Avastamisrõõm

Seda tegemist alustasin suure innuga 2014 aasta augustis, teades, et tahan midagi tõeliselt head ja korralikku teha. Riiul on pärit meie naaberkrundi salakambrite sügavusest, mis maja ostuga seoses ja koristamiste käigus sogakuhjade tagant välja tuli. Kohe oli äratundmine, et see arhailine mööblitükk peab uue hingamise saama. Erilise mõnu ja hoolega asusin riiulit puhastama ja nühkima , et salamisi üllatada nii ennast kui kaasat oma oskustega. Siis juhtus isaga õnnetus ja pooleli jäi kõik, just siiamaale, kus pildid tehtud… Jõud oli otsas, mõistus ei töödanud ja millelgi polnud mõtet- oluline ja nagu vasar peas tagus ülim soov, et kaasa ellu jääks ja paraneks, muu elu “pööningul” seisis nagu sügavkülmas.

Vahest ikka lootsin, et vot, see paar päeva nikerdamist , saan hingata töiselt ja saabki valmis. Aeg veeres ja jooksis , aga mina tegudeni ei jõudnudki enne uut suve ja sügist. Kõigi muude ehitamiste , lammutamiste ja lõhkumiste vahelt sain lõpuks vaimu nii kaugele , et haarasin taas relaka pihku ja võitlesin vibratsiooniga. 😉 Paar päeva maadelnud müras ja tolmus , andsime isaga koos veel valu liivapaberiga ja saime nii enam- vähem tulemuse , kus julgesime riiulile ka lõpuks niisket lappi peale panna, et puidu pind üleliigsest tolmust vabaneks. Nüüd sai riiuli juba tuppa tuua ja lasta tal veel taheneda, kuivada, ning vaadata, mis täpselt temaga edasi ette võtta. Valikus oli 3 plaani: lakkida , õlitada, vahatada.
Nagu ikka sellistel puhkudel, et oh, see koera saba on juba ületatav ning mis see nipet-näpet ära teha ei ole- paari tunni teema! 😀 Oli jee! 😀
Mitmel õhtul enne magamaminekut juba kirusin ennast, et laiskloom on mu nii oma haardesse võtnud, et ei saa enam lillegi liigutatud. Vastu ööd, ühel hilisõhtul, kui kõik oli jalust magama saadetud ja ma lubasin veel oma varbaküüned korda teha , tuli tööpisik kallale ja ainult 3 tunniga sai vaikuses ja südamerahus riiulile õlikiht peale tupsutatud. Põnev oli näha kuidas puidust tulid välja maalilised oksakohad ja kuidas kahvatust laudisest sai puidu mustrit kiirgav ilus mööblitükk. Varahommikune uni oli imehea kuni lapse kooli saatmise äratuseni. Sealt maalt plahvatas, et aga äkki saaks veel midagi põnevat teha, et puit ka oma läiget näitaks ja nädalase luure ning shoppingu tulemusena oli ka mööblivaha olemas. Lasin õli imenduda ja kontrollisin, et kuskilt ei jääks riiuli pinnad niisked, käisin kõik üle puuvillase lapiga. Vaha peale kandmine oli omaette huvitav ja väga aromaatne tegevus, tugevat apelsini lõhna jagus majja 2 päeva isegi nii palju, et laps kurtis peavalu. Tuulutasin siis tubasid taas natuke , jättes küttepuude tassimise ajaks välisuksed lahti.
Valmis ta siis sai ja vaadata on hea, uhke on ka olla, sest nii pikale veninud tegemine sai korralikult lõpetatud vaatamata kõigile omapoolsetele vabandustele ja laiskusele. Kättevõtmise asi- nagu öeldakse! 😀

Mõned eriti armsad looduse meistriteosed näitan ka siin ära, mulle lihtsalt väga meeldivad need kohad- nii loomingulised! 🙂

Uute kohtumisteni!

