Arnikai blogi

Nupud nõudmiseni.

Täiendan seekord oma käsitööpagasit ühe kampsuniga, mis juba mõnda aega kandmisest rõõmu tunneb ja väga meeldiv kududa oli.
“Väikese nupu” muster on lihtne ja sellega võib katta suuri pindasid, samas sobib ta edukalt kinda randmesse ja soki säärde kududa. Ühtviisi hästi sobib ringselt või kahel vardal punuda.

Foto NAGI's: P2240503

Foto NAGI's: P2240491

Foto NAGI's: P2240497

Foto NAGI's: P2240494

Foto NAGI's: P2240495

Lõng asutusest http://www.woolandwoollen.eu/. Poolilõng, mis on küllalt peenike, sisaldab alpakat, villa ja 40% akrüüli. Lisasin sinna juurde kašmiiriga peenikese villalõnga, et pisut toekam oleks.

Siin saab ammu näidatud müts veelkord tähelepanu. Tegemist on samuti “väikese nupuga” ja pooleteise kordse soonikuga. Avaldan siinkohal õpetuse.

Foto NAGI's: PC290178

NUPULINE MÜTS

Loo üles 121 silma. Müts on kootud kahel vardal. Samas võib kududa ka ringselt.

Sooniku moodustab niinimetatud pooleteisekordne soonik, mis ei veni välja ja on dekoratiivne nii paremelt kui ka pahemalt poolt. Pahemalt poolt meenutab pahempidist kudet.
1. rida 1. silmus tõsta kudumata ära, 2. silmus koo pahempidi ja 3. silmus parempidi, koo 1-1 soonik rea lõpuni.
2. rida (töö parem pool) 1. silmus tõsta kudumata ära, koo pahempidistest silmustest parempidised ja parempidised tõsta kudumata üle, nii rea lõpuni.

Korda 20 rida.

Kasvata vahele pahempidistest silmustest juurde 16 silma, et müts oleks pisut lopsakam.
Muster on “väike nupp”, mis kootakse 1-1 soonikus.

1.-3. rida 1. silmus tõsta kudumata ära ja koo 1-1 soonik rea lõpuni.
4. rida – nupu kudumine – 1. silmus kudumata ära tõsta, vasakul vardal peaks nüüd olema esimene silmus parempidine (kui on pahempidine, siis koo silmus pahempidi läbi) pane varras veel kudumata kolmanda ja neljanda vahelt läbi ning tõmba töö ette lõngast aas. Koo sellest aasast silmus. Tõsta kudumata kolm silmust paremale vardale ja aastast kootud silmus üle nende kolme silmuse.
Koo pahempidine silmus.
Korda nupu kudumist.

5.- 7. rida korda nagu 1.-3. rida 1-1 soonikut.

8. rida – nupu kudumine – 1. silmus kudumata ära tõsta, 2. silmus parempidi kududa, 3. silmus pahempidi kududa, järgmisest kolmest silmusest moodusta nupp. Seejärel koo pahempidine silmus ja uuesti nupp. Nii rea lõpuni.

Korda ridu 1.-8. Kuuel korral.
Saad 12 rida kootud nuppe.
Nupud ei asetse üksteise peal vaid on nihkes moodustades omamoodi võrgustiku.

Koo veel kolm rida 1-1 soonikut ja kahanda silmi üle rea nii, et alles jääb umbes 20 silma. Õmble ots ja mütsi küljed kokku, tee mütsile tutt ja kinnita see.

Mütsi kaal
Lõnga kulu 25 gr peenikest mohääri ja Drops Alpacat (tokk 50 gr 167 m) 70 gr või muud sarnast lõnga. Ilusa tulemuse saab ka mohääri ja maavillase kokku kudumisel.
Vardad. Mütsi soonik on kootud 2,5 varrastega ja nupuline pind 3,5 varrastega.

Arnikai blogi

Hall ja hallim.

