tumevalge värvimaailm

Tere kallid lugejad.

Üle hulga aja leidsin põhjuse pildistada ja postitada. Eelkõige utsitab see mind ennast alustatut jätkama. Sest, minetea, keegi teist äkki tahab ka näha valmis tööd.
Neid kudujaid, kellele 1,25 vardad ja keskmisest peenemad lõngad on peaaegu igapäevased kaaslased, on piisavalt. Mina vaatasin siiani ikka imetlevalt ettejuhtuvaid postitusi ja tituleerisin nad mõttes “nõeltega kudujateks”. Aga kuklas tiksus mõte, et kuidagimoodi suutsid sellist käsitööd teha ka minu esiemad. Oehhhh…..
Kududa mulle meeldib. Erinevalt tikkimisest. Mis ju ka peaks justkui geenikoodis olemas olema. Aga üksnes mõte, et ma peaks lilltikandiks värve sobitama, nagu näiteks teevad väga edukalt minu ema ja vanaema, ajab mulle judinad peale. Brrrr….
Aga kududa mulle ju meeldib.
1,25 terasvardad ostsin endale juba mitu aastat tagasi ja alustasin sõrmikuid. Kudumise käigus sain aru, et midagi teen ma valesti. Aga mida? Need kindad ei saanud kunagi valmis ja vardad ootasid oma aega.
Sel sügisel korraldas kohalik käsitööselts Muhus õpitoa. Anu Pink tuli ja tegi meile ilusti selgeks, mismoodi neid peenekoelisi kindaid kuduma peaks. Loomulikult on seal hulgi erinevaid nippe. Seepärast eelmised kindad ei saanudki valmis saada.
Lubasin endale, et uuel aastal alustan muhu kirjatud sõrmikute kudumist.
7. veebruaril lõin varrastele 4×30 silmust ja andsin varrastele valu. Olgem ausad, vardad ei tundnud küll mingit valu, aga minu sõrmeotsad küll. Jube, kui teravad on nende varraste otsad!!!
Minu jaoks on suur saavutus, et jõudsin umbes 3 nädalaga kududa valmis kinnaste randmeosad.
Vahepeal ostsin juurde veel ühe komplekti sama firma terasvardaid. Uskumatu kui mädad need on!!!! Ebamugavalt vetruvad ja praeguseks parasjagu kõveraks kooldunud. A mis parata, küll ma hakkama saan.
Pikk jutt on igav jutt. Vaadake parem paari pilti.

Alustades ütlesin abikaasale, et see on nüüd järjekordne viisaastaku projekt (heegeldatud päevatekk on sama nime all juba töös). Ükspäev arvas abikaasa, et vist ikka viit aastat ei kulu. Minetea. Äkki ei kulugi. Suutsin labaosale mustri valida ja jätkan kudumist. Vasaku käe nimetissõrme nahk on arvatavasti igaveseks vardaotsa torkimisest kõvaks muutunud…..

tumevalge värvimaailm

SALAMÜTSIKE

ootasin õhinal uusi mustrivihjeid ja kudusin. Aga viimase vihje juures sain aru….. liiga suur……. Mis siis ikka, saabki kauem kudumist nautida swi6 Harutasin ja alustasin uuesti. Saigi paras. Ja vihjete vahepeal jõudsin samast lõngast veel kaeluse kududa. Punased sametpüksid said kaaslaseks mütsi ja kaeluse:P Jope nende vahel võib rahulikult must edasi olla.

Muster: annelix
Lõng: Red Heart Carmen
Vardad: 3,5 ja 4

Aitäh, annelix

tumevalge värvimaailm

Tere.

