Avastamisrõõm

Minu tehtud pakid lastele.
Alustan kirjast , mille saatis projekti juht:

Sina teed pakid:
1. Hiiremamma 13.a pojale –
Tsiteerin::
Richard: 13aastane – lemmikvärvid must ja roheline, hobiks elektroonika, ei armasta villaseid asju Pakk võiks tulla otse lapse nimele (arvan, et siis on üllatusmoment suurem).

2. Sokikese 5 a. pojale –
Tsiteerin::
Johann Karus Kütt, 5-aastane poiss. Lemmikvärvid kollane, roheline ja “orants”. Lemmikmultikad “Lammas Shaun” ja “Talleke Timmy” (orig. “Shaun the Sheep” ja “Timmy Time”, kui pakitegija peaks tahtma netist otsida…).
Armastab mängida lauamänge, puslesid kokku panna ja jalgrattaga sõita. “Lemmikloomad” on dinosaurused ja suured metsaloomad nagu põder või karu, aga lasteaias valis oma nagi kohale sääse kleepsu…
Veel meeldib mängida mereröövleid või rüütleid.
Ei hooli enam väga pehmetest mänguloomadest.
Meeldivad kleepsud ja kleepsuraamatud. Aga juturaamatud ka, kui emme ette loeb! Meeldib metsas käia, telgis magada, issiga koos ehitada või vanaemaga põllutöid teha.
Kuna rõivaid saada ei soovi, siis kere- ja jalamõõtusid ei märkinud.
Lisan veel, et parema meelega ei soovi pakis näha maiustusi. Kehtib mõlema lapse puhul.

Nüüd hakkasin lugema, mõtlema , kaaluma variante… Mitte midagi pähe ei sündinud! Omal on samaealised lapsed kodus, aga ette antud tingimused- soovid panid minu mõtetele pika puuga punkti- lühis. Paanikat õnneks ei tekkinud. Esimestele mõtetele sai kriips peale teadmisega, et kaasa tikksaag ütles üles ja trellpuur oli mehega tööl kaasas, kodust kaugel… Osaliseks päästjaks saigi oma poeg, kes vaimustusega oli nõus hea ürituse nimel kaasa lööma (ta ju ka paki ootel) ja meisterdaski nuputamistraadid. Need olid esimesed asjad, mis kindlalt olemas. Kui ühele oli, ei saanud ju teist poissi ilma jätta. Siit hakkasin ma mõtlema variandile, et pakid lähevad nii erinevatesse kohtadesse, et miks mitte veel midagi ühesugust, kuid ometi ainult lapsele mõeldut teha.
Ühel sombusel nädalavahetusel arvas meie isa, et ta tahaks luurele -šoppama minna ehituspoodidesse ja kutsus lahkelt mind kaasa. Ühes kangapoes läksid kaks pisemat kaasas olnud last nähtud kangastest põlema! ja saigi vastu võetud otsus, et neid me ostame. Nii sündisid padjapüürid…
Kolmandat kindlat komponenti ma ka välja mõelda ei osanud. Raskeks tegi otsustamise ka Sokikese palve, mitte saata magusat (kuigi kiusatus šokolaad saata oli pöörane!, kasvõi emale endale).
Pika vaagimise ja kaalumise järel leidsin, et riskin leiva küpsetamisega, kuigi ka laste pettumuse mõte käis peast läbi. Siis hakkasin põdema, et kas leib ikka ka ilus ja esteetiline välja tuleb- maitses ma ei kahelnud, paljud küsivad juba ostusooviga meie leiba. 😆 Ma lihtsalt ei ole valmis nii kaua ahju kõrval istuma ja ka tainast “kastma” 24 tundi, muud tegemised jääksid unarusse.
Esimese kingiks mõeldud leivaportsu sõid omad näljased ära!, see on meil tavaline häda, et soe leib “ruulib”. Vaadates neid matsutavaid suid kodus, ma siiski täiusin julgeda teha nüüd juba konkreetsed väikesed pätsikesed…

Pakike Jussikesele:
2 padjapüüri 50×60 cm, üks “dinodega”, teine piraatidega (Kariibi mere piraadid), mõlemad nööbitavad. 😀

Kuna poisile meeldib telkida, seigelda, siis pidasingi silmas asjaolu, et telgis ju julgem oma kangelastega magada, värvilt ka padjapüürid mitte just nii otse määrduvad.