Foto NAGI's: paulo

Käsiraamat kolme kirsiga. Õpetusi algajale abielurikkujale. Tundma ei pea midagi. Kui, siis depressiooni, süüd ja nälga.
Auhinnatud kirjaniku peost pillatakse teri, mis kukuvad kord liiva, siis jälle kivide vahele ja mitte viljakasse mulda, sest ainsat sõnagi õnnistust pole ta sellele kaasa andnud. Vaid terad, ei hinge, südant, ei meelerahu ega -rahutust.
Ta teeb näo nagu tunneks ta naist, aga tegelikult pole nad isegi tere-tuttavad. Ma ootan, et kirjanik teda kõnetaks. Aga seda ei juhtu terve romaani vältel. Nad küll kohtuvad, kirjanik mainib naise tegevust, tema hajeli olekut, aga kuni lõpuni ei näe ta naise hinge, kurgus keerduvat enesepõlgust, alla neelatud uhkuseraase.
Mina ei ole tema inimene.
Siiski viimastel lehtedel midagi juhtub. Kitsas valgusvihk langeb juba kirjutatud sõnadele – küllalt kiiresti tahab kirjanik tehtu kokku võtta ja teeb seda nii : “Täiel rinnal armastada tähendab täiel rinnal elada. Igavesti armastada tähendab igavesti elada. Igavene elu kuulub kokku armastusega.”. Täiesti ootamatult on platsis armastus.
Ma ei ole rõõmus ega kurb. Kirjaniku enesekindlus tallab puruks armastuse õrnad õied, ta astub peale, sest ta ei mõista. Omaenda loodud tegelast ta ei mõista. Naist, kelle ellu ta sekkub, kelle juures ta peatub, kellele ta end kaasa pakub. Kirjaniku enesekindlus ei lase näidata tal terve jutustuse vältel seda armastust, millest ta viimasel lehel nii elutargalt kõneleb. See on mehelik enesekindlus. Naine, kui edukas tahes, keerdub sitke väädina ümber oma suhete, olgu tal neid siis üks või rohkem. Armastus toidab ta meelepetteid, karistab ja õnnistab, ainult armastus viib endani. Kirg kruvib pilli keele viimseni pingule ja ka siis ei pruugi olla oskajat, kes mängiks unustamatuks hõrgud meloodiad.
Ma ei salga, et ootasin enamat. Kirjaniku elutargad silmad ei teinud seda kergemaks. Pettumust, ma mõtlen.
Vaatan uuesti raamatu kaant – kolm kirssi. Meie siin ütleme, et “kirsiks tordil”, kui saame osaks millestki, mis magusa mekina huultel veel ennast kaua meeles hoiab. Need kirsid olid hapud. Nad ei olnud justkui veel valmis saanud. Ja mis neist kirssidest, kui ka torti ennast ei olnud. Alustaks õige nii – ma tulen ja vahustan munad. Küllap või, jahu ja maasikavahu ka leiame. Ehk selleks ajaks on kirsid ka küpsed.

Siiski pole ma vaid lehti keerates ja juba jutustatud lugu silme ees veeretades niisama istunud. Ikka olen varrastele seltsi pakkudes elu üle mõtisklenud. Mida vanemaks saan, seda selgemad ja sisukamad need hetked endaga on.

Foto NAGI's: P6260081

Foto NAGI's: P6260082

Lõng Silkegarn Schahenmayr, tugev, venimatu siid. Pestes muutub, aurutades muutub. Raske kududa, kuid tulemus on seda väärt. Inimsõbralik kanda. Hoiab vormi.

Foto NAGI's: P6260095

Foto NAGI's: P6260099

Katkematu õitsemine, väsimatud uued õied ikka jälle päevast päeva ilmuvad mu ette. Oma üürikeses võidujooksus ajaga annavad ära kõik, mis kunagi on loodud kestma. Loodus ei koonerda nagu inimene seda teha mõistab, loodus pillab ja ajab üle äärte. Kobrutab, keeb ja liialdab. Kui on palju õisi, siis ikka kohe nii palju, et ei mahu ära; kui on palju õunu, siis me ütleme, et on õunauputus… Praegu on veel vara öelda, aga siiski – mu väike klaar on tihedalt õunakandidaate täis, neist mõned maitsevad juba suviselt ja pehmelt ent osad on alles rohelised kirbed padrunid.
Suvi on praegu oma tasakaalu keskel kuni kaldub, et siis sügisesse kukkuda ja enam mitte kunagi tõusta. Ainult et praegu pole ainsatki märki, et see nii võiks minna. Vaid kogemus kõneleb minu eest. Tuletab meelde, et sündida tähendab juba ette surra, et õitseda saab vaid see, kes närbuda julgeb, olgu siis raamatu kollakatel lehtedel või päris elu päikeselaigus.

