tintsiku näputöökroonika

Mina usun jõuluvana

… sest tema teab, mis on minu lemmiktegevus. Just. Ta tõi mulle jõuluks kindaraamatu ja sokiraamatu ja lõnga. Mitut erinevat lõnga. Üks neist sai nüüd sokkideks ära.

Ma kahtlustan, et mu jõuluvanal olid Vikkeli poes sehvtid sees, sest seda lõnga ma seal kunagi vana aasta lõpus näperdasin, aga süda ja tunnistus kutsusid tol hetkel arukusele (loe: keegi pinistas kõrvade vahel “tintsik, ei osta enam lõnga, sest kõik need olemasolevad tonnid tuleb enne vähemaks kududa!”).

Njah, ega ma miski erilisega ei oskagi üllatada, ikka sokid ja sokid ja sokid ja needki lihtsakesed, ei mingit keerulist mustrit ega midagi. Aga ikkagi jätan väikse märgi maha, kasvõi endale, et näe, need sokid ka said valmis, kusjuures mõlema jala omad ühejutiga 😀

Lõng: Hot Socks New Jaquard (Gründl), 75% villane, 25% polüamiid, 50g/125m
Lõngakulu 2 tokki.
Vardad nr. 2.
Suurus: 38-39

Tegelikult ootab pildilesaamist terve ports pehmikuklassikat, aga kuna need mu pehmiksokid on kohe eriti liiga tavalised, siis ma veel mõtlen, kas ja kuidas ma neid üldse tutvustan…

tintsiku näputöökroonika

Ülestähendused kroonika tarbeks

Mõtlesin, et panen vahepeal siia mõned pildid ka möödunud aasta käsitöistest tegemistest, nii kroonika mõttes, et saaksid ikkagi jäädvustatud.
Alustuseks täna ühed pisikesed sokikesed meie väiksele preilile. Tänaseks on nad juba väikseks jäänud, aga sulvel ja sügise algul olid veel täitsa parajad.

Lõng: Mignon Lana Gatto, 100% merino, 25g/140m
Vardad: 1,5
Silmi vardal soonikuosas 12, labaosas 10.

Sokikeste taustaks väike pooleliolev kampsik…

tintsiku näputöökroonika

Silmatorkavalt värvilised rattasõidusokid

Sügise saabudes valdab mind väga eriline ärevus. Põhjuseid selleks on mitmeid, näiteks see, et metsad on seeni täis ja sõltuvalt aastast saavad mu korvid täis söögi- või värviseeni. Sel sügisel oli mul söögiseeneaasta. Ainsamad värviseened, mis korjatud said, läksid kingituseks kallile sõbrale. Kahjuks aga ei olnud nii palju vaba aega, et oleksin oma metsasõltuvusele piisavalt leevendust leidnud.

Üks teine ärevusekruttija on sügises veel – nimelt saabuvad lõngapoodidesse riburadapidi uued sokilõngad ja mina ei suuda ennast mitte ühegi valemiga rahulikuks sundida. Isegi, kui mu elamine oleks pilgeni täis lõnga (tegelikult suht täis juba ongi ka), siis mõne toki sokilõnga pressiks ikka sisse. Tartu lõngapoode kammides ja üle kammides leidsin niiii palju lahedaid lõngu. Mõned ootavad oma aega, mõned on sokkideks ka saanud ja mõned on veel ostmata ka, sest muidu oleksin juba pankrotis.

Ühele vahvale lõngale panin “käpa peale” juba siis, kui teda alles kataloogi värvikaardilt nägin – hetkega oli selge, et SELLEST lõngast sokid saan endale. Pärast kodustamist pidi lõngatokk veidi oma tähetundi ka ootama, kohe ei olnud kudumiseks mahti, aga nüüd on mu kärtsvärvilised tibide rattasokid valmis, et tuua tänasesse halli ja pimedasse talvepäeva rõõmsat sära:

Jõulude ajal ootasin lund, just samamoodi nagu see põdrake siin pildil, ja olin natuke kurb, et maa must või suisa roheline oli. Aga täna olen täitsa rahul – kehva suusailm on teistpidi jällegi päris hea rattasõiduks.

Aasta esimest päeva tähistasimegi ühe väikese rattaringiga. Mõnus oli! Väga mõnus! Ainult varbad hakkasid natuke külmetama. Järgmise ringi sõidavad mu uued sokid minuga kaasa. Nad on just nii soojaandvad kui vaja, samas mõnusalt õhukesed, et botaste sisse mugavalt ära mahtuda.

Lõng: Regia Fluoromania Color, 75% villa, 25% polüamiidi, 100g/420m.
Vardad: 1,25
Lõnga kulus veidi vähem kui 1 tokk.
Lõng on pärit käsitööpoest Vikkel.

