Adelliine oma

Häbi mul olgu…

… ja saba mul tulgu, ausõna…
Asjaolu, et mu kappidesse on kogunenud suur hulk lõpetamata käsitööd, on arvatavasti põhjustatud mu liigsest agarusest ja kiirest huvi kadumisest… Käed millegipärast ei jõua ajule järele icj7 .
Aiaia algatatud projekt TK Lõpetamata asjade lõpetamine on suurepärane abivahend ennast pisut korrale kutsuda. Vastasel juhul võtavad koid aktiivse töö enda kanda. Nii ma siis tahaks enne neid elukaid mõne asja ka lastele selga-jalga saada.

Üks kohutavalt kaua aega võtnud töö oli sokkidele nööpide ette õmbelmine ja neile aasade tegemine. Märtsist juba… 😳 Tegelik ajakulu 20 minutit … 🙄 Miks see nii häbiväärselt kaua aega võttis?? Eks mõni huvitavam projekt trügis vahele.

Sokid enne:


Photobucket

Ja valmis:


Photobucket

Photobucket

Photobucket

Ja kohe nad ka uue omaniku leidsid … 😯 Oleks ma vaid seda teadnud… :mrgreen:

Tjah… siis see Laura vest… Oijummel… Oleks ma veel paar kuud oodanud, ei läheks see lapsele enam selga… Ta kasvab kohutava kiirusega, nii et kui midagi tahad, et selga ka saaks, peab varakult varu plaanima ja õigel ajal lõpetama. 😛

Enne:


Photobucket

Photobucket

Ja valmis:


Photobucket

Photobucket

Nojah, meil osatakse nüüd ka juba nii poseerida:


Photobucket

Aga need kindad… need ei saa iial valmis. Ja ma ei kahetse. Nende kinnaste pärast olin öid magamata. Mitte selle pärast, et ma kudumisega hakkama ei saaks, vaid mingi täiesti julm juhus sättis mu kinnastesse sõnapaari Kanepi ja Paistu, mis oli mulle täiesti vastuvõetamatu. Need sõnad minu elus kokku ei käi. Kohalikud teavad, millest ma räägin. Aga kes vana halba meelde tuletab, sel….
Aga nüüd ootab hunnik lõnga mingit rõõmsamat ja palju paremat ideed. Küll see ka tuleb. bbin Aga kindad, mis oma lõpu leidsid, olgu ette näidatud, sest projekti kirja pannes lootsin, et suudan asjadest üle olla ja need siiski lõpetada, kuid läks nagu läks…


Photobucket

Lõpetatud said siis seekord kaks asja. Kuigi terve hunnik mütse ootam oma kaunistusi… Küllap ma veel mõne jõuan, püüan. mh7mh

Aga veel üks müts ootab näitamist: leidsin netiavarustest (FB olgu kiidetud, eksole… 8v6 ) idee, mille ka kohe pidin ära proovima. Nimelt: Laura on meil suur Rapunzeli fänn ja tema arvates just selliseid juukseid see müts “kannab”. Nii pidingi ma heegeldamise ette võtma. Müts sai pisut kitsas tema jaoks, aga pähe tahab ta seda siiski muudkui proovida ja ootab millal ma juba talle uue teen. Natuke kiiksuga see peakate küll on, aga : kes meist siis päris normaalne on??? Meie igatahes mitte _hmm_


Photobucket

Photobucket

Photobucket

Photobucket

Vaat nii siis seekord. Lõpetajatele jaksu ja kannatust, teistele isetegijatele samuti! Ilusat augusti lõppu! sunny sunny sunny ohh, tuleks seda päikest rohkem… 😐

Adelliine oma

Teine postitus

… täna, palun siiralt vabandust 😳

Taaskasutusest veelkord…

Tegelikult sai minu kaltsuribade heegeldamine alguse ühe tuttava ideest. Ühel heal päeval pistis ta mulle pihku ühe nutsaka ja käskis ära arvata, mis see on… Ei osanud mina välja mõelda mis… Aga… Nimelt leidis ta netis kolades superhea idee heegeldada vanadest pitskardina ribadest nõudepesulapp. Kodus proovisin järele ja mulle meeldis… Kuigi mitte nii väga kui tavaline pesukäsn. Siis tuli mulle meelde, kuidas ema alati toriseb kui nõusid peab käsnaga pesema, ajavat see nii hullult vahtu ja see vaht ei tule pehme veega loputamisel kah maha. Võtsin siis kätte ja lõikusin ära mitu kardinat ja nüüdseks olen oma paarkümmend nõudepesulappi heegeldanud. Viisin maale emale, jätsin talle neid jagamiseks ja olen oma headele tuttavatele ka proovimiseks jaganud. Kahju ei ole olnud icj7 . Kui keegi on veel ilma, kes arvab, et võiks proovide, peavad kisa tegema :mrgreen: sest ema andis mulle terve hunniku vanu kardinaid 🙂 Aga üks lapp on siiski ka minu kraanikausi serval, sellega pesen oma lemmikute nõusid ja on hea kare küll, saan kõik nõud pikema leotamiseta puhtaks. Vaat nii!