Arnikai blogi

Kullane kummel.

See suvi on olnud tubli ja tummine.
Puhkuse ajal lubasin endale mõnusat kuduaega terrassil, peidus keskpäevase lõõsa eest või vältides õhtust jahedamat tuulepuhangut. Viimasena sattus kätte üks rätik, DROPS BabyAlpaca Silk lõngast. Rätikut on alati mugav kududa, ei mingit passitamist, ei jää ta kitsaks ega rippu, alati paras. Lihtne nagu matemaatika, õnnis nagu luule, korrapärane nagu loodusteadus – selline on rätiku kudumine.

Foto NAGI's: P7220416

Foto NAGI's: P7220426

Foto NAGI's: P7220420

Foto NAGI's: P7220428

Foto NAGI's: P7090142

Foto NAGI's: P7090131

Kummel kutsus kokku sumilasi igat masti. Tiirutasid nad siis ümber kuni päike kandus metsa taha ning õhk andis ruumi öistele häältele.

Arnikai blogi

Mäng on alanud.

“Mäng on alanud” Viljandis. Võrratu mäng, mille käigus langevad maskid ja põnevust jätkub viimase taktini.
Loo autor Ken Ludwig on kokku pannud kiire loo, mis ühel hetkel kireloo mõõdu välja annab ning mille mängivad lõbusaks dialoogid. Kostüümid pakuvad silmailu, lavakujundus kinnitab ja toetab kogu kontseptsiooni.
Luule Komissarov mõjub majesteetlikult nagu alati – tahtmata ülekohtune olla ma mõtlen, et nagu Draamateater on Everi teater on Ugala Komissarovi kindlus. Kuigi teater on oma vormilt mehelik, siis üks naisnäitleja annab sellele hooliva, omamoodi emaliku näo.
Adeele Sepp on õiges kohas – habras nagu klaas, selge nagu klaas, külm nagu klaas. Ja ometi läbi selle klaasi paistab soe tuli.
Aarne Soro ei jää alla Inglismaa härrasmehele, tema riietus vaid kinnitab seda ehtsust ja ehedust, mis toob viivuks silme ette Benedict Cumberbatch´i ning Vassili Livanovi koondportree. Vaatasin teda ülima tähelepanuga – televiisorist on ta tundunud mulle kuidagi kiitsakas, peaaegu läbipaistev, aga lava teeb imet – teatriimet. Ta on mitte üksnes nägus, vaid usutav, kindel oma žestides ja sõnades.
Kogu etendus mahub ära äärelinna majakolakasse, kuid ma ei väsi ootamast teatri päris oma kodu renoveerimise lõppu. Andsin küll lubaduse, et sellesse aseaineks loodud tagasihoidlike võimalustega musta saali ma ei lähe, kuid tegin seda siiski, ei olnud minust oma sõnadele truuks jääjat. Kiskus mind see hing enda poole. Võibolla nii just saingi kinnitust sellele, et mitte maja pole kõik, vaid inimesed on. Inimesed on kõik.
Ma ei unusta vist kunagi Tõnu Õnnepalu näidendit “Sajand” samas teatris. Ja “Mäng…” ei jää sellele sugugi alla. Lihtsalt “Sajand” oli nii oma nagu heeringas ja keedukartul ning selles valguses on “Mäng…” üks filigraanselt serveeritud Yorkshire’i puding. Viimane on selgelt mujalt tulnu pitseriga ja omadel ning sisseseiklejatel me juba vahet teha oskame.