Kui veel on mõni isetegija, kes mäletab, et üks tumedat tooni valge foorumiliige pidas siin oma blogi, siis tere teile! Olin vahepeal ära. Kus? Igal pool ja mitte kusagil. Tasapisi nokitsesin oma näputöid. Aga kõik tehtu tundus nii tavaline ja igapäevane, et blogisse ei jõudnud neist ükski. Ja jututuju ka ei olnud.
Aga eelmise aasta viimasel päeval toidupoes hüüdis ajakirjade riiulilt mind “Minu Käsitööd” 2015/1. Hoobilt oli mul isu kududa sealt kahte kampsunit ja ühte linikut. Valisin uue aasta esimesel päeval andunult arvutiekraani vahendusel lõngu. Üks väljavalitu osutus täistabamuseks, punane oli ilus punane, aga lilla… vat see osutus ka hoopis väga tumepunaseks ja ei sobinud üldse mitte. Sobimatu lõng leidis õnneks uue omaniku ja mina sukeldusin võludesse. Mis viga nr7 varrastega kampsunit kududa, läks ludinal. Omaarust jõudsin vaevu alustada kui oli juba valmis. Kõige keerulisem oli kaelusega, seda harutasin mitu korda. Aga lõpptulemusega olen rahul.

Millega ma muidugi üldse rahul ei ole, on asjaolu, et vahepealse ajaga olen lootusetult unustanud paroolid flickri kontoni jõudmiseks. Hmm….. Pildid kampsunist tulevad siis, kui ma leian hea koha piltide üleslaadimiseks. Palun aidake, milliseid kohti teie kasutate?

tumevalge värvimaailm

SIIANI SUURIM.

kootud rätist sai suurim, mida ma siiani kudunud olen. Venitamisega oli tõsiseid raskusi. Kuidagi ei tahtnud ära mahtuda. Värviks valisin musta, sest sellisest universaalsest mustast pidulikust pitsrätist olen puudust tundnud.

Lõng: Linate Wool Smyrna
Vardad: 3,75
Valmismõõdud: 250x125cm

tumevalge värvimaailm

PÄIKE VARRASTEL.

Kusagilt imbus minusse teadmine, et ma tahan kevadeks erkkollast rätikut. No kohe nii erku, et isegi silmanurgast vilksamisi vaadates oleks päikseline tunne.
Leidsin mustri, ostsin lõnga ja saingi päikese oma varrastele. Ausalt, seda oli mõnus kududa ja vaadata, vaadata, vaadata.
Tänase halli ilmaga oli rätik õunapuuoksal armsaks värvilaiguks.

Ja et muster paremini paistaks, siis pikutas ta pisut ka saunas diivanil.

Muster:
Lõng: King Kid Silk, 70% super kid mohäär 30%siid
Vardad nr3.75

Päikest teile sunny

tumevalge värvimaailm

PITSILINE TALVEILU.

Selle pitsilise ja natuke talvise mustri autor on Hayley. kuulutati sügisel välja kooskudumine ja mina registreerusin. Iga nädal sain postkasti tükikese mustrit, nagu kooskudumiste puhul ikka tavaks. Tänan huvitava mustri ja selgesõnalise juhendi eest.

Lõng: Midara Angora
Vardad: 3,5

Rätik on väga mõnusalt pehme ja soe. Sellelt uduselt telefoniga tehtud pildilt saab kinnitust minu väide, et viisin räti eile õhtul teatrisse esietendust vaatama.

tumevalge värvimaailm

SOKIKESE JÄLGEDES

päästis mind ideepuuduse ummikust. Suur tänu Sulle, Sokike, ma olin ikka väga vaevas.
Haarasin lõnga ja vardad ja sündis minu kaelus. Aga nagu sama retsepti järgi suppi keetes tuleb igal perenaisel pisut omamoodi keedus, nii on lugu ka käsitööga. Arvestasin oma talvemantli kaelusega ja venitasin esiosa pikemaks. Kududes veeresid mõtted kiirelt oma rada ja ma tulin karmile järeldusele: selle kaeluse juurde ei ole mul absoluutselt mitte midagi pähe panna ❗ ❗ ❗ Vähemalt lõnga oli mul piisavalt ja kui kaelus valmis sai, lõin üles mütsijao silmuseid. Kui puhkus lõpeb, saan uue komplektiga tööle lehvida.

