Kanapesa

Kiire kevad

Kurb lugu, et sattusin oma lemmikteemal projekti juhtima just siis, kui endal pole aega isegi käsitööblogisid tavapärase hoolikusega lugemas käia. Kõik need tööd, mis oleks võinud mõnusasti jaotuda novembrist maini, on kokku pressitud märtsi-aprilli sisse – eks see ole üks vabakutselisuse miinuseid, millega pean lihtsalt leppima.
Projekti raames kavatsesin küll suuri tegusid korda saata, aga vaevalt, et midagi väga suurt jõuan. Siiski sain tehtud poja tuppa kardinad.

Selles toas olid viimased kolm aastat (ehk algusest peale) jäledad roosakas-punased paksud kardinad. Juba siis kui nad esimest korda üles riputasin, kahetsesin, et sellise riide oli odavmüügist valinud ja plaanisin, et hangin siia varsti öötaeva mustriga ruloo ja õrnkollased õhukesed külgkardinad. No see varsti tuli siis nüüd kolm aastat hiljem kätte ja saigi teostatud. Ma olen väga-väga rahul. Poeg ise pole kollaseid kardinaid veel näinudki, ta on alles lasteaias. Loodetavasti meeldib talle ka.

Vahepeal olen natuke veel käsitööd teinud – suurem osa küll on veel pooleli, aga mõne asja sain valmis ka. Esiteks kõrvarõngad.

Õpetus on Käsitöö ajakirjast. Võtsin ajakirja kätte ja selle järgi tellisin just nende kõrvarõngaste jaoks Helmehaldjast materjalid. Helmehaldjas on hästi tore – odavad, kvaliteetsed materjalid, mõnus kohaletoimetamine kodusesse Prismasse SmartPosti kaudu ja lisaks see igakordne kingitus on mulle ka meelejärgi :).
Esimest korda elus sain tehtud ehte, mida päris hea meelega kannan, sugugi häbenemata. Eelmisi katsetusi olen ka endale mõnikord külge riputanud, aga mitte just tähtsasse kohta minnes.

Kolmas valmis asi on koera madratsikate.

Ma tean küll, et tegelikult tehakse lapitööd ketaslõikuriga ja täpse joonlauaga. Mõõtmise ja arvutamisega. Minul pole joonlauda ja mu käärid on nürid. Ja eks seda ole ka näha :P.
Mõõtmised tegin umbes ja sirge joone tõmbasin ajakirja servaga. Aga mulle nii meeldib lapitöö!!! Juba vaatasin Karnaluksis välja meelepärase ketaslõikuri ja aluse, millalgi toon ära :).
Madratsi ühel küljel on siis selline väikesetükiline muster, tagakülg on suure mehe suurte pükste kahest säärest kokku õmmeldud. Lukk on ühes otsas ja sees kokku keeratult kaks tekki. Peni pole tegelikult väga rahul asjaga – tema jaoks on tulemus liiga korrektne ja ta üritab seda ikka kraapida ja kortsu ajada rohkem. Aga mulle jälle meeldib, et põrand pole vedelevaid poriseid ja paljaid tekke täis.

Loodetavasti jõuan enne ülestõusmispühi ikka veel midagi siia postitada, tahaks väga ka mõne päikese oma nime taha saada :P. Aga kui ei, siis ilusat kevadet kõigile ja mina suhtlen rahulikumal ajal edasi.

Kanapesa

Mehed käisid õues

Mina tegin nädalavahetusel tööd. Aga mehed käisid õues. Õnneks tuli abikaasale pähe lisaks lapse, koera, luikede, kajakate, lainete, lume ja jää pildistamisele jäädvustada ka oma uued kindad.

Minu elu esimesed sõrmikud (va need kahel vardal kootud, mis liiga suured said).

Kindad on kootud ekstra pildistavale mehele – kolm näppu vaba otsaga, et nuppe saaks vajutada ja käpikuklapp käib peale, sest ega kogu aeg ka ei pildista ju.

Ma otsisin küll, aga ei leidnud sobivat õpetust. Seepärast on need omaloomingulised kindad väga kobamisi tehtud ja tegelikult vigu täis. Kogemustest õpitakse ja ma tean nüüd juba paremini, mida ja kuidas teha. Seepärast on varrastel jägmised fotograafikindad. Aga nendega võistleb tähelepanu osas väga palju muid käsitöid, nii et millal nad valmis saavad, ei tea.

Mõned pildid veel minu kullakestest.
Pojuke talve nautimas:

Ja lendkoer:

Kaunist uut töönädalat kõigile!

