Susa hobinurk

Olümpiamedalid

Käsitööolümpia juba käis kui mul tuli mõte, et igal õigel olümpial peaks ju ikkagi medalid ka olema. Sel aastal oli kohe selline tunne, et inimesed ju näevad 2 nädalat vaeva ja kuidas siis finišis tublimatele midagi kaela riputada ei ole!?

Inspiratsiooni polnud vaja kaugelt otsida – Sotši mängude medalid on väga ilusa kujundusega, nii et eeskujuks need saidki.
Otsisin alguses puutöömeest, kes puidust need medalid välja vooliks, aga ühel hetkel sattus mu teele lehekülg. Vaatasin nende töid ja idee arenes edasi – ehk nad saavad medali keskelt selle läbipaistva ala ka välja lõigata? Said küll.
Järgmine mõte – miks mitte teha iga medali jaoks kaks eraldi poolt ja siis võiks sinna läbipaistva osa kohale natuke pitsi paigutada…

Seletasin oma mõtted kõik Laserdisainile ära ja nemad tegid kiiresti medalitoorikud valmis. Kokku 6 kena põletatud vineerkettakest.

Järgmised mõtted tekkisid juba kujundamise osas.
Mida kahe poole vahele panna? Grafoprojektori kilele joonistatud muster? Kootud motiiv? Heegeldatud?
Võitis heegeldatud motiiv. Tegin neid 3 tükki, ostsin poest kuldset, hõbedast ja pronksist värvi ning värvisin valmis motiivid üle.

Medali lintideks said mu aastaid tagasi, peale Isetegija Kihnu suvepäevade, punutud Kihnu vöö jupid. Vaatasin seda vööd ja mõtlesin ,et praegu küll enam seda punuda ei oskaks! Selliste tööde meeldejätmiseks peaks neid aegajalt meelde tuletama…

Moment oli abiks kui lindid ja värvitud motiivid medali poolte vahele kinnitasin. Siis suur raamatuvirn pressiks peale.
Järgmisel päeval said põimitud palmikud, mis ümber medalite liimisin.

Olen rahul! Tõesti ilusad medalid tulid 🙂

************************************************************************************

Omaltpoolt tahan tänada kõiki neid, kes minu olümpiatöö poolt oma hääle andsid!
Aitäh sõbrad!
Eesti sportlase jaoks pole kuues koht ju paha, eksole 😛

Susa hobinurk

Käsitööolümpia 2014!

Alustuseks pean ütlema kohe, et ma armastan suusasporti!!! Seda maailmatasemel, nauditavat suusasporti. Nii on taliolümpiamängud minu jaoks alati kui sefiiritort kirsside ja marmelaadiga 😛
Sama mõnus üritus on alati käsitööolümpia!
Niisiis mõtlesin ma juba aastavahetusest hoolega, mida sel olümpial teha, et asi oleks nii nauding kui väljakutse.

Olümpiale ei minda teatavasti alal, mida hästi ei oska. Valida tuleks endale südamelähedane tegevus ja minul on selleks viimasel ajal kudumine.
Olümpiamängud on sportlase jaoks alati väljakutse, seega pidi ka käsitööolümpia olema minu jaoks väljakutse. Midagi sellist, et ma töö ja mängude lõpetuseks saaks endaga rahul olla ja öelda, et jah, ma pingutasin ja ei teinud enda jaoks tavapärast tulemust, vaid ületasin enda!
Oli üks muster, mida ma pikemat aega piilunud olin, üks kena kootud lapimuster, millest saab imearmsaid tekke kokku panna. Pikemat aega olin ma mõelnud ka sellele, et meie magamistoa voodi vajaks katet. Kas ma nüüd võtan selle töö ette ja mahutan voodikatte kudumise kahele nädalale?
Järgnes arupidamine. Mitu nädalat. Ja siis kiire otsus, et jah, teeme ära! 🙂

Peale esimese lapi kudumist oli selge, et üks lapp = 6 tundi tööd.
Tekki pidi minema 16 lappi, mis = 96 tundi tööd.
Mul oli aega 14 päeva (eelmise nädalavahetuse veetsime Helsingis, nii et seal kudumist ma eriti tõsiselt ei võtnud). Õnneks ei olnud tööl väga kiired ajad, nii et ma sain mitu head päeva veeta kodus, teleka ees, vardad peos ja meel ärevil nii oma lemmikute pärast Sotšis kui teki pärast oma olümpiakavas.