Sama sarja teiste värvikombinatsioonidega lõngatokid ootavad kannatlikult järjekorras oma aega, et ka abikaasa ja veel kellegi spordisokkideks saada.

tintsiku näputöökroonika

Kas enam oskangi postitada siia…

… aga katsetan siiski 😀

Soovin teile kõigile toredat ja käsitöiselt põnevat aastat! Et ideed otsa ei lõpeks ja et oleks ikka aega neid teoks teha!

Loodan ise leida käsitööks rohkem aega, sest ideid ja tahtmisi on kordades rohkem kui võimalikke käsitöötingtunde. Lõngast rääkimata, sest selle varu on nii suur, et jätkub mitmele järeltulevale põlvelegi. Nii olengi oma uue aasta üheks eesmärgiks seadnud selle, et igas kuus vähendan oma olemasolevat lõngavaru vähemalt 300g võrra (kuigi see tundub nagu tilk kokkuvarutud kilodemeres) ja ei osta uut lõnga juurde rohkem kui ära kasutanud olen.

Ma pole ammu siia midagi postitanud, mis ei tähenda, et ma poleks üldse käsitööd teinud. Vähekese ikka olen nokitsenud, sokke kudunud ja muud nipet-näpet ja et ei oleks vaid tühja juttu, siis sai üks väike päkapikk ka pildile püütud:

See on päris meie enda päkapikk, pisike tütretütar Kärt, kes minust möödunud suvel VANAEMA tegi 😀

Muster (väkeste kohandustega):
Lõng: Nuovo Irlanda (Lana Gatto), 100% meriinovillane, 50g/83m

smile_c0ti

tintsiku näputöökroonika

Sügis

Veidike valget…

… sekka natuke värve…


(see karp on ilmselgelt liiga väike…)

…mõned omanäolised seened…

… mõnus aeg see sügis!

Ja Soktoober algas ka. Täiskiirusel.
Oleks võinud osa puhkusest sügiseks jätta, saaks rahulikult kududa ja jõuaks miskit kirjagi panna. Aga ei, vaja oli suvi kõik puhkuseks kulutada! Nüüd jäävad kudumiseks vaid mõned pimedad õhtutunnid ja blogis kestab paus pausi järel 😀

tintsiku näputöökroonika

Kui suvest sügis saab…

Suvi ja puhkus, soe päike ja sini-sinine taevas, lilled, linnud ja liblikad – need on esimesed asjad, mis meelde tulevad möödunud suvest. Sel suvel olla olnud palju vihma. Sel suvel polevat üldse suve olnud. Ma olen vist imelik, aga ma ei pannud tähelegi, et suvi oli vihmane. Mul vist õnnestus kinni püüda iga päikesekiir ja kogu soojus nendest päevadest, kus taevas oli sinine, ja talletada suvi niisuguses kontsentratsioonis, et tundub, nagu oleks seda olnud täitsa palju.

Täna on selle suve viimane päev. Otsustasin seda tähistada ühe suvesinise postitusega. Juuli viimastel ja augusti esimestel tundidel valmis üks sinine kampsik, mis sai kingituseks ühele armsale neiule. Käisime täna Toomemäel õhtupäikest nautimas, mina fotokaga ja Carmen oma sinise kampsikuga…

Muster ja juhend pärit Knitty’st. Lõng puuvillane ja varras nr. 3.

Selle suve viimane päike uinus Tartumail täna pehmesse udutekki…

Homme algab sügis, olgu ta teile kõigile helge ja hää.

tintsiku näputöökroonika

Seenevikerkaar ja sussikoostöö

Tegin sel sügisel värvitud seenelõngavikerkaare, et oleks hea vaadata ja võrrelda ja niisama silitada 🙂


Punased on pildil natuke tuhmid, tegelikkuses on kirkamad, eriti vereva vöödikuga värvitud lõngad, need on parempoolsemad punased.

Vasakult paremale liikudes:
– Raasiku valge 8/2 lõng
– juurepruunik 1 tk (liiga vähe seent oli)
– verkjas vöödik 10 erinevat tooni
– verev vöödik 7 erinevat tooni
– liivatatik 2 erinevat tooni
– sametvahelik 4 erinevat tooni

Hetkel on ta natuke pooleli, paljusid värve veel ei ole. Aga sügis on ju alles noor ka, õeti pole ta amtetlikult alanudki. Ehk leian sel sügisel metsast mõned sellised seened, kellega koostöös sünnivad sinirohelisemad triibud, ja kollased ja roosad ja lillad ja hallid ja… Huvitav, kui palju metsakoriluse tingtunde selle kõige leidmise-korjamise peale kuluks?