Võib nüüd jääda mulje, et istusin mina kogu etenduse ja vaatasin ning midagi muud ei juhtunudki. Ja mis peakski juhtuma? Kui puhvetist saad paraja kangusega kohvi, garderoobiproua ulatab õige palitu ja kübara ning piletimüüja pole sinu kohale veel kolmele teatrihuvilisele piletit müünud…. mis siis veel? Heh, ütlen mina. Ma oleksin võinud vabalt kümme korda kuulsamaks saada võibolla isegi linnuks muutuda. Nimelt, nimelt. Siis, kui toimus kulminatsiooni haripunktis laval tulistamine ja minu tütar oma käe mulle pihku surus, et hirmu taltsutada, lajatas mulle miski silmepaari vahele. Prillid püüdsid midagi kinni.
Vaheajal selgus, et osa kunstverest lendas laias kaares otse kolmandasse ritta, kus mina istusin. Olin osake etendusest. Saali sügavusest välja valitud.
Õhtul kodus võtsin meigieemaldajaga punase värvi oma näolt, pesin prillid puhtaks ja mõtlesin – oli see vast etendus!

Imetlen südamest teatrikollektiivi ja näen selle toimimises salapära ning omajagu müstikat. Seda, kust mäng algab, me enamvähem teame, kuid lõppu me tunnetada ei oska. Ma olen siinkohal oma mõtetes ammu Viljandist lahkunud ning jõudnud sinna kuhugi Sakala tänava kanti. Inimesed tahavad tsirkust ja leiba. Leiva on nad asendanud juba ammu burgeri, sushi ja pastaga, mille siis õlle või veiniga alla loputavad, aga tsirkust – antagu vaid juurde.
Seda vana head tsirkust, kus lõvi läbi põleva rõnga hüppab ning helesinises kleidis ahv midagi täiesti ebaloomulikku teeb. Kusjuures hetkel ma ei võitle loomade õiguste eest.

Oma rolli hästi sobituv näitlejanna jagas mõne aja eest teleekraanil naisi kartuliteks ja apelsinideks. Tegelikult võiks nii jagada kõiki inimesi. Osad kohe on kartulid – tummised, tugevad, töntsakad. Teised jälle apelsinid – mahlased, kord hapud, siis magusad; kord mõrkjad, siis jälle… Ja oi, kuidas kartulid rõõmustavad, kui apelsinidest kogu mahl välja pigistatakse ja siis lötsakad koored seljataha heidetakse. Apelsinid on oma erksa värvi ja olemisega nii mõnelegi pinnuks silmas. Kokkuleppemenetlus siin ei aita.

PS. Seda, kas Läti kollane on kartuli või apelsini sort, peab juba presidendilt endalt küsima. Las siis seletab.

Aga elus on palju muudki, olgu vaid silmi seda nägemas.

Foto NAGI's: P6060913

Foto NAGI's: P6060911

Arnikai blogi

Mullast tulnud.

Muld on oma armastuses järjekindel. Inimene mitte. Inimene väsib ja vahel annab ka alla.
Muld, enne veel, kui ta võtab sinult, kingib ta lubaduse anda. Lahkelt, ilma valskuse ja pettuseta.
Muld annab, annab mitmekordselt, olgu sul vaid käed seda hoida, püüda ja pidada.
Muld ootab, kuni sa oled tagasi, kuni sa jälle jaksad.
Muld on järjekindel.
Vaatamata kõigele.

Foto NAGI's: rakvere11

Foto NAGI's: rakvere16

Foto NAGI's: rakvere18

Foto NAGI's: rakvere7

Foto NAGI's: rakvere8

Foto NAGI's: rakvere10

Foto NAGI's: rakvere12

Foto NAGI's: rakvere13

Foto NAGI's: rakvere17

Magab alles…

Foto NAGI's: rakvere9

Fritillaria meleagris.

Foto NAGI's: rakvere19

Foto NAGI's: rakvere20

Arnikai blogi

Virumaa silmatera.

On juba nii läinud, et siin ei ilmuta ennast mitte üksnes minu tagasihoidlik käsitöö, vaid ajuti eksivad siia ära minu rännakud ja muud mõtted. Seekord jäi teatris käiguga ühtlasi pildile Rakvere mõtlik ilu. Jagan seda meelsasti.