Kanapesa

Lõpetamata asjad said lõpetatud

Mitte eelmisel suvel, vaid üle-eelmisel alustasin autos sokikudumist. Ühe saingi valmis. Siis oli vardaid millegi muu jaoks vaja ja tahtmist polnud ka sokitada. Toppisin ülejäänud lõngakerad valmis soki sisse ja panin kõik kappi ootama. Projekt “Lõpetamata asjade lõpetamine” andis põhjuse need asjad välja kiskuda ja kududa ka teine sokk. Käekiri on natuke muutunud, õige pisut sai uus sokk tillem. Aga tegelikult üle nii pika aja pole sugugi paha tulemus.

Suurus on umbes nr 45-46 st suurele mehele. Kuna mu oma mehe sahtlis on mitu paari villaseid sokke olemas (ja ta ei kanna neid sugugi), siis need sõidavad kunagi maale et sealsetel külmadel põrandatel kesiganes neid võiks jalga tõmmata.

Projekti raames lõpetasin ära ka pool aastat tagasi alustatud tikandi. Selle pilt on albumis, blogisse ei pane, temaga on nimelt veel suuremad plaanid ;).

Mu käsitöölisele elule oli väga mõnus, et vahepeal haige olin – sel ajal sai nii palju asju tehtud, nagu muidu heal juhul mitme kuuga. Nüüd peaks jälle üritama haiguse- ja käsitöörütmist välja rabeleda ja saada tagasi töö- ja õppimise rütmi.

Kanapesa

Viltkarp ja liitpärlid

Me oleme haiged. Juba nädal aega. Ja selle aja jooksul pole õieti midagi asjalikku jaksanud teha, käsitöö on ainus, mida vaikselt jõuab nikerdada. Isegi korralikku raamatut ei jõua õieti lugeda, jälle tulevad appi käsitööajakirjad :P.

Esimese saavutusena sellest haigusenädalast võin esitleda oma “ehtekarpi”, mille võtsin käsile innustatuna koostegemisest foorumis: .

Õpetus ütles: 20 den sukk jääb õhukeseks. Aga kas siis mina uskusin? Ei! Olen varem ka midagi pesumasinas viltinud ja siiani on piisanud küll. Aga ma pole kunagi varem kasutanud pikka 90 kraadist pesuprogrammi. Abikaasa, kes pärast pesumasina filtrit puhastas palus tungivalt, et ma enam kunagi midagi sellist ei teeks. Ma lubasin järgmine kord paksemat sukka kasutada :).
Aga tundub, et see 90kraadine pesu oli viga ka teises mõttes. Nimelt valisin karbi värvideks musta ja rohelise – musta sissepoole ja ilusa ererohelise peale. Pesumasinast tuli välja musta sisu ja tumehalli pealisega karp. Panin pildistamise ajaks karbile peale tüki seda rohelist villa, mis tal peaks tegelikult olema kogu väliskihis. Tegemist on Saaremaa pilvelammaste (või mis koht see ongi?) villaga, mille tellisin juba vist 2 aastat tagasi ja pole varem eriti kasutanud).

Endale panin veel järgmiseks korraks kõrva taha, et peaks ikka pisemate vormide ümber viltima, mu karp mahutab praegu üle poole liitri ja tema toppimine koos villakihtidega sukasäärde oli üsna keerukas ja seetõttu läks vill ümber kortsu, ja sellest ongi tingitud pisut ebaühtlane paksus.

Teine asi, millega ma siin haiguse ajal olen end lõbustanud, on liithelmeste nokitsemine.

Mul puudub oskus ja puuduvad vist ka vajalikud vahendid (st pole sobivas suuruses ja sobivas toonis pärleid). Üks tuttav on hiljuti astunud pärlisõltlase rajale ja tema tegevus innustas mindki helmekasti välja kiskuma ja nokitsema. Tulemus on nigel ja ega ma neid ehteks ei vormista, aga vähemalt suutsin neile mingi enamvähem ümara kuju anda.

Poes on juba ammu müügil värske “Käsitöö”, aga postkastis veel pole :(. Ma tean, et seal on üks liitpärli õpetus. Kui ajakiri kohale jõuab, võibolla proovin ka tolle õpetuse järgi teha. Võibolla tellin paar helmest juurdegi… võibolla suudan kunagi nii ilusaid liithelmeid teha, et julgen neid endale ka külge riputada… teadagi ju, mis öeldakse harjutamise kohta.

