Tintsu nokitseb

Lukas sai ühe aastaseks. Ja nii nagu tema õde ja sugulase lapsed said kingiks lapsepõlve mälestuste talletamiseks albumi, tellis tädi ka Lukasele albumi.
Sarnaselt eelmises postituses olnud heegeldatud kotikestega, on ka igasugu heegeldatud öökullid ammusest ajast meeles mõlkumas. Ja kui albumi kujunduse osas anti suht vabad käed, siis oli otsus kohe olemas.


Album tuli mu meelest väga nunnu välja ja öökull ülilahe. Ei piisanud mulle ühest öökullist ja pistsin ühe üllatuseks veel pakki kaasa. Et pisikesel inimesel ka senikaua midagi pihku oleks võtta, kui ükskord nii suureks saab, et albumit lapata lubatakse 🙂


Tintsu nokitseb

Selleks, et oma lapsed rõõmsaks saada, tuli kellegi teise lapsi rõõmustada. Seekord läks nii hästi, et loosi tahtel sattus mulle kaks tüdrukut. Kui endal kodus ja ümbruskonnas valdavalt poistevägi, siis on endalegi suur sõõm, kui tüdrukute asju nokitseda saab.

Kuna interneti avarustest on viimasel ajal nunnud heegeldatud kotid silma jäänud ja juba ammu otsisin võimalust neid kellelegi heegeldada, siis nüüd sai see soov teoks. Lisaks juurde natuke naiselikke aksessuaare heegeldatud käevõrude näol ja loomulikult midagi magusat.

3-aastase tütre kohta oli kirja pandud, et laps soovib mängumadu ja mängulilli. Loomulikult uurisin Sibliku blogi risti ja põiki läbi, et laste kohta veel midagi tarka teada saada. Sain hoopis ema kohta teada, et mängumadu on ta heegeldanud küll ja oma lapski on seda endale palunud, aga ei ole veel saanud. Täitsa tuttav tunne. Kõik need asjad, mis mu kodust välja on rännanud ja mille kohta oma pojad soovi on avaldanud, et tahaks endale ka sellist. Nendest asjades on õige pikk nimekiri … No see kingsepa ja tema paljaste jalgade lugu tuleb meelde … Otsustasin vähemalt ühe soovi Sibliku tütrekese nimekirjast täita 🙂

Õnneks roomavad minu aias sellised tegelased ringi:


Keeravad end mõnusalt sõlme ja ronivad ka puude otsa:

Püüdsin ühe kinni ja torkasin kotti.
Ja lille meisterdasin juustes kandmiseks.

Hiiremamma 5-aastasele tütrele meeldivad Hello Kitty ja printsessi-värgindus (otseloomulikult). Tegin talle soovitud tegelastega külmkapimagnetid. Poisid aitasid sätendavaid kivisid peale kleepida, mistõttu ei ole kivikeste rida perfektselt sirge. Aga nad olid väga õhinas, et ühele väikesele tüdrukule kingitust valmistada.

Üks magnet jäi kolmest endale ka koju



Tintsu nokitseb

Osalesin sellises toredas vahetusprojektis nagu .
Ei ole mul enam aega jagunud, et koostegemistest osa võtta, aga sellest tegemisest ei saa kuidagi kõrvale jääda.

Johannese pakk saabus . Kui paki postist kätte saime, piilus Johannes paki nurgast sisse. Sealt paistis midagi ruudulisest kangast. “Mingi õmmeldud asi”, oli ta natuke pettunud. Kui kodus pakk lahti harutatud, oli pettumus hoobilt pühitud. “Nii lahedad püksid! Ooo, piraadi asjad! jne”. Minu arust on need ka väga ägedad ja mõnusad püksid. Õhukesest riidest lapipüksid. Kuna õuekraadid olid sel päeval 30 kandis, siis olid need ideaalsed kohe jalga tõmmata. Kas keegi tahaks mu Joonasele ka selliseid pükse teha? 😀

