Dragonfly tegemised

Pisku käsitööd …

Kas teil juhtub mõnikord nii, et kusagil kuuldud või loetud sõnapaar või lause hakkab kummitama ja varsti juba elab ‘oma elu’ … Nii on mul juba paar päeva tiirelnud peas Sokikese kirjutatud ‘moevidin ja soe vidin’. Need sõnad, aga samuti ka soov uhkeldada oma tupsununnuga ning soov taas blogida ajendasidki mind seda postitust tegema swi6

Siin ongi taas meie tupsununnu 6f6 Spanjelil on minu aravates väga armsad pikad kõrvad 😀

Kui ta aga sööma asub, siis on kõrvad kausis … Seepärast sai sügisel heegeldatud üks praktiline vidin (võrkkaelus või mütsike, mis söömise ajal kõrvu kaitseb)

Samas võib see ka lihtsalt ‘moevidin’ olla 😀

Miks selline värvivalik ? Aga seepärast, et kui kutsikas meie juurde jõudis, revideeris ta mõningad mu lõngavarud üle ja valis välja selle kenades toonides lõnga ja et oleks lihtsam alustada, harutas selle toki kenasti ‘töövalmis’ :

Dragonfly tegemised

Ongi käes 2012. aasta viimane päev, isegi juba viimased tunnid … Kahjuks ei jõudnud ma sel aastal üldse blogida, käsitöödki on tehtud kasinalt …

Aga aastasse 2012 mahtus niimõndagi:
Vastlapäeval, 21. veebruaril 2012 ma abiellusin (tõe huvides pean ütlema, et mehega, kellega tutvusin 1992. aastal ja kellega elame koos alates 1994. aastast; leidsime, et 18 aastat on paras „prooviaeg“ 😆 )
Sellel aastal sai 15-aastaseks meie poeg ja 10-aastaseks meie tütar.
Ja selle aasta oktoobrist saadik on meie peres „pesamuna“, kelle pilti teiega lahkesti jagan :D.

Ilusat aastalõppu teile, kallid sõbrad ! Ja kõike paremat uuel, 2013. aastal !

Dragonfly tegemised

Üks kaunis talvepäev, 8. jaanuar 2012

Pühapäeval oli imeline ilm ja ma jalutasin natuke ringi, pilte tegin kohe palju, mõned panin ühispildistamise teemas ülesse, aga veel mõnda tahaks endale mälestuseks ja teile näitamiseks siia panna 🙂

Jalutuskäigu lõpuks põikasin ka kelgumäe juurest läbi ja tegin mõned klõpsud ning täiesti juhuslikult jäi pildile ka üks minu käsitöö. Parempidi koes valge mütsike, toreduse pärast lisasin ka paar triipu (beez-pruun-beez). Lõng (meriino)villane. Müts on voodrita ja kasutuses alates septembrist. Müts on saanud tütre lemmikmütsiks ja nüüd ma ei teagi kuidas talle pähe mõni soojem talvemüts võluda 😕

Müts lähemalt:

Müts (ja laps ka icj7 ) tagantvaates:

Dragonfly tegemised

SEELIK

Rääkisin sellest juba ammu, aga senini näitamata … Heegelnõel nr 2,5 ja lõngaks Katia cotton comfort (mõnus lõng, mis sisaldab lisaks puuvillale natuke stretchpolüamiidi ja seetõttu on heegeldis mõnusalt elastne). Nii seeliku põhiosa muster, kui äärepitsi muster on pärit internetiavarustelt (picasa albumid …), mina kombineerisin nad kokku seelikuks, mustrite ühenduskohas ja ülaääres on auguline riba, kuhu vajadusel saab ka nt ilupaela sissepõimida.

Ja kui teil nüüd peaks tekkima küsimus, et kuidas ta jõuab, siis tütrekese nägemus sellest on järgmine 😀

No tegelikult ma ennast väga produktiivseks käsitöös ei pea, aga te näete ju, et lisaks koristamisele, telefoniga rääkimisele ja tee joomisele, jõuan ma ka lapsele pai teha, pannkoogitrikki lastele näidata, maalida jne … Ja see aupaiste pea kohal paneb mu kohe heldima o9m9 Pildi “minu ema” joonistas tütreke koolis emadepäeva paiku 🙂