Pilte ka (minu ammuse armastuse, fuksiatega, nende imeliste tantsivate baleriine meenutavate õitega lillega):


Photobucket

Photobucket

Tänaseks on kõik, luban! icon_coquet icon_mersi

Adelliine oma

Ma uskusin

… et käsitöö hoiab mu mõistuse selge, aga kui seesama käsitöö mind öösel kella poole kaheteistkümne ajal ajab kööki kaltsu lõikama, siis….??? :mrgreen: … kas siis ikka mu aruga on enam kõik korras??? 9chin

Paar päeva tagasi avastasin, et mul on sahvrisse tekkinud kaltsukotti rohkem t-särke,kui ma oodata oskasin. Eks selles on oma süü pesumasinal, millel on särgisööja maine külge hakanud. Võib olla on see alusetu süüdistus, aga mis mina muud oskan aimata, kui et peale pesu on meie pere t-särgid peeneid auke täis, justkui “koiad” oleks sees käind. Igatahes: särke oli minu arust nüüd küll, et üks põrandavaip heegeldada. Alati kartsin seda kaltsu lõikumist, et hirrrrrmus töö, aga näe, ei olnuki! Lõin aga kangaribadele heegelnõela sisse ja hakkasin pihta. Noh, sai valmis mu vaibake. Igaüks andis panuse: kokku sai vaibaks 6 särki: 2 minu, 2 poja ja 2 Laura särki. Täidsa paras pisike lastetoa vaibake, kuhu hommikujahedaga oma varbakesed toetada. Aga…
… seda kaltsuriba jäi järele. Emale tõestuseks hakkasin heegeldama korvi, sest ema ei uskunud, et see ilma traadita vormi hoidma jääb. Ja siis tuli see hetk, kus riba hakkas otsa lõppema. Läksin kell 23.30 kööki juurde lõikama, ise nii õnnelik ja elevil… Teate küll seda tunnet, kui miski huvitav asi pooleli on ja töö lausa lennates käes läheb… icon_shuffle Pool kaks öösel vajus ikka silm kinni… Järgmise päeva hommikul siristasin aga edasi. Valmis sain, kus ta pääses…


Photobucket

Photobucket

Photobucket

Photobucket

Photobucket

Niisiis: tegelikult ärge kartke taaskasutust ja ammugi mitte mingit kaltsu lõikumist (selleks on omad nipid, mille keegi on juba välja mõelnud). Minu poeg, 14aastane, käib ja vaatab ja kiidab vaiba sees olevat rohelist triipu: “Minu särk!” , järelikult on selles kaltsuvaibas uue elu saanud tema lemmiksärk, mis hinge seest soojaks teeb. Armas, eksju?

Üks söögipilt ka:


Photobucket

“Kuningakroon” : õllepunnid pitsasaial koos juustuga 🙂 , meie tänane hommikusöök 😛

Järgmiste kohtumisteni!!! tjm

Adelliine oma

Projekt TK Nukk

…oli mulle väga meele järele, sest muidu ma viimasel ajal ei suuda ennast kuidagi sundida tegema asju, mida oleks pidanud juba ammu tegema…. (väga keeruline ja lohisev lause, tuletab kangesti ühte kirjandustegelast meelde 🙂 )

Jutt ikka sellest, et Laura-jänkupoeg, ihkas endale kangesti ühte Monster-pehmikut, mille peale minu käsi küll rahakotiraudasid avama ei tõusnud… Ja ega sellest nukust ühtegi monstrumit ei saanudki, hoopis nunnukas sai. Eksole?