Avastamisrõõm

VÄRVIMAAILM vol. 2

Alguse sai asi uuenduskuurist puukuurile. Oh üllatust!, lüües seina võõbatud laudu kinni, hakkas meie ümber tiirlema kahtlaseid sumisejaid. Kust nad tulevad!? AI-ai-ai-aai! Sauna seinast!!! Nii meie uhke projekt takerduski võitlusesse “kurjade prussakatega” , suurte ja kahtlastega!
Muutnud seinale lähenemise ohutuks kolme tunnise mürgitamisega, sai lahti võetud siis osa seina, et näha, milline saatus meid ootab.

Ei olnud just vaimustav vaade! Sealsamas ka kurja juur, kolmekordne elamu!

Sai sealt seinast siis see meeletu ära vajunud saepuru välja roogitud- 10 kotitäit ja uuesti soojustatud.

Kõõlumise ja turnimise valu sai pere pikim omale, pojale korralik väljakutse! Villale peale sai pandud esimese hooga niiskuse kaitseks vanad soomepapi plaadid, sest ilm ähvardas sadu.

Siis algas see ilusam ja valusam viimistluse osa, kus kõik oma käed ära määrida said. Isa andis oma osa , väike piiga ei jäänud sammugi maha ja meie pojaga andsime jalgadele valu , et kahel töökal inimesel tööd oleks.



Pikk päev sai tööle valu antud ja õhtul kell 8 panime pojaga veel viimased lauad poolpimedas käsikaudu paika. Järgmise päeva pildile jäi selline tulemus! Loodlauda sai kasutataud, aga mingi nihe on ikka vana hoone seinas sees. kiipakas tulemus, kuid oma! 😀

Minu reaks jäi lõppviimistlus, mis eile sai punkti, akna ümbrus on nüüd ka ilusam, koos aknaplekiga. Nüüd vaja veel ühel päeval aken puhtaks pesta ja siis saab sealt korralikult sauna sisse piiluda! 😉

Muidugi ei ole see veel sel aastal kõik! nagu viimaselt pildilt näha, siis seal aknast tagapool on veel üks õnnetu seinake oma osa ootamas, nui neljaks , aga tehtud peab ta saama! kohtume siis kui see hullus ka ühel pool ja korralikum! 😉

Avastamisrõõm

Kui suvi on käes ja ilm ilus, siis tuleb ise värvi ja vürtsi lisada! Minu natuke värvikamad ettevõtmised:

pesuköögi uks

keldri uks koos minu varjuga

kuuri sein ühest küljest

kuuri sein teisest küljest- naabrite aiast oleks vaade kabedam- peab leppima selle piskuga

ja kolmas küljeke jällegi naabritele uudistada- neile näha rohkem kui mulle! 😉

20 kilo värvi paigas, aga 16 kilo alles käitlemisel! Tööd jagub ja hulle tempe on tehtud, lihtsalt iga asi omal ajal näitamiseks.

Linnud on ka kogukamaks kasvanud , siin noored 2 kuused . Nii huvitav on neid jälgida ja sel aastal on nad meeldivat vaheldust ja üllatusi pakkunud mõnuga.

Uute kohtumisteni! ja ikka unistan naiselikematest näputöödest ka! 🙂 Teiste näpuveeretusi on nii mõnus vaadata.

Avastamisrõõm

SUVI.

Midagi pole parata, aga peale püksipõlvede parandamise ja püksinööpide õmblemise ei näe ma peenikest näputööd suuremalt kohe mitte! Käib tõsine ettevalmistus talveks- küttepuude tegu. Käin vahelduva eduga võsas, elektriliinide alt maha saetud puid oksakääridega laasimas ja aiakäruga koju vedamas- nii oma 2×2 km päevas koormusega jalgsimatka tuleb ära. Lapsed on autoga abiks olnud ja pikad tüved paaril korral ära aidanud tuua järelkäruga, siis on kodus saag karjuma pandud ja tööle tuld antud.

Oma osa ja natuke töörõõmu saavad ka teised pereliikmed. Igaüks teeb, mida suudab.

Nii need riidad kasvavad, visalt aga kindlalt. See riit on oksakääride nokitsetud.

Sae alt tulid juba järgmised nutsud.

Kortermajade juures lammutati vanu garaaze, meile pakuti puidumaterjali kütteks- sellest sai omakorda kuiv nutsuke riita.