Dragonfly tegemised

Heegeldatud suvine kott

Juba kevadel plaanisin heegeldada endale ühe suvekoti. Ja just mulle sobival ajal algas registreerimine TK käekott projekti. Ja siis hakkas trall pihta, üks idee, teine, kolmas veel parem ja huvitavam … Ja siis ütlesin endale stopp, ei mingeid uusi lõngu enam, tuleb ära kasutada kasvõi natukese sellest mis juba kokku varutud on. Vaatasin siis oma lõngahunnikuid ja ei ühtegi sobivat tooni … kuni märkasin neid 2 kerakest tumesinist puuvillast lõnga. Ja nagu tavaliselt, oli korraga pilt paigas, no muidugi mereteema ! Tumesinine + valge ja natuke punast… Noh roosat kah 😆 Esiteks mereteema meeldib mulle väga ja on üsna ajatu. Kuna see on ka selle kevad/suve trend, siis poest leiab riideid, mis mu kotiga kenasti kokku sobivad (milline geniaalne põhjus garderoobi täiendada, eksole 😉 ). No tegelikult on mu garderoobis üsna palju punast, roosat, valget ja ka tumesinist leidub.

Kuju ja värvilahendus tulid jooksvalt, töökäigus, lõngaressurss oli ju piiratud. Kott on heegeldatud kinnissilmustega (heegelnõel nr 3). Päris libedalt see heegeldamine ka ei läinud, koti põhi on näiteks 2 korda ülesharutatud ja alles kolmanda variandiga jäin rahule.

Siin ta siis on:

dekoreerimise suhtes oli mul ka mitmeid ideid, aga lõpuks meeldis ta mulle lihtsalt triibulisena isegi rohkem ja kui vajan edevamat kotti, siis laenan ühelt kardiganilt sobiva lilleprossi:

ja siin koti suurus võrdluses inimesega 😀

offtopic Isegi üllatusin, et viimasest postist on 3 kuud möödas ja niipalju on kajastamata … valge heegeldatud seelik näitamata, emateki lappidest ja suusakuninga lappidest rääkimata, laulupeokski sai üks pisitöö tehtud. Poolikutest ei räägi 😳

Dragonfly tegemised

Kanarbikukarva seelik

Ükskord sügisel jäi mulle silma see lõng, eelkõige värvi tõttu – ehe kanarbik !
Mulle meeldivad värvid, aga mõnikord mõjutavad mind hoopiski värvide nimetused … (Nüüd üks asjasse kaudselt puutuv lugu: nii 15 aastat tagasi, kui meil alles tekkis võimalus kaupa kataloogidest tellida (mäletate seda aega eks ?) tellisin ma endale ühe pesukomplekti. Värvivalik oli: valge, must ja šampanja. No oleks olnud inimkeeli kirjutatud „kollakas“ poleks ma ealeski seda tellinud, aga no šampanja – see kõlas nii ilusasti … tõele au andes, seda komplekti ei kandnud ma kunagi …)

Nüüd tiksus mul peas see „kanarbiku värv“ ja ma ostsin seda lõnga kohe 10 tokki. Alustasin sellest lõngast mitut kudumit, aga kõik polnud see … lõpuks olid mul 4 tokki nö töös poolikute asjadena, aga asja ikka ei saanud … Toppisin selle lõnga kummuti sahtlisse paremaid aegu ootama… Paremad ajad saabusid aga märtsi alguses (kui ma järjekordselt tõbine olin). Tolleks ajaks lõpetasin ma just oma kampsuni, millest kirjutasin eelmises postis (muuseas ütlen, et fotosessiooni asemel otsustasin, et see kampsun saab taas lõngaks …). Said kootud ka emateki lapid (sellest peaks ka eraldi kirjutama …). Ühesõnaga sain oma varraste peale kurjaks ja mõtlesin, et vahelduseks võiks midagi heegeldada. Näiteks ühe seeliku … Selle seeliku muster on pärit ühest vene käsitööfoorumist ja mul on see õpetus juba mitu aastat ootel olnud. Muster olemas, aga millest heegeldada ? Kuna olin haige ja poodi ei pääsenud, pidin arvestama koduste varudega ja saabuski kanarbikulõnga aeg.

Selle seeliku heegeldamine oli puhas nauding. Ausalt … Lõnga kulus palju – 9,5 tokki ehk peaaegu 500 g, heegelnõel oli nr 3,5. Ja mulle meeldib see mõnes mõttes robustne (paksust poolvillasest lõngast heegeldatud) seelik ! Kõige raskem osa oli alusseelik, aga ma võtsin end kokku ja õmblesin ta valmis !
Aitab lobisemisest, nüüd piltide juurde

Mitte et ma midagi kardaksin …., lihtsalt päike on erakordselt ere 😎

Romantilised natuurid kuulavad piltide juurde , keda huvitab aga päikeseprillide stoory kuulab

Siin saab mustrist ehk natuke rohkem aimu, mul on kohe kahju, et need ilusad ananassid on esimene motiiv ja reeglina jäävad teiste riiete alla peitu.