Kuna Johannese paki avasime enne, siis hakkas Joonas torisema, et tal on ka piraadi asju vaja. Aga ta ju ei teadnud veel, mis tema pakis on. Kui ma postist paki sain ja nägin, kellelt see tuli, siis oli mul tükk tegu, et pakki mitte ise kohe lahti teha. See tuli nimelt . Olen ammu täheldanud, et kas siis sarnasest east või millestki muust tingituna, on meie poisid mõnes asjas üsna sarnased. Ja ammu on lastele pakkide tegemise projektidest läbi käinud, et millal meile teineteise pojad paki saajateks välja loositakse. Seekord see ühel poistest õnnestus.
Last tutvustades sai kirja pandud, et Joonasele meeldivad Legod. Ja et pehmet kaisukat hästi ei sooviks, sest pojal on tolmuallergia kahtlus. Õnneks hiljem arsti juures selgus, et seda allergiat tal ei ole, aga veel rohkem õnneks, et me seda enne ei teadnud. Muidu ei oleks nii lahedat kaisujänkut saanud 😀 On alles inimestel fantaasiat ja nutikust! Mu töökaaslased elavad alati hoogsalt minu igasugu käsitööprojektidele kaasa, nii et jänkuke käis mul üks päev tööl ka kaasas väljanäitusel. Lisaks tolmuvabale kaisujänkule oli pakis legovöö (läks kohe pükste peale), chima pildiga T-särk (läks kohe lasteaeda), kaart ja Lego minifiguur.



Muideks, sellel pisikesel jänkul on isegi imepisike saba olemas!

Tintsu nokitseb

Nagu mu väiksem poja täna hommikul särasilmi teatas: “Jõulukuu ongi kätte jõudnud!”

Meil algas advendiaeg laadaga suurema poisi koolis ning kontserdiga Jaani kirikus, kus ka Johannes kooli kooriga osaline oli. Kontserdi lõpulooks oli ühendkooride esituses Händeli Halleluuja. Kui rõdu pealt üle kiriku oreli ja lauljate hääled kõlama lõid, oli ikka võimas tunne küll! Pärast vaatasime Raekoja platsil tuledes jõulukuuse üle ja piilusime, mida põhjapõdrad teevad. Poeg jalutab iga päev koolis tulles Raekoja platsilt läbi. Ikka tiiruke kuuse ümber ja putkade vahel. Juba on tekkinud lemmik piparkoogi müüjatädi, juba teab, kus on kõige ilusamad asjad 🙂

Seoses lähenevate jõuludega on tegemise tuhin peale tulnud. Ega jõulukinke enam ei jõua ise teha, ei lase sel mõttel endas stressi tekitadagi 🙂 Aga nipet-näpet ühele ja teisele jõululaadale katsun teha küll.

Poja kooli nokitsesin mõned kaardid teha. Kuna mul “paberihaigust” veel ei ole, ei ole mul kodus ka neid uhkeid pabereid ja lõikajaid ja muud valdkonnas vajalikku varustust. Katsusin olla loominguline ja teha kaarte sellest, mis olemas on. Netist printisin pildid, värvisin neid mitu päeva (küll see värvimine võtab alles aega). Õnneks olin ma lasteaias selles tunnis tubli. Kunagi ei tea, millal õpitut vaja võib minna 😉 Siis lõikusin ja kleepisin. Pildilt on näha, et mõni sai päris vildakalt kleebitud (aga kaarditoorikud olid ka vildakad), arenguruumi on küllaga. Ja nüüd saan “paberihaiguse” põhjusest aru ka …


Ja ühtlasi sai sujuvalt sünnipäevale minnes üks rahakaart tehtud.

Reklaamiks Kalamaja sõpradele – 14. detsembril algusega kell 10.00 üritus Väikesed jõulud Kalamajas. Toimub Kalju kirikus ja hoovis. Oodatud on nii kohalikud elanikud kui ka sõbrad kaugelt ja lähedalt!
Teeme naabrilt-naabrile laada, küpsetame piparkooke, peame pannkoogikohvikut ja sooja joogi kohvikut, lapsed saavad meisterdada ja toimub üks seiklusmäng, äkki laulame ka…:)
Kalamaja segakoor annab kell 12 imelise jõulukontserdi!

Mina laulan ja loodetavasti jõuan midagi ka letti meisterdada 🙂

Tintsu nokitseb

Enne ei saa uusi tegusid näidata, kui vanad võlad likvideeritud.
Kusagil juuli kuus sain valmis jätkuks olnud rohelise Annis rätiku. Nüüd on olemas rohelised kindad ja rätik, puudu on veel müts. Võib-olla saab selle (praegust käsitöö tegemise tempot arvestades) järgmiseks kevadeks pähe 😀

Nii ja uued asjad.

Tegin kaks sinist lappi. Need lapid said kõvasti ringi rännata. Ma pean vist küll oma pead arstil kontrollida laskma, sest selline hajameelsus ja unustamine, mis mind on tabanud, võiks küll muretsema panna. Lapid käekotis kulgesin pea nädala ringi, postkontorisse unustasin lihtsalt minna. Isegi Tour d’ÖÖ (öine jalgratta tuur) üritusel käisid kaasas. Lõpuks andsin lapid isiklikult üle.