Lõpptulemus oli see, et 13 päeva kulus lappide kudumisele ja see viimane päev, tänane, tekile äärepitsi heegeldamiseks.
Ma sain ta valmis ja OIOIOIIII kui rahul ma oma olümpiaga olen!!!
Saabun lahingust kilbiga, mitte kilbil 😉

Andmed:
Lapimuster:
Vardad: nr.4
Heegelnõel: nr.6
Lõng: Drops Karisma (sinine, valge, punane, helesinine)
Teki kaal: 2,4kg
Teki mõõdud: 2x2m

Hea, soe šuba 😉

Mis puutub pärisolümpiasse, siis olen rõõmus, et Justyna Kowalczyk võitis kuldmedali (ta on ju peaaegu eestlane, eksole) ja et Venemaa sai nii uhke võidu meeste laskesuusatamise teates ning kolmikvõidu meeste 50 kilomeetri maratonil. Jubedalt kahju on, et Petter Northugi olümpia niimoodi tuksi läks! 🙁

Aga lõpetuseks – see oli nauditav olümpia!
Eriti hea oli kududa suusasprindi ja laskesuusatamise ajal, sest reporterite entusiastlik jutuvadin pani ka vardad kiiremini tööle 😀
Nüüd jääb suusafänn ootama järgmise aasta Faluni MM-i!

PS: Kas polnud Venemaal ilus olümpiasümboolika! Millised mustrid ja värvid!

Susa hobinurk

Pitsiline päevavari (õigemini vihmavari)!

Mõned õhtud on sellised, kus und ei tule. Oled kõike teinud – päeval tööl käinud, kodus kokanud, trenni teinud, telekat vaadanud, lugenud, kudunud, saatnud välismaale umbes 15 jõulukaarti ja ikka ei ole tunnet, et võiks magama minna. Siis istud arvuti taha ja nuhid sääl ringi.
Hiljaaegu liitusin ma FB-s soomlannade sokikudumise grupiga. Vahvaid sokke teevad! Kiidavad hoogsalt teiste töid, kaklevad ja solvuvad ka naljakate asjade peale. Näiteks lahkus üks proua grupist selletõttu, et keegi küsis, kas 2 tundi on soki valmiskudumiseks liiga pikk aeg? Proua solvus, et hobi hakati ajas mõõtma 🙂 Aga mina vaatasin sommide sokke ja jõudsin ühe kena blogini, kus palju toredaid asju sees. Ja äkki nägin pitsilist vihmavarju! No nii ilusat!!! Varju juures oli ka link, mis viis idee autorini, nii et kes iganes nüüd seda tehnikat proovib, palun viidake ka autori blogile, sest ta on sellise megahea idee eest suure tunnustuse ära teeninud!

Idee autor omaKoppa, blogi link siin: [url]http://omakoppa.blogspot.fi/[/url]

Vaja läheb:
1. Ühevärvilist vihmavarju
2. Sprayvärvi (ilmastikukindlat)
3. Pitslinikuid, pitse
4. Kummikindaid (võite ka ära jätta, sest käed saab ju hiljem lahustiga puhtaks teha)

Ja polegi muud kui vari lahti, linik sobivasse kohta peale, sprayga üle, järgmine linik peale, sprayga üle jne. Siis lasete ära kuivada ja ootate pikisilmi vihmast ilma, et tänavale kekutama minna 🙂

Minu vihmavari sai umbes 10 minutiga sellise tuuningu:

Eks ma olen vahepeal kudunud ka, aga näitan neid töid järgmises postis 🙂 Praegu mõtlen, et selline vihmavari oleks ka tore jõulukink 😉

Susa hobinurk

TK: Sügis soojaks!

Mõnede asjadega on nii, et näed ja ei saa enne lahti kui pole ise järgi teinud. Seekord oli selleks üks Facebookis jagatud hall kampsun, mis lihtsalt võlus oma eripärase kudumisviisiga. Kindad ja sall jäid ootele ja vardad sukeldusid punase lõnga sisse. Õpetus oli küll hiinakeelne, aga skeemid kenasti loetavad, nii et ei mingit probleemi kudumisel.