Sussikoostööd tegin ka. Kalli õe Kikiga. Mul oli lõng ja soov, aga tuhat muud asja pooleli. Kikil oli tahtmine vanaemaruute heegeldada. Nii sündis koostööprojekt, mis on jõudnud eduka lõpuni. Kiki heegeldas sussid, sellised mõõõõnusalt suured, et saaks vanutades hääd paksud sossud. Eile pistsin nad pesumasinasse, siis veel teise korra ka ja pärast kolmandat tiirutamiskorda oligi number paras. Nüüd on nad liistule tõmmatud ja kuivavad:

Aitänks, kallis Kiki, et olid nõus heegeldama! Tulemus on nii numminumm ja nii sügiseselt helgetes värvides! Muahhh!

tintsiku näputöökroonika

Armastusega…

Tänane isetegemine on natuke söödav…

… ja natuke häid soove sisaldav…

Mõlemasse sai palju südant ja armastust lisatud. Ühele väga-väga kallile inimesele. Palju õnne ja häid päevi tänaseks ja homseks ja üle-üle-üle-üle…homseks ja alatiseks!

tintsiku näputöökroonika

Värve peab elus olema, vahvaid hetki ka

Mõnikord saavad vahvateks hetkedeks niisugused värvimängud:

Jäime õhtul metsas olles päris tugeva paduka kätte, aga koju ei raatsinud veel minna (päike ei olnud ju veel loojunud 🙂 ). Nii sõitsime natuke üht metsateed edasi ja vaatasime metsailu autoaknast. Ühtäkki jäi sadu vaiksemaks, taevas läks heledamaks ja päike tuli jälle välja. Otse meie kõrval sündis taevas vikerkaar – täiskaar ja veel teinegi, heledam, tema kohal. Ikka ja jälle tunnen, kuidas tahaks hüüda – peatu, aeg, ja lase natukenegi kauem sel ilul olla! Ei mina ega mu fotokas suuda anda edasi seda, mida silm näeb. Hele-tume-värviline-päikseline, üle terve taeva… ja siis see tunne, et ühel hetkel olime me ju selle kaare sees ja all ja ees. Pilv liikus otse üle meie ja me seisime justkui värvilise värava ees. ILUS oli.


Päike mängib allalangevad vihmapiisad uhkeks vikerkaareks ning paneb särama märja puutüve.

Rõõm on seda suurem, kui saad niisuguseid vahvaid hetki jagada hää sõbraga ja tõdeda – meis on nii palju lapselikku lusti ja tahtmist olla õnnelikud pisikeste asjade üle. Kuigi mõnikord võib mõni pisike asi ikka päris suur olla:

Ja teinekord võib üks pisike peotäis seenemikke teha puud nii värviliseks:

Seekordne koostöö oli vereva vöödikuga (Cortinarius sanguineus). Potti läksid eelmisel sügisel kogutud ja kuivatatud vöödikud ja üks mehine peotäis värskeid ka. Pildil kolme erineva värvimise lõngad, lisaks ka seenesupis olnud peitsimata testlõng. Tegelikult on ka 4. värvimisest üks vihike hele-oranži, aga see alles jahtub potis. Väga ilusad säravad sügisevärvid tulid. Sõltlane pugiseb mõnust ja läheb seenevärvilisi unesid vaatama…

tintsiku näputöökroonika

Uus aasta

Ma ei ole kindlasti ainus, kellel septembriga algab justkui uus aasta. See tunne on pärit juba kooliajast, kui otsa sai suhteliselt kohustustevaba vaheaeg ja koolirutiin lõi kõiges korra majja. Ja nii on see ka praegu – enamus puhkused on puhatud ning tööd saab igas mõttes täie auruga tegema hakata (peaaegu terve suve kuulsin telefonis lauset: “Palun helista septembris, meil on puhkustega seoses nii kiire aeg, vaja kolleege asendada…”)

Ühele sügisesõltlasele algab septembriga veel üks tähtis tegevus – korilus, sest mets on täis SEENI! Nii neid, mida süüa kõlbab…

… ja millest suussulavat suppi saab teha…

… kui neid, mis lihtsalt silmailu pakuvad…

On ju armsad need täpikesed ühe daami kübaral? Mõned aga rivistavad “vägesid” uhkeks sügisparaadiks…

Ja viiendad-kuuendad-seitsmendad… seened meelitavad metsa sõltlasi, kutsudes ennast noppima, et lõngale ilusaid sügisvärve kinkida…

Kollase lõnga sain kilekotitäiest liivatatikutest, mida sel sügisel päris palju on. Ainult et mulle eriti ei meeldinud see tatikusupp ja selles lõnga värvimine. Ausalt öeldes oli see ikka täitsa väkkkk! Aga lõng sai ilusa kollase värvi ja lõpptulemusena on see kõige tähtsam. Sõltlane on rahul! 🙂

Täna metsas käies leidsin oma elu esimese suure sirmiku (kunagi ammu-ammu leidis poja ka ühe, kui perega metsas käisime, aga see ei lähe arvesse 🙂 ). Nii lahe seen! Ja kui hea šnitsli sellest veel saab. Nämma!

Aga see päris värviseenekorilus veel tuleb. Iga vaba hetk saab veedetud… teadagi, kus. Maire, Leili, Ürask, lööte kampa?

1 2 3 24