Avastamisrõõm

MEIE LASTE PAKID KÄES!

Hommikul kostis õuest kole kisa koera poolt, midagi ebatavalist oli sündinud- postiljon pani ratta aia äärde ja tahtis külla tulla! pakid kaenlas.:D
Ingeliina juba siis hõiskas, et tema kingitus tuli, hüppas ja keksis trepil nii kaua kui ema pabereid vormistas.
Noh, kummale siis kumb on!?

Väikest loogikat kasutades ja pakke raputades, riskisin Ingeliinale anda kollase ümbriku. Ta ise küll arvas, et kuna tema on majas kõige väiksem, siis peab saama suure kingituse! Läks “seebitamiseks” minu poolt:”Vaatame, kas seal on üldse midagi, mis sulle mõeldud, siis saab edasi tegutseda ja ka pakid vajadusel ära vahetada.”

Nii jäigi, siis kohe küüned taha ja avama, nina läks pakki… vaikus…, siis kallas hooga ümbriku tühjaks lauale ja nägu läks naerule.

Kohe asuti asju üle uurima ja ühe paberi seest tuli välja imeilus kollane tilga-kujuline seep. “Oo, mis lõhn sel on, nuusuta ka…selline värske onju!”

Pakike sisaldas siis uhket seepi, karbitäit pliiatseid koos teritajaga, rohelistes toonides käevõru, roosat siidipaela Hello Kitty ripatsiga, helekollast fliisist punnissilmset jänkut ja palju magusaid komme-šokolaadi.

Esimese kommi ta omale põske pistnud, sel ajal kui ma asju pildistasin, pakuti mullegi magus suutäis ja kästi nüüd teda ka asjadega pildistada. Siin saab näha ametlikku rõõmsat last!

“Käevõrusid see tädi oskab teha, mulle!” tuli kommentaariks kui aksessuaare omale külge riputati “Õdedele need ei sobigi, nende käed on suured,” ja siis ülima hoolega asuti pliiatseid üle lugema, et oleks kõigest ülevaade.

Siis ta jagas igale pereliikmele veel kommid laiali, pani kapi peale ritta ootama, seebi paigutas kappi saunapäeva ootama, otsis hunniku paberit ja joonistas…
Vaikus oli majas lõunani, magama mindi koos oma uute ehetega, vaatamata keelitustele ja õnnist und jagus paariks tunniks.
Venna pakk ei andnud talle rahu, aga sellest sai ka aru, et puutuda ei ole vaja. “Peidame paki ära, siis saame talle üllatuse teha!” hõiskas alles värskelt ärganu õndsa näoga ja lükkas paki kapi alla peitu…

Maru- Mehis saabus alles peale seitset oma pikalt klassiekskursioonilt. Kuna muusikakooli ei jõutud, siis palus õpetaja telefonitsi, et ta ikka harjutaks – esinemine ukse ees! Väike õde oli kohe vennal vastas ja ultimaatumiga: “Enne üllatust ei saa kui pilli mängid, ma kuulan!…Noh, kas tahad üllatust teada?” Mis see vennal ikka üle jäi kui pillile hääled sisse puhuda ja oma pakk ausalt välja teenida.

Saanud paki kätte, juba õde targutab:”Kuuled sa või, kuule võtad paki lahti, onju, et ei lõika, ma vaatan ka!” Hakkas siis venna pusima…”Teipi nii palju, et muud siin polegi!” itsitab omaette ja kakkub ikka nii et küüned tagurpidi.

Lähenes uue nurga alt…
…ja pusis edasi, sai jupi teipi kätte ja asus uut otsa jahtima…
…ikka lahti ei tule!…
“Seesam avanes!” ja tuli mullikile… 😀

…ja veel mullikilet… ja siis juba paistis midagi!
Tassil sai kõrvust kinni ja pani lauale, edasi pistis nina sügavamale kasti ja uuris, mida esimesena vaadata. “Mida värki!” sosistab omaette…

…ja hakkas kaarti lugema, enne näpuga katsus tehnika üle, kuidas kaart tehtud.

Ülima rahuga ladus asjad ükshaaval lauale ja uuris kõikvõimalikkult üle , millega tegemist!
Kastist, mis algul tundus suur mull olema :lol:, tuli välja hulk vahvaid asju: joogitass, millel peal uhked indiaanimaalingud; padjapüür “unesõnadega” vanasõnast; mustad kootud kindad; ristsõnad; koomiksiraamat! ja väike energiapomm magusat, mis talle täna igati ära kulub.
Raamat jäi kätte ja “kuulmine läks ära”, ma ei üritanudki rohkem kontakti leida temaga, jooksin arvutisse postitust tegema.
Mina pole oma postitust valmis saanud, aga poisil on raamat juba läbi loetud! Tuli ja pani raamatu lauale: “Nüüd võid sina ka lugeda.” “Nalja teed või?!” küsin kiljatades. “Mis see 222 lehekülge siis ära ei ole!” muigab ainult ja lisab: “Päris lahe!”
Uskuge või mitte, aga ta on kohutavalt kiire lugeja. Mina olen näinud 460 lehelist raamatut, mingi ulmekas, mis sai tal läbi loetud kolme päevaga. Raamatukogu kaup oli ja viis siis neljandal päeval tagasi, kuid kogus töötav naine vaatas teda pilguga- ei usu, et lugeda viitsisid! Võttis poisilt ramatu ja pani vaikides riiulile. Mind lohutab teadmine, et ta peab oma loetud kirjanduse emakeele õpetajale vastama… Õpetaja viis teised sama klassi lapsed raamatukokku ja näitas neile ka kui paksu raamatu Maru- Mehis läbi on lugenud… Ühel kooli koosolekul rääkisime sellest õpetajaga ja ta palus ainult imet, et poiss ei tüdineks lugemisest.

Niisugune päev siis sai meie pere lastele osaks, projektiga “Laps rõõmsaks!” ja elevust on veel praegugi. Tüdruk joonistab minu kõrval põrandal kõhuli kasse, ja poiss meisterdab tühjaks saanud pakikastist midagi…
Ma tänan südamest Kellyys, et sa meie pisipiigale tütarlapselikku edevust, kaisuka pehmust,tööd ja tegevust oskasid kinkida! Ma tänan Sind ka tema eest, ta ootab põnevusega , millal ma postituse lõpetan, et saaks näha, mis välja tuli!
See kõik on sulle meilt! smile_aplaus icon_hb loveshower oheart

Kulla Heily! Pakk Maru- Mehisele oli tõeline katsumus sulle! Sellest saan ma alles nüüd aru, kui vaatan foorumist sinu kimbatust postituses.
Sul oli vist tunne 4d23 _hmm_ ja sind valdasid külmavärinad cold .
Nüüd võid rahulikumalt hingata südamest sisse ja välja hästi suurte sõõmudega, sest poiss on oma paki juba teiste eest isegi ära peitnud- ei ole siin midagi hiilida ja näppida!:D
Meie poolt sulle kõik daff 8b66t c555r4 oheart oheart

Sunray! Palju õnne veel ühe eduka projekti läbi viimisel!

ME TÄNAME, ME TÄNAME, ME TÄNAMEE-EE-EE!!! kln7

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.