Ja selle (jällegi pisut retrohõngulise) postituse lõppu sobib see vastu valgust tehtud ja lõpuks ka must-valgeks muudetud pilt /vaid seeliku värvi jätsin õigeks/. Siit saab aimu seeliku alumise osa laiusest …

Pildid õues tegi tütreke, pildid toas tegi pojake 🙂
Kanarbiku pildi näppasin lehelt.

P.S saladuskatte all ütlen, et kuna heegeldamine oli nii mõnus ja heegelnõel kuumaks aetud, heegeldasin ühe soojaga valmis veel ühe seeliku – seekord küll suvise ja valge, peenemast lõngast ja peenema heegelnõelaga ja hoopis teise mustriga swi6 Ja käed sügelevad veel heegeldada, kuid jäin toppama järgmise projekti valikul … tahaks miskit kampsikut või tuunikat suveks …

Dragonfly tegemised

JUBA VIIENE !

Jah, kallid sõbrad, esimese sissekande siia blogisse tegin 26. veebruaril 2006. Ja ongi viis aastat täis. Endalegi tundub uskumatu.

Seekord tuleb postitus piltideta. Tahtsin 5-dat aastapäeva tähistada kampsuniga ja kampsun sai valmis ka sel nädalal, kuid korralikku fotosessiooni teha polnud mahti …

Dragonfly tegemised

Meenutusi suvest …

Oli juulikuu … Ma istusin rannatoolis, nautisin seda kaunist vaadet (esimene pilt tehtud Suurupi rannas) ja kudusin … Kudusin villast kampsikut. Kudusin mõeldes ühele pisipoisile (sõbranna pojale), kellega lootsin kohtuda sel suvel, kui nad Eestisse tulevad. Kujutlesin, kuidas kohe-kohe kampsik saab valmis ja ma pildistan teda rannaliival … ja …

Aga plaanidel on kombeks muutuda oma tahtmise järgi … meil ei õnnestunud kohtuda. Kampsik oli valmis, puudu olid vaid nööbid ja dekoor tegemata. Suur kiire oli möödas ja kampsik jäi seisma. Aeg-ajalt ma mõtlesin temale. Kaunistamise ideed muutusid ka, alguses pidi tulema sinna karu (või kiikhobu), siis linnuke (sinilind), aga äkki hoopiski öökull kui tarkuse sümbol ja lõpuks jõudsin mereteemani – valge purjekas oleks tore olnud, aga mind juba kummitasid need punased nööbid ja siis pidi tulema midagi punasega – tuletorn ! (kuigi mõningad päästerõnga kavandid joonistasin ka). Teostamiseni jõudsin eile. Selline ta sai:

Kampsik peaks sobima 1-1,5 aastasele lapsele. Lõng on tweed’i tüüpi, kergelt säbruline, 50% villa ja 50% akrüüli. Vardad nr 3.

Dragonfly tegemised

Jõuluime.

Ma ei ole nii väga jõuluinimene (siinkohal meenub mulle kohe Amanda), kuid kahe lapse ema staatus kohustab … Samas on missiooni täitmine üha keerulisem, kui su lapsed on juba 13 ja 8 aastat vanad. Esimese advendi ajal saavad lapsed kätte oma advendikalendrid ja sätivad päkasussid/sokid kamina ette. Toimub arutelu, et kas päkapikud hakkavad käima alates esimesest advendist või siiski 1.detsembrist ? Ema arvab, et kuna advendikalendrit hakkame avama alates 1. detsembrist, ju siis hakkavad ka päkapikud käima. Poeg teatab resoluutselt, et niikuinii pole päkapikke olemas ning ema ise paneb need kommid sussi. Ema ei kinnita ega lükka ümber, vaid räägib, et jõuluaeg on imedeaeg ja imedesse tasub uskuda (ka suurtel inimestel). Ja et imed juhtuvad nendega, kes imedesse usuvad. No ja igaks juhuks küsib ka, et kas poeg on kunagi näinud ema kommi sussi sisse panemas ? Ega ei ole küll … Tütar teab, et päkapikud tulevad kindlasti ja ootab väga. Esmaspäeval, 29. novembril saab ema ühe telefoni kõne, tütreke helistab koolist, kohe pärast esimest tundi ja teatab (üsna nutuse häälega), et nüüd on kindlasti mingi jama juhtunud, sest mõnedel on päkapikud juba täna hommikul käinud, aga tema suss oli hommikul tühi. Ema lohutab … Mure lahenes järgmisel hommikul, kui koos kommiga oli päkapikk jätnud sussi kirja, et suure tormi tõttu ei jõudnud ta kohale nii kiiresti, kui oleks soovinud. Vahepeal tekivad kahtlused … Ühel õhtul teatab tütreke, et täna öösel magab ta suures toas, põrandal, kamina ees, sest ta ikka tahab näha päkapikku (äkki siiski pole neid päriselt olemas). Ema arvab, et põrandal magamine ei ole hea idee, aga kui on kahtlused, võtku tütreke jõulusokk oma tuppa. Tütreke võtabki … mitte ainult oma tuppa, vaid oma voodisse ja kindluse mõttes tõmbab jõulusoki kindana kätte ja lubab, et sel ööl ta magama ei jää. Möödub öö … ja ennäe imet, hommikul on komm voodiserval. Usk on taastunud …

