõikaks ja need üksikud korrad, kus Kiwa on sellise massina ligi lastud, ega siis see kujutlusvõime ja kokkusobitamisoskus pole ka sinnamaani küündind, et oleks sellised ilusa dja stiilsed tulemused tulnud.

Aga kaarte teha Kiwale jällegi meeldib. Kiwa teeb lihtsaid kaarte. Stiilis – mõte loeb.

Joonistada ka Kiwa ei oska. Värvimisega saab hakkama. Selles küsimuses aitavad interneedus ja printer. No ja vildikad ka muidugi (:
Viimasel ajal ongi hakanud meeldima selliste lihtsate mahtteibiga peale pandud pildikeste kasutamine. Jääb selline õhk-ruumiline efekt (mida pilt kahjuks väga edukalt edasi ei anna).

Kiwa hää tuttav pedagoogiliselt maastikult pärjati alles hiljuti Hää Õpetaja Statuudiga. Tunnustamaks tehtud tööd nikerdas Kiwa oma tuttavale ka väikse õlalepatsutamiskaardi.
Kaart sai sõmbolistlik – kasutatud vana raamatulehte ning peale prinditud neiu raamatuga millest kasvab välja puu. Kiwa arvates on see üks äraütlemata täpne kujundlik Õpetaja (ja just nimelt suure algustähega) märk või kuidas iganes seda nimetada.

Ka sisse valis Kiwa omaarust väga tabava fraasi.

Ja Kiwa enda lemmik. Ülejääkidest kokku klopsitud. Väga lihtne, aga niiiii armas.

Antud postitus ( ja suuremalt jaolt kogu see blogi üldse) teenib arhiveerimishuve. Et mitte ennast korrata ja järgmisel sünnipäeval inimestele samasuguseid kaarte saata (:

Ja nagu Kiwa eelpool mainis, siis ise ta joonistada ei oska. Aga häid mõtteid koguda oskab küll. Paljud mõtted, mis need kaartide näol on teoks saanud, on seekord kogutud Leleti blogist. Ma loodan, et ta ei pahanda kui vaatab seda postitust teatava äratundmisega.

Liputab häämeelest saba

NUKUTEKI TÖÖKODA TÖÖTAB JÄLLE

Kiwa on olnud innukas lapsevanem ning käinud Noorsandiga terve hooaja kenasti muusikakoolis ning lisaks silmaringi laienemisele, muusikahuvi suurenemisele ning sotsiaalse kombestiku paremale mõistmisele sai Noorsand sealt endale toreda (mängu)kaaslase. Ja sel kaaslasel oli samuti mai kuus sünnipäev. Seks puhuks nikerdas Kiwa üle mitme setme aja valmis ühe nukuteki. Varjatud eesmärk oli loomulikult (teistest õmblustöödest üle jäänud) kangalappide likvideerimine.

Kiwal uhket tikkimismassinat ei ole, seega peab tähekesed kõik vabakäe tikandiga kirjutatud saama.

Viimasel ajal on Kiwa sagedasti sattunud lugema Õmblusmamsli blogi. See kirja- ja jutupesa on väga inspireeriv. Nii ideelt kui teostuselt. Seetõttu on ka Kiwa viimases nukutekis vatiini asemel hoopis vana (aga puhas! ) köögirätik. Vatiiniga nukutekid jäävad mängimiseks liiga kanged ka.

Liputab häämeelest saba

SÜNNIPÄEV

Kõrvus kumiseb mugandatud lauluviis: ” Jajaa, on tore see, et on jälle sünnipäev…”.

Kiwa on seda meelt, et hoolimata paratamatust vananemisest, mis sünnipäevaga kaasas käib, on see siiski inimese elus üks kõige tähtsamaid päevi. Sest just tänu selle päeva olemasolule on meil võimalus teha meile kingitud seikluse (mida me kutsume Eluks) jooksul kõiki neid toredaid, õigeid ja mitte niiväga õigeid, otuseid ja valikuid, milllest kokku moodsutubki seesamune Elu.