Siia pingile kui toetun,
lasen mõttel minna –
kõrgemale, kaugemale,
täna siia,
homme sinna.

Kõik on justkui läbi loetud,
kõigel lastud minna –
kõrgemale, kaugemale,
mina siia,
Sina sinna.

Foto NAGI's: rakvere2

“Ehi, kallis, ehi,
ehi ennast mulle.”

Kolmekõlaline riideplagu,
taeva poole tõstet tuulest.
Olen sinu moodi nagu
laul su praguliselt huulelt.

(Jutumärkides fragment Olav Ehala laulust.)

Foto NAGI's: rakvere1

Kirikutorn
otsekui piik on torgatud taevasse
ja taeva haavadest nõretab hellust
Su põudsesse hinge.

Foto NAGI's: rakvere3

Foto NAGI's: rakvere4

Õnnis õitsemine õuel.

Foto NAGI's: rakvere5

Foto NAGI's: rakvere6

Kuis Sa tuled üle silla?
Jälgi maha jättes.

Tuled minu juurde, millal?
Siis, kui hing on ehtes.

Kas Sa tõstad oma pilgu
või Sa vaatad maha?

Kui vaid lubad, ära minnes
vaatan seljataha.

Arnikai blogi

“Ema, ema, vaata, isa nutab!”

Kõik tõusid püsti. Aplaus ei tahtnud lõppeda. Meie hinged olid jälle pisut helgemaks nutetud, pestud omaenese pisaraveega. Südamed said õilistatud ja õlitatud, et igapäevatolm masinavärgi hammasratastele kinni ei jääks, sest siis võib laitmatult töötanud mootor raginal seisma jääda…

28.04.2016 õhtu Rakveres. Teatris. “Oscar ja Roosamamma. Kirjad Jumalale.”

Näitlejad ja publik avaldasid vastastikku oma tänu, see oli liigutustes, ilmetes, pilkudes, hingamises avalduv usaldus, tagasihoidlik tõdemus, et olime lasknud selles ajas ja ruumis korraks võõral vaadata oma südamesse. Publik lahkus pead norus. Taskurätt käis ikka nina alt läbi kuni nohina katkestasid lapse sõnad : “Ema, ema. Vaata, isa nutab!”. Tõstsin pilgu ja nägin, et sellel lapsel oli õigus – pikk mees ehk kolmandas reas katsumas endaga hakkama saada, pühkis niigi ligunenud taskurätti oma aina voolavaid pisaraid. Ja ega siis ema sõna suust saanud, sest tema niisamuti pühkis oma põski. Olen ennegi näinud omamoodi valu sähvatamas siis, kui saal valgeks tehakse ja meil on järsku õigus meiega koos istunuile silma vaadata ning me oleksime justkui alasti – häbenedes ja pilku ära pöörates, lootes, et meid keegi ära ei tunne.
See oli üle hulga aja üks etendus, mil mina ei nutnud. Lihtsalt, EI.
Mulle väga meeldis – kõlagu kui läägelt tahes – see ruum, väike maja, õhustik, näitlejad!, kujundus – nii kunstilisus kui ka muusika. Ma olin ilmselt ennast omajagu ette valmistanud, ma teadsin, mis juhtuma hakkab ja miks. Ma läksin otsima rohkemat kui 10-aastase poisi haigus ja surm, ma olin valmis taluma valu ja lootusetust, hirmu ja alistumist. Ma olin vapper.

Koju jõudnud lugesin ma kava, mis koosnes peamiselt etenduse tegijate kirjadest Jumalale. Ja siis ma lubasin endal nutta. Ega kõigeks saagi elus valmis olla, selles elamise mõte ongi. Need kirjad mõjusid nagu järele aitamise tund või kodused ülesanded. Õpid ja saad veelgi rohkem teada. Huvitav, kui paljud tegelikult neid ka lugesid? Või panid riiulisse? Viimasest võib küll rohket abi olla, kui kord oma kõige mustemal tunnil need pihku satuvad…

Etendus on varsti pea 10 aastat juba laval olnud ja ikka on nii, et saalis pole ainsatki tühja kohta. Ega Rakvere teatri väikese maja saal muidugi ülemäära suur ole, kuid on ka selge, et sellise hingekeeli pinguldava lavatüki koht pole kõledas hiidruumis. Viimasel ajal mulle meeldivadki isiklikku laadi lähenemised, väike koht, kõik on näha ja kuulda, lausa tunda.