Kuna selles vanuses on lastel ikka pliiatsid parimad sõbrad, siis ei saanud mitte jätta paari pilti värvimiseks tegemast. Kokku oli 4 lehte, millel üks oma noorusaja joonistamise meeeldetuletus (lõvi), ühest tüdruku värviraamatust korjasin kokku natuke mänguasju, kolmandal on üks mereloom (merele nii lähedal elavale lapsele), ja neljandal on väike sauruste mõõtkava võrdluseks praegusel ajal elava elevandiga. Abiks olid mulle oma poja igasugused sauruste raamatud, mida ikka aeg-ajalt koos analüüsime, avastame. Maru- Mehis meil sauruste ekspert!

Leivast mul omal pilti polegi, sest pakkimisega õhinas olles, unustasin pildistada. Leivake on õnneks näha
Kaardikese tegemisega tahtis mind aidata meie pere kolmas tütar ja üllatas mindki! Ma ei olnud “salvestanud” omale mällu lapse lemmikmultikaid, kuid tüdruk tabas naelapea pihta lausa õhust! Ta on meil siin koolis multikaid teinud ja need uljad lambakesed olid tal hoobilt olemas, mille üle ka minul päris hea meel oli.
Kuna lapsed on ikka meile kõige kallimad, siis pakis oli veel tänapäeval odavaim elukindlustus – HELKUR, mis just meelega tibu kujuga- meie lapsed on ju meie tibupojad!
Nüüd oli pakk koos ja nii läks ta sidemajas suurde ümbrikusse, mis asus siis teele ühe vahva näikese sõbra poole!
Pakk on tänaseks omanikul käes ja avastamist jagub veel päevadeks! 😆

Pakike Richardile:
2 padjapüüri 50×60 cm, üks piraatidega- nööbitav , teine autodega-pööratud otsaga.

Õmblemise ajal käis poeg ikka püüre katsumas ja õhkamas “tahaks ka sellist!”, sellest sain julgust lootusele , et ka kingituse saajale meeldib.

Ei saanud siiagi jätta leiba lisamata, iga noor mees vajab kasvamiseks midagi toitvat, kuid magusat (šokolaadikommid) sai lisatud ka pihutäis, et ei oleks pakid päris ühe näoga.

Helkuri lisasin natuke konservatiivsema- noorte meeste värk! Igatahes peaks üks HELKUR- kuuseke küll vägagi sõbralik märk olema ja turvalist koduteed pimedal ajal suurendama.
Nuputamistraat on ka natuke teisema kujuga, kuid lahti saamise loogika üpris sama, mida ka siin näitan, et jännis olemisele lõpp teha! 😎
Kaardi tegi taas Kerli ja lähtus siin poisi vanusest, ning huvist kõige avastamisel ja põnevate müsteeriumite uurimisel: ufod on ikka ühed salapärasemad olevused maa peal.

Pakk enne postimajja viimist sai selline, mis omakorda suurde ümbrikusse pakitud.
Kuna Hiiremammal “Isetegija”s oma blogi ei ole, siis ehk leiavad nad siit väikese äratundmise ja ka lahendi mõistu-traadile.

Lahend.

Meie tehtud pakid on õnnelikult uute omanike käes, nüüd aga ootame põnevusega omi pakke, et siis siia “kekutama” tulla! Kohtumiseni!

  • Avatar

    Teie leiva tunnistasime meiegi ?heks maitsvamaks, mida oleme mekkida saanud, kusjuures Jussike tahtis seda t?esti magustoiduna s??a, nii et milleks meile kommi! (Teinekord v?ib ?okolaadi emale lisada eraldi kinnises ?mbrikus. ;))
    Kirjutasin oma blogi kommentaarides, et meie issi sai nuputamise vigurist jagu ?ks-kaks-kolm. Tagasi kokkugi oskas panna. Ja avaldas tunnustust 12-aastasele Maru-Mehisele, kes selle asja ise valmis tegi. Nii et v?id oma pojale ?elda, et meie pere meestele meeldis.
    Ait?h!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.