Miks siis mitte hoida seda ühte päeva igal aastal au sees ning olla tänulik, et meil on läinud just nii nagu on läinud, sest alati saaks ju halvemini, eksole (;

Igatahes, Kiwa residentsis on mai kuus lausa kaks tähtsat päeva: Kiwa päev, ja Noorsandi päev. Ja hoolimata kõigest eelpool mainitust, tähistab Kiwa suuremalt ikka Noorsandi, mitte enda päeva (:

Kuna Noorsandi elus on päike ainult kaks tiiru ümber maamuna teinud, siis külalistenimekiri piirdus sugulaste ja vaid mõne lähedasema peretuttavaga. Sellest hoolimata sai tehtud vanakooli kohaselt posti teel saadetavad kutsed. (Varjatud eesmärk oli loomulikult Noorsandi peal pedagoogikat rakendada ning kinnistada teadmisi sugulaste nimedest, elukohtadest, oma kodusest aadressist, mis ümbriku taha kirja sai ja oma nime kirjutamise oskusest jne)

Ja et kasvatada Noorsandis maast-madalast sellist hääbumakippuvast omadust nagu tänutunne, siis meisterdasime ka kõigile sünnipäeval käijatele tänutunde väljendamise kaardid. Mis samuti sai toredate postionude ja -tädide vahendusel küalistele edastatud.

Ning natuke Kiwa päevast ka. Ääretu rõõm on leida oma postkastist õnnitluskaarte ning veelgi suurem rõõm on saada kingitusi, mis on kinkija end akätega tehtud, mõeldes just Kiwa peale. Sest lõppkokkuvõttes on AEG see, mis on kõige kallim kingitus üldse. Hea on ju teada, et meie peale on mõeldud, meie huvisid/soove/kirgi/eripärasid on märgatud ning meie jaoks on aega leitud …

Kiwani jõudsid sellised isetehtud kingitused :

Perekondlik kolme karu teeserviis (: Ja Kiwa tõesti armastab teed juua

Kommipuu, sest Kiwa armastab ka väga magusat

Sall, sest Kiwa armastab kõike isetehtud ja erilist, ning kõige vahvam on see, et ainult Kiwa
tuleb selle peale, et 30kraadise soojaga kinkida soe sall (:

Suured tänud kõigile kaasaelajatele.

Liputab häämeelest saba

Ahoi

Kiwa residentsis sirgub väike intelligent.

Huvi tähtede ja faktiteadmiste vastu ilmnes juba pooleteiseaastasena ning pidevalt oli Kiwal tarvis meisterdada uusi ja uusi tähekaarte, sest noorsandil on huvi, lisaks enda maailmavaate ülesehitamisele, ka kõike käegakatsutavat lammutada.

Seega Kiwa Teinepoole ja Maailma Parima Väikevenna kaasabil valmisid plastikust tähekaardid. Kannatavad rebimist, loopimist, tallamist, vedelikesse kastmist jms.

Liputab häämeelest saba

Postitus seinast. Ja seinakapist. Ja natuke kassist ka. Ja täna hommikusest “kunti” tegemisest

I Seinast

Kunagi nägi Kiwa residentsi sein välja selline:

Pärast paariaastast kaalumist ja hoovõtmist sai siiski otsus asi natuke siledamaks teha, küpseks. Paar päeva noktisemist ja tulemus hoopis teine.

II Seinakapist

Kiwa Teinepool võttis siis oma südameasjaks anda ka seinal olevale vooluarvestile ja juhtmepuntrale päris oma kodu ning see oma kodu ehk seinakapp on tehtud Teinepoole töö juures ülejäänud puitalustest. Uuskasutus. Ja väga väga käistöö, küll oli ikka seda mõõtmist ja nokitsemist ja saagimist ja uuesti paika saagimist ja ümber saagimist ja … (:
Aga Kiwa ja ta Teinepoole arust on tulemus igati tunnustavat õlalepatsutust väärt.

Kahjuks ei leia sellest nurgast ühtegi inimestevaba “enne” pilti, aga nüüd on ta igatahes selline :

Enne oli sein (eelmiste elanike poolt) poolitatud alt punaseks ja pealt kollaseks. Toas viibides see niiväga silma ei riivanudki, aga fotode peal lõikas küll kogu kaadri pooleks. Nüüd on palju mahedam ja rahulikum … Kiwale kohe täitsa meeldib …

III Kassist

…ja tundub, et kass Bertal ei ole küll vahet, kas kraapida katkise-lillelise tapeedi või värvitud seina taustal (:

Ja kuna postitus pidi olema ka tänasest hommikust siis, palun – lapstööjõu ja ematööjõu tulem:

Kevadisel aal palju sünnipäevi ja kaarte kulub …

Tehtud väga lihtsas tehnikas: Kiwa kleepis kaarditoorikud äärtest maalriteibiga laua külge, andis lapsele värvid ja tualettpaberi rulli koos värvidega kätte ja voila !
Ahjaa…väikesed täpid on tehtud vatipulgaga.
Töö kiire ja korralik (:

1 2 3 22