Kanapesa

Kindad ja padi

Kõige rohkem tegelen praegu asjalike asjadega. Selle kõrvalt jääb käsitööks aega küll, aga vähe. Ja selle vähese ma kulutan oma kevadmantli heegeldamisele. Esihõlmad on valmis, tagakülg alustatud, võiks öelda, et vast 1/3 on seega nüüd olemas. Ja ega ma vingu – tore on teha ilusat kirjut asja, mis kiirsti ja kergesti edasi läheb. Aga ikkagi tekkis selline tunne, et tahaks vahepeal midagi valmis ka saada. Niisiis ignoreerisin täna südametunnistust, mis käskis tööd teha (no ma jõuan öösel ka ju natuke) ja need viimased kaks tundi, mis enne lasteaeda minekut veel järel olid, pühendasin käsitööle.
Juba ammu on mul hirmus tahtmine teha vanast uut ja kasutada ära riideid, mis muidu juba kaltsukotti peaks kuuluma. Kulutasin siis täna natuke alla 2 tunni, et aidata uuele elule üks vana pooltühi sulepadi ja minu enda vana kampsun. Padjal ajasin kõik suled ühte otsa ja tegin sinna uue õmbluse, siis lõikasin tühjaks jäänud osa ära. Padjapüüriks võtsin oma vana kampsuni (100 % puuvill, rinna eest oli mingi libeda paelaga põimitud) ja õmblesin alt kokku, külgedelt natuke sirgemaks (oli pisut kehasse töödeldud) ja lõikasin siis varukad ja ülaosa ära. Et ta pärast veel avatav ja pestav padjapüür oleks, õmblesin ülaserva kokku nendesamade paeltega, mis muidu kampsi rinna ees olid.

Tegelikult ei paista see püür nii läbi, nagu välguga pildistades on jäänud. Ma olen väga rahul oma kahetunnipadjaga ja kapis on jälle ühe kampsuni võrra rohkem ruumi.

Ja nüüd, kus juba blogima hakkasin näitan ära ka aasta alguses valmis saanud kindad.
Tegemist siis Susa blogist pärit õpetusega. Mulle väga meeldis neid kududa ja lõng meeldib ka (see on mu enda joogipulbritega värvitud lõng). Aga kindad ise ei meeldi 🙁

Ega neil muud polegi tegelikult viga kui see, et on kapitaalselt suured. Mul on muidu suured käed küll võrreldes paljude naistega, aga nende kinnastega on miski vussis. Abikaasale on parajad. Kudusin vardaga nr 3 (mitte 3,5 nagu õpetuses öeldud) ja ikkagi nii hiiglaslikud. Nüüd ei teagi, kas värvida mustaks ja anda mehele ära või üritada voodrit sisse õmmelda, et ikka ise külma ilmaga kanda.
Paras pettumus on nad, selle pärast polegi viitsinud veel näidata.

Kanapesa

Vana aasta viimased ja uue aasta esimene töö

Kõigepealt panen kirja need asjad, mis veel eelmisel aastal tehtud said. Rohkem pojukese kui minu tehtud on kaardid tema õpetajatele. Lasteaias on kolm õpetajat (üks neist abi), nendele viltis laps piparkoogivormi sees südamed (nagu tädi Aiaia õpetas :)).

Eelkoolis on kolm õpetajat, aga jõulueelsel päeval oli kohal ainult kaks ja kuna nad nii tuttavad pole, et hakata kuidagi tagant järele andmist korraldama, siis tegime eelkooli jaoks ainult kaks kaarti. Siin oli minu osalus suurem, aga siiski osales ka laps nende tegemises.

Mu oma tegemistest on näitamata üks pisike jõululinik. Kavatsesin selle tädile kinkida, aga lihtsalt ei jõudnud õigeks ajaks valmis. Lõpetasin paar päeva pärast jõule ja eile tärgeldasin. Mulle see muster endale eriti ei meeldi, aga kartsin, et suuremat ei tule olemasolevast niidist välja. Nüüd ta on igatahes valmis ja ootab, et järgmise jõulu ajal kellelegi pakki saaks pugeda.

Ja selle aasta esimese tööna näitan mõmmik Taikot. ‘

Mul polnud parasjagu mitte ühtegi käsitööd, mille jaoks oleks kõik vahendid olemas olnud. Ja siis leidsin ajakirja sirvides (Moda 2007) sealt ühe karukese õpetuse. Kuna mänguasja kudumise projekt on ammu juba ripakil siin blogiservas, otsustasin selle pisikese kudumi ette võtta. Tegelikult polnud kodus ka mõmmile sobivat lõnga ja seepärast harutasin üles eelmisel aastal . Nagu nüüd näen, olid mul selle lõngaga mingid muud plaanid, aga olen veendunud, et praegu sai lõng parema rakenduse. Peaaegu terve kera Novita Samost kulus selle mõmmi peale.