Näidendi autor Eric-Emmanuel Schmitt on saanud ateistliku kasvatuse ja hiljem leidnud tee kristluse juurde. Lugu lahti harutades on seda isegi tunda. Võib-olla pole see etteheide oma vanematele, ometi on siin mingi eriline soov viia kokku Jumal ja väike poiss, anda poisile usk isegi siis, kui lootust enam ei ole.
Vikipeediast võib lugeda järgmist : “Tema jutustuste sarjas “Cycle de l’Invisible” ilmunud lugusid saatis suur edu nii prantsuskeelses maailmas kui ka teistes riikides, nii lavadel kui ka raamatukauplustes. “Milarepa” käsitles budismi, “Härra Ibrahim ja Koraani õied” sufismi, “Oscar ja Roosamamma” (“Oscar et la Dame rose”) kristlust, “L’Enfant de Noé” judaismi, “Le sumo qui ne pouvait pas grossir” zen-budismi. Neid raamatuid on lugenud miljonid igas vanuses lugejad.” Erinevad religioonid on kirjanikule inspiratsiooniks olnud.

Nüüd näitlejatest. Ines Aru mängis Roosamammat. Ta meenub mulle filmidest, telelavastustest. Teatrilaval nägin teda esmakordselt. Teda oli hea vaadata, kõik oli mõistetav, loomulik, ilma ühegi liigse küsimuseta.

Foto NAGI's: teater1

(Foto lehelt http://www.kino-teatr.ru/kino/acter/w/post/32043/foto/199383/#foto.)

Oscarit mängis Üllar Saaremäe. Jätan siinkohal puudutamata selle, et algselt pidi rollis olema Dajan Ahmet ning Saaremäe lavastas. Pigem heidan pilgu sellele, et lugesin paar päeva pärast etendust mitmestki (teatrimaigulisest) blogist, et Saaremäe rolli ei sobi. Mis mõttes ei sobi? Ta ei näe lapse moodi välja. Muidugi mitte! Ta on minust mitu aastat vanem ja kui ma õieti mäletan, siis olen mina juba keskealine proua. Vaatame koos pilti.

Foto NAGI's: teater2

(Foto lehelt http://pr.pohjarannik.ee/)

Ei ole 10-aastane poiss. Ei ole. Aga ei peagi olema. See etendus pole laiatarbekaubana ekraanile paisatud viimasest Tallina politseinikust. See on elust ja elukogemusest, isegi kui 10-aastasel Oscaril kumbagi ei ole. See on etendus, mida peab vaatama südamega, kuulama hingega. See ei ole piltpostkaart ega haiglaseriaalist väljarebitud kild, selles loos pole miski nii nagu ta esimesel hetkel paistab. Mina nägin Üllar Saaremäes 10-aastast Oscarit ja võib-olla ka seda, milline oleks Oscar olnud, kui Jumalal oleks olnud teine, täiesti teine plaan… Ning nüüd, kui ma vaatan “Viimast võmmi” ja vahel ma seda teen, näen ma vilksatamas ekraanil üht väikest poissi, hea on teda jälle näha!

Kalli, kalli,

Monika

PS Mõnikord peaks kirjutama Jumalale. Niisama. Iial ei või teada…

Arnikai blogi

Mõttekoht.