Lõng: Alize Angora Gold (Susa poest ostetud, sellest ilusavärvilisest lõngariiulist)
Vardad: kaelusel ühekordse lõnga juurde nr.2 mütsil kahekordse lõnga juurde nr.4
Muster: töö käigus kujunenud

tumevalge värvimaailm

RÕÕMSAT PÜHADEAEGA!

Selle vedela sidrunikommi maitselise napsi segasime kokku oma armsatele sõpradele- reisikaaslastele mõeldes. Retsepti leidsin ajakirjast Oma Maitse 12/2012.

Soovin kõigile rõõmsatele käsitööhuvilistele toredat aastalõppu ja lahedate ideedega uut aastat!

tumevalge värvimaailm

LÕUNA-PRANTSUSMAA

Kui inimene ei tee käsitööd, siis midagi ta ju ometigi teeb. Jah, ma võin kinnitada, midagi ma teen. Kõige rohkem on mu vaba aega kulunud peitsimisele ja värvimisele ja muudele abitöödele, sest üks veranda tahab valmis saada. Palgatöö ja kodused toimetused lisaks ning ongi põhjus käes, miks ma ei jõua käsitööd teha.
Et vahepeal ikka tõeliselt puhata, läksime reisile. Sedakorda Lõuna-Prantsusmaale.
Lendasime Tallinn-Bergamo-Tallinn ja sõitsime rendiautoga Bergamost läbi Šveitsi serva Lõuna-Prantsusmaale, Monacosse ja rannikut mööda taas Itaaliasse. Kilomeetreid kogunes 2400, kohutav number tegelikult. Aga tänu sellele ma nüüd tean, millises Šveisti kloostris on bernhardiinide sünnikodu. Olen seisnud Mont Blanci jalamil köisraudtee jaamas ja ainult tänu udule ja vihmale jäi üles sõitmata, sest nähtavus oli 0.
Palju, kohati lausa kerge iivelduseni, keerutasime mööda kitsaid külavahe- ja mägiteid. Vaated olid kaunid ja põnev oli näha elu väljaspool kiirteid.

Üks iidne küla on end mäe otsa ära mahutanud.

Maailmakuulsa Pont du Gardi akvedukti juurde jõudsime hämaruse saabudes. Lisaboonusena saime nautida kaunist värvilist valgusmängu.

Igal reisil on ka väike hariv moment. Ma olen nüüd näinud kuidas kombain koristab viinamarju.

Ja kuidas käib kombainil päevalillede koristamine.

Uskumatult suuri asju suudetakse ikka valmis ehitada…. Millau sild veenis mind selles taas. Et prantslased kiiremini rannikule suvitama jõuaksid, ehitati selline suur ja võimas sild. Pildil näha olevaid sambaid on tal 7 ja tema tegelikku suurust ei suuda edasi anda ükski minu pilt.

Flamingod elasid ühes suuremas veeloigus oma elu.

Ja niimoodi algab soola teekond meie toidulauale.

Prantsusmaa oli loomulikult põnev ja meie seltskond nautis õhtusööke väikestes külarestoranides kohaliku toidu ja loomulikult veiniga. Uudistasime põnevusega pikkadel sõitudel akna taga paistvat. Ja soovi korral saime kohe peatuda. Umbes 3. päeval hakkasime aru saama Prantsusmaal kehtivatest söögiaegadest. Sest väljaspool neid aegu süüa lihtsalt ei pakuta. Aga siis aitas nälga leevendada käik toidupoodi ja piknik mõnes kaunis paigas. Ööbisime nii kõrgel mägedes asuvas suusakuurortis kui ka veinimõisas. Oskamata sõnagi prantsuse keelt, saime kõik vajaliku ikkagi “räägitud” Põnev oli.

Monacos jalutasime kuumas päikeses mööda eksootilist botaanikaaeda ja nautisime vaadet merele.

Nüüd kodus olles on hea mõelda, meenutada ja pilte vaadata.

Tänu sellele reisile olen ma maganud ka veinimõisa endisest hobusetallist renoveeritud toas.

Aga üks kiisu oli endale eriti vahva unepaiga leidnud.

1 2 3 18