Photobucket

Photobucket

Photobucket

Ma arvan, et millalgi, kunagi, tuleb üks parandatud versioon valmis teha, aga sellega on nüüd pisut aega. Nuku andmetest niipalju, et keha on õmmeldud fliisist ja riided selga kangajääkidest, mida sa kunagi Tätsi käest muretsetud (siinkohal aitäh talle). Näomaalinguks sai kasutatud glitter-värvi, mis peaks isegi pesu kannatama. Juuksed on peenemat sorti akrüülisegusest lõngast, mille pähe õmblemisel pidin peaagu närvišoki saama. Pidin oma korda kolm juukseid juurde lõikama ja see kraam ei tahtnud ikka veel tervet peanuppu ära katta. Lõpuks sai pea juustest nõnda paks, et vajub vägisi kuklasse…

Vot nõndamoodi seekord. Ehk teinekord näme jälle! Ilusat suve!

smile_flirty smile_som smile_som

Adelliine oma

Kuidas ma küll…

… nii olen lasknud juhtuda, et teen käsitööd, aga siin ei jaksa eksponeerida??? Häbilugu… 😳
Tegelikult selle pärast ma ennast Teeme Koos projektidesse kirja paningi, et ennast veidigi distsiplineerida 🙂 .

Esimene neist on:

Panin ennast sihilikult kirja, sest sees kees juba ammugi sisemine revolutsioon: vanad kotid olid väsinud ja ilma uuteta ei saanud:


Photobucket

Photobucket

Photobucket

Photobucket

Sofi ei lasknud mul toas kuidagi pilti teha:


Photobucket

Nagu piltidelt näha, on valmis saanud kaks kotti. Üks lihtsake, voodrita, teine voodri ja koguni taskutega (mis minu puhul on haruldane, aga kes ei proovi, see teadagi… ). Tulema peaks ka kolmas, aga milline, sellest järgmine kord.

Kui nüüd tähtsamatest asjadest veel lobiseda, siis asjapulk olen ma olnud. Käsitööd on tehtud ja kohe südamest. Iga päev kasvõi natukenegi. Enamik töödest ripub üleval FB-s, kahjuks. Eks ma ikka üks eputrilla olen 🙂 Samas olen ennast vabatahtlikunaveidi sidunud Siiri Sisaski ja sinnagi saab käsitööd tehtud, nii koos lastega kui ka ise pisut nokitsetud.

Minu käsitööst enesest veidi ka:

Laura sai endale satsiseeliku, et kodus printsessi mängida. Ühel tüdrukul peab ju üks keeruseelik olema, millega eputada. Seelik meeldis lapsele väga, koerale aga hirrrrrmsasti, saab ju saba kanda hammaste vahel 😆 :


Photobucket

Laura sai lisaks veel punapeedi, porgandeid juba kaks on. Varsti saab suppi keeta icj7 :


Photobucket

käis meile karpide meisterdamist õpetamas, minu karbikesed said sellised:


Photobucket

Photobucket

Igavesti vahva pärastlõuna oli ja kasulik pealekauba! smile_lil

Ja kuna mina mitte normaalne naisterahvas ei ole, siis tegin ühel hommikul “gunšti” :


Photobucket

sest avastasin, et Laura oli oma papist pliiatsitopsi ribadeks kiskunud. No midagi pidi ju ette võtma. :m8hh:

Paar päeva enne seda tegin sellist tööd:


Photobucket

Ja sellest hunnikust sai kokku eile õhtul selline asi:


Photobucket

Photobucket

Sofi on rahul:


Photobucket

Tegelikult on see ainult pool diivani kattest. Teine pool tuleb veel. Ausalt öeldes on see juba teine paar katteid paari kuu jooksul. Sofia sai ealt niikaugele, kus hakkavad jooksukad ja määris meil terve elamise ära. Õmblesin kiiruga sellised, mis ka diivani seljatoe ära katsid, aga neist ei olnud kuigi palju kasu. Pidevalt läksid kortsu või hoopis maha. Reedel viisime Sofi linna loomakliinikusse kus ta kesksooliseks muudeti. Nüüd sobib ehk ka selline diivanikate. Aga koerast oli kahju… Mis teha, ma ei suudaks elada teadmisega, et müüksin haigeid kutsikaid nagu tema meil on. Kohutav allergik. Juba sobiva toidu otsimisega on läinud meeletu aeg, rääkimata arsti- ja rohuarvetest. Nüüd, peale oppi, hakkab talle eluvaim ka sisse tulema, alguses oksendas iga päev. Eile tuli jalutuskäigult koju suure kiviga:


Photobucket

Photobucket

Photobucket

Photobucket

Ära ei anna. Vaat selline nunnu sõber meil siis kodus.


Photobucket

Ja lõpetuseks tõestus, et helmeid ma veel maha ei ole jätnud:


Photobucket

Ongi selleks korraks kõik. Järgmise kohtumiseni! smile_led smile_led smile_led

Adelliine oma

Nagu mustmiljon musta ööd….