Kui me oleme väikesed, teismelised, noored, siis ei meeldi meile mitte sugugi, et meid õpetatakse, juhendatakse ja juhitakse mingisse ettemääratud suunda. Me väldime kõikvõimalikke manitsusi, korraldusi, rutiini. Me oleme revolutsionäärid, maailmaparandajad, teisitimõtlejad.
Ja siis keskeakriisi veerel oleme me teises äärmuses. Me loeme eneseabiõpikuid, paneme (ingli)kaarte, kuulame vaimseid õpetajaid, mediteerime ja sööme ökoloogiliselt puhast toitu. Laseme end juhtida ja juhatada nagu pime, kes juhtkoera kõrval oma samme teeb. Me usume ja kummardame kõike, mille eest kopsakas summa kasseeritakse, sest nullid numbri lõpus sisendavad usaldust.
Me töötame ennast igavaks ja haigeks, pahatihti ka lolliks ja surnuks. Me ei oska puhata ning sageli nimetame selle logelemiseks. Meie ainus elu on meie töö, kuigi sellest ei saa kunagi elutööd.
Me pingutama naba paigast, et vastata normidele, olla õiges kaalus, õiges seltskonnas, õige ilmega. Hakkasin selle peale jälle mõtlema, kui Mark Doty “Koera-aastad” kätte võtsin.

Foto NAGI's: piltdoty

(Pilt lehelt http://www.examiner.com/review/dog-years-a-memoir)

Hea, kui mõni raamat mõtlema paneb.

Foto NAGI's: koera-aastad

Koerad on meie head sõnatud kaaslased. Naljakas, et üldse keegi meid endale sõbraks tahab.
Minu koer vajab mind ja mina teda veel rohkem, ta on minu hinge varjupaik.

Foto NAGI's: P3270540

Märtsis oli ka üks luuletus.

Märtsiluuletus.

Iga lind see nõnda lendab
nagu antud tiivad.
Taevakaarde, ilma mööda,
kaugustesse viivad.

Iga lind see nõnda laulab
nagu antud hing.
Päripäeva elu kulgeb
kuni sulgub ring.

Iga kevad uue laulu
laulab linnu suu.
selle kannab sinu kõrvu
märtsikuine tuul.

Foto NAGI's: P3270522

Ilutses ülestõusmise hommikul minu aias.

Arnikai blogi

Müts nagu muiste.

Õpetaja Tiina Meeri lahke pilgu all sai selgeks uus muster. Tõenäoliselt paljudele kudujatele tuttav ja palju proovitud, kuid mulle uus mis uus.
Vaja läheb kolme värvi lõngu, venitatud silmuseid ja julget pealehakkamist. Ettevaatust! Tulemus võib päris uhke tulla, mistõttu tahad ikka veel ja veel seda hõrku kärjepinda meisterdada.

Mütsi pesin kohe peale valmimist läbi. Siis alles lisasin tuti. Lõngaks Drops Lima.

Foto NAGI's: P3010507

Foto NAGI's: P3010513

Foto NAGI's: P3010515

Soonikuks pooleteisekordne soonik – absoluutselt maailma parim soonik, konkurentsitult.

Foto NAGI's: P3010510

Musta kassi öösel ei näe. Musta koera ei näe õieti päevalgi.

Arnikai blogi

Mütsimaffia.

Müts on ikka üks õige asi. Nagu vahukoore tups koogil. Või kirsike tordil – kui sobib. Müts hoiab pea selge ja mõtted koos.
Mina olen alati mütsi kandnud, algul ema käskis, hiljem sain ise aru, et seda on vaja. Nüüd kultiveerin sama oma perekonna peal (loe : peas).

Foto NAGI's: PC290168

Foto NAGI's: PC290178

Foto NAGI's: 111

Foto NAGI's: 112

Hakatuseks kolmekordse lõngaga loomine, siis pooleteisekordne soonik ning mustriks “väike nupp”.
Sellise sooniku omapäraks on see, et pahemalt poolt on see nagu pahempidine kude, dekoratiivne ja ei veni välja, mütsi algusesse igati sobiv.

Foto NAGI's: PC160114

Täpselt samasugune müts väga halval pildil keset ööd üles pildistatud, sest juba hommikul rändas minu juurest minema. Lisandub siia statistilistel kaalutlustel.

Foto NAGI's: PC290169

Mugandustega sarnane toode, minu emale. Materjaliks kõikidel alpaka ja siidile sätitud mohäär. Pehme ja imeline.

1 2 3 18