Et päris puuriitade vahele ära ei eksiks, siis natuke on ikka kokatud ka, kuid eks see on see tänamatu osa, mis kiirelt kõhtu kaob ja meeles kaua ei seisa! 😉 Vanaema sünnipäevaks sai tehtud mustika -kodujuustu kooki ja rabarberikooki muretaigna põhjal, pisipiiga on hetke sünnipäevapeolt pildile püüdnud.

Kilingi- Nõmme linnapäevade raames osalesin leivaküpsetajate konkursil, kus pakkusin maitsta oma selle aasta uut toodet: mustikaleiba.

Ilusa Muusika Festivalil SCHILLING 2015 olime nii kõvasti rakkes ja töös, et omalgi siiani ehmatus. Kell kolm päeval alustasime müüki ja öösel kell 01.00 ei olnud lõpuks enam järjekorda! Ma ei tea mitte midagi, mis mujal platsil toimus ning ei näinud muud peale kundede ja tänulike nägude- see oli tegelikult ilus. Nii töist päeva annab lausa otsida, kuid vahva oli ikka. Eriti tore oli kuulda enne platsilt lahkumist kella kahe ajal öösel, et meie koduköögiga jäädi väga rahule! 🙂

Nii ta on, see elu eluke! Meheraasuke üritab taastusraviga ja füüsilise koormuse hoidmisega ennast järjel hoida. Edusammud on tillukesed, kuid rõõm on sellestki. Oma peas nikerdan imeasjakesi ja piidlen ikka vahest ka õmblusmasina poole, kuid tema taha istuda pole nii vaimselt kui füüsiliselt lihtsalt jõudnud. Unistan aga ikka edasi, äkki saan ka siis millegi ilusaga hakkama!

Toimekat suve! 🙂

Avastamisrõõm

Pool aastakest seda aastat juba läinud ja eks oleks omalgi hea, kui mõni märk ka kuskil maas on. Teen siis täna ühe maameheliku postituse, sest ilust ja võlust on asi ikka kaugel. Aprillis saime oma majapidamisse uue looma- pealinnast 6 aastase koera. Selline hall ja karvane ja korterikoerast maakaks üleminek on kenasti kulgenud. Mõned viperused ja tagasilöögid on olnud, kuid kus sa nendeta ikka saad. Õpime meie teda tundma ja tema maakate kombeid omastama, selline paras kompott! Koer on tubli! Ta on tark ja hoolas, isa põetaja. Isa küll poriseb ta kallal, et igavene pugeja lõust 😀 , aga tegelikult on ta mu parem käsi põetamisel. Vapustav varbapesija ja masseerija! 😀 Pildil siis semud koos, üks 9 ja teine 6 aastane- väga hästi saavad läbi, uustulnuk on lihtsalt natuke armukadedam. 😉

Käsitööd, sellist õrna ja kaunist minu tegemistes praegu napib. Majapidamine ja aiatööd on hetkel veel põhikohaga tõmblemine. Kuna majas ka kollamised , lõhkumised ja ehitamised tasapisi käsil, siis sai jupimajandusele lauavirnade osakonnas natuke valu antud ja üks korralik kast keldrisse kartulite jaoks tehtud. Kõik puhas oma käsitöö ja pesamuna valvsa pilgu all kokku klopsitud. Paar naela toksis ka tema sisse, aga kui ühel korral minu pöial alumiseks haamri all jäi, siis jättis nutuga mu üksi tohkendama ja tundis muret, et ta emale haiget tegi. Lohutasin teda ja selgitasin olukorda, kuid mälestuseks on sellest hetkel pöidlaküüne all väike sinikas. Pole hullu, kõik on paranev ja korras, küll kasvab välja.