Vist peaaegu esimest korda minu isetegija-ajaloos on preagu hetk, kus mul ei ole ühtegi poolikut projekti. Osalt selle pärast, et hetkel pole midagi väga ahvatlevat välja pakutud, teiselt poolt selle pärast, et ega teadus ennast ise ei tee (aga käistöö kipub küll peaaegu ise tegema) ja aega on liiga vähe niigi ja kolmandaks on mul endal üks hiigelsuur käsitööline eesmärk, mis tundub peaaegu sama hirmutavalt suur kui lapiteki kudumine.

Kanapesa

Lumehelbeke

Kui ma oma õelt Aiaialt sain endale maailma kõige ilusamad, üritasin talle asenduseks ka midagi pisikest kududa.
Nii lõng kui vardad kui muster on Aiaia oma kodust leitud, nii et minu poolt on ainult teostus.

Ja üks pilt ka selja tagant.

Õpetus on pärit 2007 a (täpsemalt ei mäleta) Modast. – kootud kõigepealt vasak esihõlm, siis parem esihõlm, siis nende külge ka selg. Eraldi kootud sall on pärast külge õmmeldud. Minu jaoks oli see esimene kogemus venitatud silmustega. Polnudki väga keeruline.

Häid pühi!

Kanapesa

Jõulukirik

Piparkoogimaja projektiga liitumisel kõhklesin esialgu. Aga kui mu abikaasa ütles, et ta on alati tahtnud piparkoogimaja teha, panin enda kiiresti kirja (sest ega ju ilma projektita ei leia selliste toredate asjade jaoks kunagi piisavalt aega).
Kui eile meisterdama hakkasime, selgus, et tema tahab teha kirikut, mina aga tahtsin ohtralt kaunistada – nagu Hansu ja Greetekese nõia piparkoogimaja. Kuna kirik sel viisil kaunistatuna ikka sugugi ei sobi, siis otsustasime seekord teha lihtsalt kiriku ja järgmiseks korraks jätsime muinasjutumaja.

Kuigi tegin ka ise piparkoogitainast, on see maja tehtud poetainast. Kasutasime Fazeri (vastik aniisihais) ja Hagari tainaid, mis mõlemad olid liiga rasvased ja vedelad. Samas kõrval küpsetasin piskesi piparkooke omatehtud tainaga (Angelika Kangi Väikese piparkoogiraamatu Norra piparkookide retsept) ja see oli palju tahedam ja kergemini vormitav. Maja jaoks aga seekord ei jätkunud ja liiga hele oli ta ka. Igatahes enam ei kavatse ma küll poetainast osta.

Maja on kinnitatud suhkruga, glasuuritud Kauri kondiitri glasuuriga ja maapind üle võõbatud glasuuri ja valatud kookoshelvestega. Kuuskede püsitamise idee sain Aiaia maja juurest. Pildid tegi .

Kanapesa

Piparkoogionn

Kui mul piparkoogitainast üle jäi, otsustasin teha ühe maja proovilapikese. Mingeid ettevalmistusi mul tehtud polnud, lõige oli alles otsimata ja kaunistus-kinnitusvahendid hankimata. Natuke oli tegemise mõte selles, et proovida, kas ja kui hästi hoiab majatükid koos tavaline suhkru-vee glasuur (mu onnikese puhul siis suhkru-laimimahla). Kuna mu lähedane tuttav hiljuti salmonelloosi põdes, ei julge küll munavalge glasuuriga katsetama hakata – hoiatan teidki.

Maja tükkide välja lõikamisel kasutasin mõõtevahendiks mängukaarti – suuremad seinad on täpselt selle järgi välja lõigatud, ülejäänud tükkidel väikeste lisa-arvestuste ja muutustega.

Kuna proovilapist tehakse alati mingeid järeldusi, siis minu järeldused on siin. Ehk ma õppisin, et:
* suhkruglasuur hoiab kinni küll, aga kui midagi keerulisemat tahaks teha, peaks kindlasti suhkrut kõrvetama
* marmelaad kleepub ilusasti piparkoogi külge ka ilma igasuguse ‘liimita’
* tükkide servi, mis on kõveraks küpsenud soovitatakse lõigata kohe kuumalt terava noaga sirgeks. mina hoopis ‘riivisin’ sakilise noaga jahtunud tükke ja õnnestus väga hästi

Homme hommikul sõidan Soome kooli ja detsember on seega üsna vähekäsitööline kuu. Loodetavasti ei jää see proovilapike-onnike siiski mu viimaseks saavutuseks piparkoogimaja projekti raames.

Ilusat advendiaega kõigile! smile_1274

1 2 3