(Peaks vist praegu juba Aasta Ema teki lapid juba praegu valmis kuduma, siis on piisavalt aega need õigeks ajaks postkontorisse viia.)

Ja hea näide aja möödumisest …
Alles see oli, kui näitasin töökaaslase pojale pulmakingiks tehtud . Sellest on lausa aasta juba möödas 😯
Nüüd tegime kingituse esimesesks pulma-aastapäevaks. Seda nimetatakse sitsipulmaks. Kamba peale mõtlesime siin välja, et teeme sitsiriidega kaetud karbi, mille sisse läheb töökaaslase kingitus noortele.
Mõõdud 21*21 ja kõrgus 8 cm.


Tintsu nokitseb

Aastaprojektist langesin välja. Aeg kulub lihtsalt teiste tegemiste peale. Kui oleks niikaua vastu pidanud, kuni värvimise-maalimise kuu oleks kätte jõudnud, siis oleks küllaga näitamist olnud. Mõni post tagasi näitasin vana ust, mille restautreerimisega olemegi ametis olnud. Üks kiht värvi veel ja lengide parandamine-värvimine, siis näitan lõpptulemust.

Vahepeal käisin aga emal maal külas ning tal tegin ka ühe akna niipalju korda kui suutsin. Kuigi aken nägi alguses üsna kole välja, siis suuremaid kahjustusi sellel ei olnud. Kehvem lugu oli lengidega, eriti välisservades, kus omal ajal on midagi juba plommitud ning millel on päris suured veekahjustused. Aga nende põhjalikumaks parandamiseks hetkel aega ja oskusi ei ole. See eeldaks ka juba põhjalikumat remonti maja kallal.

Enne:

Vahepeal (värvist puhastatud leng):

Lengid jõudsin kruntida ja kitiga parandused teha. Jäi värvimist ootama seekord.

Aknad praegu:

Akende kittimisega läks ka natuke nihu. Kuna aega eriti ei olnud, siis ei saanud oodata kiti tahenemist ja värv läks ruttu peale. Panin aknad püsti kuivama. Palavaga hakkas pehme kitt ära vajuma 🙁 Allservas on muhk ja üleval lohk. Aga vähemalt vihma ja tuult peavad nüüd paremini ja klaasid ei kuku ka eest. Igaks juhuks panime alumistesse nurkadesse metallnurgad peale. Tapid logisevad natuke, aga nende parandamiseks ei olnud ka vajalikke tööriistu ja materjale võtta (aega kah mitte).

Mõned aknad puhastasin lihtsalt vanast värvist, kittisin ja kruntisin. Ema värvib veel üle. Niimoodi jõuavad need aknad oma aega oodata. Igatahes mõnus nokitsemise töö.

Aknaid õpetas restaureerima .

Ema on mul ka loominguline. Vanast metallist titevoodist sai aeda mõnus istumisalune.

Ja aed on tal nagu väike paradiis.







Ja poisid nautisid seda täiega.

Kas te neid mänge mäletate?

Tintsu nokitseb

Kuigi foorumis sai lubatud lausa eepost, rauges jõud ning esimesest vaatusest asi kaugemale ei jõudnud. Aga see-eest on lool mitu proloogi.

Proloog 1

Viib meid paari aasta tagusesse aega, mil endale kauni helerohelise, vanaroosade roosidega salli ostsin. Sealt edasi näeb mind juba Karnaluksi poes, kust mitme rohelise lõngatokiga (pluss paljude muude asjadega) kodu poole sammusin. Mõttes neist juba salli juurde sobivaid sõrmikuid ja pitsmütsi kududes …

Proloog 2

See kevad (õigemini oli siis veel talv) algas kurvalt. Minu truud kaaslased otsustasid siit ilmast lahkuda. Rohketest ponnistustest hoolimata ei õnnestunud neid päästa. Minu armsad vanad sõrmkindad kulusid läbi. Nimetissõrmed otsad kulusid läbi – kudusin uued, pöidlad kulusid läbi – kudusin uued … Vaat kui hea, et pisikest lõngatutsu alles hoidsin. Aga ju siis tundsid sõrmikud, et nende aeg siin ilmas on ikkagi läbi saanud ning üks neist otsustas ära kaduda. Nii palju seda lõnga seal tutsus ka ei olnud, et uue sõrmiku oleks saanud kududa. Tuli täiesti uued sõrmikud kududa. Rohelised!