Mehed meie majas ka ei maga! Nende auks ja uhkuseks näitan , mis tiimitööna tehti- kemmerguaugule uus kaas! Kümme korda mõõdeti ja üks kord tehti, korralik töö! 😀

Üks suur ja korralik tegemine on sel suvel veel- tupsu- nupsud tibud. Esimesed lapsed ilmusid 06.06.2015, nüüdseks on 2 mammat oma lastega juba jalutamas, aga täna laudas luurel käies, nägin kahel mammal veel tupsukesi. Pealik papa vaatas ka lapsed üle! 🙂 Kuna mammasid on palju, siis korjasin munemise ajal ikka nii palju kui kannatas mune ära, seepärast tulevadki kõik mammad oma mõne pojaga, aga nad on saanud looduse kutsele vastata. Vastasel korral teevad need linnud omal äranägemisel üllatusi, mis tähendab, et nende järjepidevus viib sihile ja haudumine võib jääda isegi sügisesse. Ma nii suurt jama ei oodanud, vaid kinkisin kõigile võimaluse nautida mammaks olemist. Ühte peasakonda tahetakse juba ära osta, eks näeb, milline valitakse- 7 lindu ju veel pesal istumas! 🙂

Väike rõõmurull ka kasvab, mehed saavad omavahel hästi läbi. 😉

Kevad ja koolide lõpetamised! Meie majas on neid asjandusi päris mitu. Üks tähis on maha pandud: keskmise tütre Eesti Maaülikooli 3 aastat on korralikult läbitud. Lõpuaktusele me isaga olude sunnil ei saanud, aga mõtetes olime ikka temaga.
Vanem tütar lõpetab sel aastal Tallinnas oma õpingud lasteaia õpetaja ametinimetusega ja pojal saab 9 klassi läbi. Mõlemad lõpetamised on kahjuks ühel päeval, nii jääbki taas kõik ainult igaühe oma peoks.

Nii natuke siis sai seda tegemist üles märgitud. Tavaliseks toimetamiseks on aiamaa, kasvuhoone, muru ja lilled. Isa käis möödunud kuul Haapsalus, nüüd jätkame kodus seal tehtut. See on üks pikk ja keeruline toimetamine, mida ma siia ei kajasta, kuid mis võtab neljandiku päevast ja väsitab korralikult mõlemaid- ilma taastusvõimlemise ja tõmblemiseta pole lootust paraneda.

Kohtumisteni juba peenemate näputöödega!

Avastamisrõõm

Üks väike uuenduskuur auväärsele toolile. Kuna tagumikul on kalduvus nühkida ikka mööda toole, siis oli vana riie oma otsad andnud ning paras pihutäis mööbliriide tükikesi ootas oma aega. valmis sai uus , värske ja lapiline kate nii mugavale ja heale toolile kui mu popsikul veel olla saabki! 😀

Algul tundus teine na lapitud ja kirju, aga kui toolisse põhi sisse sai pandud, siis oli kohe asi nagu omal kohal. Mulle imponeerib see sametine lilleornament jupitatud- lapitud raamidega. Tagumik ka ei kurda, pigem kiidab ! 😀

Tool oma ilus ja omas elemendis!

Avastamisrõõm

1 – 2 – 3

Projekti alguse löön lahti kohe toodetega magamistuppa. Alustame tagantpoolt, kolm padjapüüri 50×60 suurusega:

Kaks tekikotti, millest üks 150x 210 suurusega, ruudud vahel 21×21 cm

Ühelt poolt natuke kärtsuma ruuduribaga kui teiselt poolt.

Teine tekikott on 240×220 cm ja mõlemilt poolt ühesuguselt ruuduline, ruudu suurus 23×23 cm

Tekikottide, padjapüüride kõrvale ka üks lina 220×236 cm, mis ka natuke triibuline. Siin pildil kõik 1, 2, 3 koos!

Aega võttis , aga asja sai! 🙂 Nüüd olen jälle käsitöistest tegemistest olude sunnil natuke kaugemal, aga kui jõuan, siis ikka nokitsen. Valdav aeg kulub abikaasa abistamisele, sest me mõlemad õpime ratastooliga toime tulema. Taastusravi Haapsalus andis taas füüsilist jõudu juurde ja kogemusi raskete olukordadega hakkama saamiseks , kuid nagu elu näitab, siis operatsioonihaavad rinnal (südameoperatsioonid) annavad ikka väga tunda ja on hellad. Arstidki ütlesid, et luud paranevad paari kuuga ,kuid liha mäletab valu kauem, lisaks veel armkoed… Millal julgeme jalgade tundlikuse taastumisele mõelda ja kõndimisest unistada- näitab aeg.