Jõulupuu.

See postituse osa on pühendatud Amandale. Kui Sa juhtud seda postitust lugema, siis tea, et olen läbi lugenud kõik Sinu jõulukalendri postitused ja nii mõnigi neist pani mõtted liikuma ja mõni tekitas mõnusa nostalgilise tunde. Oli ka äratundmisrõõmu, näiteks need nõukaaegsed papagoid-kuuseehted, mul oli neid lausa 3 tükki. Kuigi ema alati ütles, et kõige ilusam ehe on ümmargune kuul, siis mina lapsena oma taskukopikate eest tassisin koju märkimisväärse hulga igatsorti „koledaid ehteid“. Minu (või meie pere) jõulupuud on olnud ka väga erinevad. „Enne lapsi“ ja siis kui esimene oli alles väike oli kuusepuu ehtimine minu pärusmaa ja siis ma kaunistasin neid ühes/kahes toonis ilusate ümmarguste kuulidega (ühel aastal oli sinistes toonides puu, teisel aastal roosa/bordoo, kolmandal kuldne …). Siis loovutasin jõulupuu ehtimise õiguse lastele, jõulupuud on sellest ajast kirjud, kirevad ja meeleolukad. Nüüd pean ma ütlema, et mul on äärmiselt kahju, et minu lapsepõlvest pärit kuuseehted pole säilinud. Küll aga on mul väike karbike ämmalt saadud ehteid, kus mõni ehe on 50-60-aastane. Sel aastal juhtis ehtimist tütreke, kes arvas, et seekord saavad kuusele vaid punased, kollased ja kuldsed/hõbedased ehted. Eriti ilusad pidid olema need ämma karbist pärit ananassid. Jah, mulle nad meeldivad ka, nagu ka need lohuga kuulid, kelluke ja käbid. Ja suutsin tütrekese ära rääkida, et seekord karda puule ei pane, sest meil on nii ilus ja kohev jõulupuu. Ta nõustus. Jõulupuu on kaunis ja natuke retrohõnguline (puudu on vaid papagoid 😉 ).

Jõulukingitused.

See pole ehk väga originaalne, kuid lisaks muule, tegin sel aastal trühvleid … kolme sorti … Kasutasin ära juba mõni aasta tagasi ostetud kommiümbrised (armsad rohelised ja jõuluteemaliste piltidega). Siis pakendasin kommid hulganisti ja ühekaupa. Loodan, et söödavate kingituste saajatele meeldis.

Dragonfly tegemised

SÜGIS

Ja ongi oktoobri lõpp käes … Alles oli 1. september, nüüd lastel koolivaheaeg juba … Tegelikult mulle sügis meeldib. Mõeldes minevikule, on sügis olnud minu jaoks pea alati suurte muutuste aeg, kooselu algus, kolimised, töökoha vahetused, mõlemad lapsed on sündinud sügisel jne … Ja nüüd ongi nii, et tunnen mingit sisemist rahutust (tahaks muutusi, aga soovitavalt nii, et midagi ei muutuks icj7 ) Sellised Mary Poppins’likud tujud 😉 Muutuste tuuled … muutuste aeg … ka looduses toimuvad kiired muutused, alles oli kõik roheline, siis kuldkollane ja nüüd juba raagus puud piiluvad mu akendest sisse …

Hiljuti valmis mul veel üks vilditud nõelapadi, mitte väga sügisene, pigem meenutus suvest …

Selle tegin vahetusprojekti raames , kes heegeldab imelisi amigurumi loomakesi. Nüüd elab meie juures üks imearmas fuksiaroosa jänku 😀

Aga nüüd tagasi sügise juurde ja seda jääb siia illustreerima minu nüüdseks juba 8-aastase tütrekese joonistus (lahe, kas pole ?)

1 2 3 19