Kahtlesin küll, et kas on mõtet kududa, et niikuinii läheb kohe soojaks ja ma ei saa neid nii ruttu valmis jne. Aga mõtlesin, et siis on vähemalt sügiseks kindad olemas. Vaat kui hea, et kudumise ikka ette võtsin, sest kevad venis pikaks ja külmaks ning kindaid sain rõõmuga tükk aega kanda. Olgu öeldud, et eepose järgmisteks osadeks olid mõeldud (sellest on paar rida kududa jäänud) ja pitsmüts.

Miks just roheline ja minu kevad, sest hiirekõrvad kaskedel ja tärkav muru on just seda rohelist värvi, mis on minu lemmikvärv ja kui ma mõtlen kevadele, siis tuleb silme ette läbi kevadroheliste okste sillerdav päike. Vaadake ise rohelisi lehti.

Kui ilm on alles hall ja kõle,
silm ihkab näha rohelust.
Siis teha midagi ei ole,
vaid haara vardad kohe, just!
Sest rohelisest lõngatokist
saab silm ka lahkelt lohutust,
ja sõrmad, alles talvešokis,
nii rohepehmet paitust.



Kindad on pika “varrega”, siis saab need kolmveerand varrukaga pluuside puhul jope all pikaks venitada ja on hea soe.
Kevad ise oli tolleks hetkeks nii kaugele jõudnud:

Tintsu nokitseb

Suurte poiste väiksed tööd, väikeste poiste suured tööd …

Aias kasvava vana õunapuu korrastamise käigus tekkis palju erimõõtudes oksi, mis lausa kutsusid suuremaid ja väiksemaid poisse neist midagi meisterdama. Sai saagida, puurida, kopsida, liimida, kruvida, lõigata. Ja väikeste poiste suur liivakastitöö võis alata …



Ja lubage tuvustada – Pulkson. Kujutate ette, elas teine meie õunapuu otsas.

Tintsu nokitseb

Panen märgi maha. Nimelt alustan täna teistmoodi käistööga – ukse restaureerimisega.
Elan varsti 100-aastaseks saavas majas ning ka maja uksed on sama vanad. Terve maja on väsinud ja kulunud ning ootab otsast lõpuni restaureerimist. Kuna elanikud suuri laene maksta ei jõuaks, siis olen otsinud võimalusi, kuidas tööd odavamalt tehtud saaks.

Erinevate restaureerimisfirmade hinnapakkumised uste restaureerimiseks ulatuvad mitme tuhande euroni. Ja mõned neist ei ole nõus lahendusega, et lasta ainult puiduparandused teha ning endale jätta värvist puhastamine ning hilisem viimistlemine. Tahavad täislahendust. Aga eks see ole ka mõistetav. Firma peab ju ka millestki elama ning tulutoovam on teha suuremaid töid.
Mu mees käis kunagi puidutöökursustel lastele nari ehitamas. Sama juhendaja juures on võimalik osaleda ka restaureerimiskursustel. Nimetus on küll mööbli restaureerimise kursus, kuid mina lähen sinna oma uksega. Tegemist on .

Kahjuks ülejäänud elanikud midagi teha ei taha/viitsi/ei ole aega. Aga kuna mulle pakub valdkond huvi ja säärases vanas majas elamine on tekitanud huvi ka traditsiooniliste töövõtete õppimise vastu, siis mulle on isetegemine pigem boonuseks, kui kohustuseks.

Esimesena läheb korrastamisele maja hooviuks. Tegemist on topeltuksega, millest välimine on lootusetus seisukorras. Sisemine uks on korralik. Selle tõstame pärast korrastamist välimiseks ning sisse tuleb mõni sobiv tänapäevane uks.
Praegu näeb uks välja selline:

Kahju kohe, et aastaprojektis ühtegi puutöö kuud ei ole 😀

Tintsu nokitseb

See oli napilt enne jõule, kui vihjati, et vaja oleks pruuni värvi torusalli (või kuidas iganes neid nimetatakse). No ei jõudnud valmis. Kingipakki läksid hoopis lõngatokid kirjaga, et neist tehakse sall. Jaanuar oli kiire, veebruar oli kiire, märtsis sai valmis. Õnneks jagub veel külma ilma, ehk saab sel kevadel salli kanda ka. Endale tundub, et oleks võinud laiema teha, oleks vabamalt kaela ümber jäänud. Lootsin, et venib nii palju laiemaks. Aga ootan tagasiside ära. Suvel jõuab ju vajadusel üles harutada ja uue kududa, sügiseks peaks ikka valmis jõudma 😀

Sain ka fotole. Minu armas naaber tegi paar kiiret klõpsu.

1 2 3 16