Tänane tuuline ilm pani meie peres paljud proovile. Esivanemad käisid saunas. Vanaisa on igati kabe ja tuterdab mõnuga,vaatamata oma väga tugeva nägemispuudulikkusega( praktiliselt pime) aga vanaemal on tugikäru, ta lihtsalt nõrguke. Meeletu libedus , mis täna päikesepaiste ja külmaga tekkis, lõi vanaemal jalad alt ja vanaisa keeletuks, sest ei saanud üks püsti ja ei jõudnud teine tõsta- päris madin maas päise päeva ajal keset tänavat ja abi pole loota, kumbki toime ei tule. Lõpuks kui meile jõuti, oli vanaema nii shokis ja vanaisa ei julenud isegi piiksuda, et ta ei julge nii armetu vanaemaga tagasi minna. Noh, tegime siis kiriku keset küla: pakkusin, et ma lähen meest sauna pesema ja poeg viib ratastooliga vanaema koju (umbes kilomeeter) ja vanaisa “sõidab” tugiraamiga järgi. Nii see tänane saaga siis lahenduse leidiski, kuid kõvasti peavalu teeb olukord küll, sest autojuht, meie isa , on ju ise abistatav ja rohkem lahendusi mul pole. Vaatab, mis aeg toob ja teeb, aga nii ma siis elan…

Kaunist talve Teile! Sõltumata kõledast tuulest oli ilm täna võrratu! Mul on nii hea meel, et olen ühele projektile linnukese kirja saanud vaatamata kõigele!

Avastamisrõõm

Teine saunalina sai ka pitsiga kaunistatud, seekord siis punakas-pruuni tooniga puuvillaniit ja heegelnõel 0,6.

Kuna koju jõudes reisilt olid puud nii ilusalt härmas, tegin paar klõpsu just hämaras hoovis. Nüüd 2 rätikut moodustavad ilusa komplekti, üks valge (paar postitust tagasi) ja teine punaka pitsiga.

Avastamisrõõm

Käed soojad, masin sisse töötatud, ikka usinalt padja lainel!

Padi suur 45×45 cm, kokku pandud taas mööbliriide tükkidest ja sest vooderdatud taaskasutusest pärit puuvillase kardinaga. Pilt lumel näitab kui kahvatusinine või sinakashall on põhiriie, mis pärit tootmisjääkidest.

Tagumine pool nööbitav , sees oma valmistatud täitepadi, mille sees sünteetiline vatt. Lumine padi lumes! 😉

Avastamisrõõm

ÖÖS ON ASJU! 😀

Eriti mul! Olen täna kogu öö õmmelnud, no elu on ikka nii sassis, et isegi naerda ei oska. Tegelikult olin üksi kodus, ilma segavate faktoriteta (loe lasteta) ja ei saanud mitte pidama enne kui valmis sai priske ja pontsakas padi. Valmis padja suuruseks sai 43×43 cm.

Läks asi kuidagi kooliasjade meelde tuletamise peale ja siis sai oma jäägi- tagavarad välja otsitud ja kokku kombineeritud. Juurde mingeid juppe või toone polnud kuskilt enamat võtta, seega täpselt nii palju kui oli, nii palju ka sai. Kui hoolega vaadata, siis ikka igavesti jupitamist on olnud, et parajad tükid kokku saada, aga ma lihtsalt pidin seda tegema! 🙂 Tükikesed, millest padjake kokku sai on mööbliriide jäägid.

Padi on pealmises osas alusriidele õmmeldud, sest mööbliriie ise on muidu lihtsalt paks ja jäik ning tagumine osa õhukese vatiiniga vooderdatud. Täitepadi ka oma tehtud ja sünteetilise vativillaga täidetud.

Täna õhtul kukun kui karu unele, peaasi, et enne saunas jõuan ära käia! 😀

1 2 3 4 5 31