… oleks vahepeal olnud ja ma ei oleks justkui mitte millegi ametliku ja käsitöölisele kohase asjaga tegelenud…. 😳 Andke mulle andeks…

Ajad on minu jaoks kummalised ja aina kummalisemaks nad aastatega vist lähevad, ei küsi nad enam ei une- ega ärkvelolekuajast. 🙂 Aga see ei tähenda, et ma käsitöö unarusse olen jätnud, ei… Pigem on käsitööd mu ellu veelgi lisandunud ja tänu minu kogu aeg elevil hingele ei suuda ma ikka veel ainult ühele teemale pühenduda. Keeruline jutt, ma tean 🙂
Käsitööst: heegeldan ja heegeldan ja veel kord heegeldan, aitäh Marile suunanäitamse eest! Sellega olen põhiaja tegelenud, igasugu muud pudi-padi sinna lisaks. Ehted on kahjuks tahaplaanile jäänud ja sellest on mul paganama kahju.
Aga heegeldatutest osake:


Photobucket

Photobucket

Photobucket

Photobucket

Photobucket

See on vaid osake edevast mütsiseeriast 🙂 Ja meestemütsidest on veel näitamata see :


Photobucket

Üks kolmeaastane tüdrukutirts kaotas oma sõbra, minu tehtud mõmmiku… Kogu tema elu oli keerelnud selle mõmmi ümber, tal oli nimigi, aga kaotsi jäi see kallike, laeva peale arvatavasti… Lohutamatule lapsukesele pidi ju uue mõmmiku tegema 9chin . Kuna aga vana materjal oli otsas, siis tegin teist värvi ja teise moega. Igaks juhuks 2, et oleks valida. Nii siis need kaks ilma mööda rändama läksidki enesele sõpra otsima. Ja mõlemad sõbrad ja uued pered ka leidsid. Loodan, et neid armastatakse väga-väga…


Photobucket

Üks saladus on veel paljastamata, aga seda juba siis, kui omanik on oma pildid ilmutanud.

Tänaseks kõik. Kuldsed sõnad: side lõpp. Lennukaid ideid teile, sõbrad! smile_lil smile_lil smile_lil

Adelliine oma

Et ma…

… Mari ahvatlusele järele andsin, on siin veel kaks näidet selle kohta:


Photobucket

Photobucket

Porgand on lihtsalt heegeldatud aksessuaar, et keegi ekslikult ei arvaks, et ma suurusehulluse all kannatajana neid nüüd mütside külge heegeldan icj7 …


Photobucket

Photobucket

See viimane müts sai õige paks ja soe, seepärast on ta ka lihtne “munamüts”. Sellist lönti lükata pole suurem asi ja nii ta sellise kuju lihtsalt saigi.

Ja Maril on pagana õigus: vardad ei paku pinget kui oled avastanud nii huvitava maailma koos konks-pulgaga….

Jällenägemiseni! smile_pki

Adelliine oma

Tjah…

… vahel juhtub, et ei saa kaua, liiga kaua, blogimisele pihta. Ja siis hakkab see piltide rivi siin teil silme eest kirjuks kiskuma. Aga mis teha, palun mõistev olla ja kannatlik. Kuna pilte on hulgim, siis juttu ma ajama seekord pikalt ei hakka (näis kas saan hakkama ka 🙂 )

Kõigepealt ehted (PS: kõik pildid on klikitavad!):


Photobucket

Photobucket

Photobucket

Photobucket

Photobucket

Photobucket

Photobucket

Photobucket

Photobucket


Photobucket

Photobucket

Photobucket

Photobucket

Photobucket

Photobucket

Photobucket

Photobucket

Ega Laura-jänkupoeg, ei saa kehvem olla, tegi endale ja emmele ka sõrmused:


Photobucket

Photobucket

Taaskord on mul tore esitleda komplekti sarjast “Lumeroos”, seekord kolmas:


Photobucket

Photobucket


Photobucket

Tuleb ausalt tunnistada, et Mari, meie käsitööringi üks õpetajatest, ajas mulle hirmsa heegeldamise isu peale. Leidsin mingist vanast, 1980aasta venekeelsest ajakirjast sellise bareti õpetuse ja selline ta siis on:


Photobucket

Laurale. Käeproov. No kui aus olla, olen päris palju heegeldanud ja kudunud, aga teatud asjaoludel siin esitleda ei saa… Teadagi miks…. Kes siis muidu päkapikke usub? icj7

Kohtume peagi jälle! Nobedaid näppe! smile_c0ti smile_aplaus

1 2 3 18