Originaal näeb välja selline (Google pildiotsing aitab selle pildi järgi ka skeemideni):

Lõng: Alize Ecolana, 100% villa, 100gr=220m (kulu 4 tokki)
Vardad: nr.3
Heegelnõel nr. 3,5

Teadsin kohe, et sellest peab tulema vest, mitte kampsun. Mulle meeldib talvel kõrge kaelusega polosid kanda ja selleks on vaja vesti. Lisaks sai see vest endale ka kelmika kaeluse ja kahele poole õmbluste kohale tulid palmikud. Mõnus nikeradmine oli! 🙂 Loodame, et tuleb külm talv 😉

Susa hobinurk

Suveks riie selga!

Sel kevadel tekkis mul äkki hirmus tahtmine heegeldada mõni pitsiline vidin. Selline, mille saaks suvel kuumade ilmadega selga panna.
Kuna riiete mõõtu kudumine ja heegeldamine on minu jaoks puhas õnneasi, siis alustasin sellegi topiga nii, et… no lihtsalt alustasin ülemisest äärest ja heegeldasin. Vahepeal passisin selga. Tundus, et on paras. Ja siis jäin niisama passima, sest kuidagi ei tahtnud enam heegeldada… Mõtlesin kudumisest ja tikkimisest kui maailma toredamatest asjadest ja põrnitsesin oma pooleliolevat heegeldust. Aegajalt surusin hambad risti ja tegin pluusile heegelnõelaga paar tiiru peale. Kuni jõudsin asjaga nii kaugele, et varrukad olid valmis ja edasi oli vaja teha vaid kereosa. Niisiis – vöökoht läks ludinal. Kuni ääreni. Tegin alguses samasuguse lihtsa alumise ääre nagu on kaelaauk. Aga see jäi kuidagi proportsioonist välja. Nuputasin siis natuke ja organiseerisin alla ka ananassid. Kolm viimast rida tuli igal ananassil eraldi heegeldada ja tänu sellele oli ka omajagu lõngaotste peitmisi 😛

Ananassid on minu jaoks nostalgia 🙂 Kunagi põhikooli ajal, kui mu ema Pärnu Ukut juhtis, heegeldasin ma mõned ananassimustriga õlarätid. Mäletan, et algus läks alati libedalt, aga siis läksid read aina pikemaks ja lõpuks olin ma päris tüdinenud. Veidi aega pidasin puhkust ja siis võtsin uue rätiku töösse.
Kahjuks ei ole mul enam seda Ukuaegset rätimustrit alles.

Aga pluus sai valmis ja selline ta on (Lynxile suur tänu pildi eest!):

Lõng: Alize Bamboo, must 2,5 tokki
Konks: nr. 2,5

Kirjutan siia ka, et tänasest kuni 1. jaanuarini 2014 olen ma amelikult “tööpuhkusel”. St. mõnulen siin foorumis kui lihtsalt tavaline foorumlane, tööd tegemata, lihtsalt lugedes ja vaadates. Selleks on lihtne põhjus – akud said tühjaks! Ma vajan väikest laadimispausi ja olen hirmus tänulik admin Muhvile ja Isetegija tublidele tugidele-modedele, kes lubavad mulle selle tööpuhkuse!
icon_hb
Kujutan juba ette, kuidas ma foorumisse tulles lihtsalt avan näiteks blogide lehe ja loen ja naudin pilte! Või lobisen niisama. Või panen enda nime kalendritellijate ridadesse kirja ja ootan ainult kuidas kalender mulle postkasti potsatab. PARADIIS! 😀
Muutsin oma staatuse ka ära – Puhkav Admin 🙂

Hetkel ei oskagi kohe valida, millist näputööd järgmisena ette võtta 😀

Susa hobinurk

Sall nimega Madeleine 😀

Sallide kudumise juures on kaks rasket asja:
1. Äärepits
2. Nimi

Selle salliga läks nii, et mulle tundus – KÕIK koovad Haapsalu salle! Tahaks ka… Leppisin endaga kokku, et ei mõtle alguses üldse äärepitsile. Lihtsalt valin mustri välja, koon keskosa valmis ja eks siis ole näha, mis saab. Poodi oli just saabunud imekaunis türkiissinine Kid Royal ja see lausa nõudis salliks saamist.

Ilus raamat, “Haapsalu Rätt”, ette ja mustrit otsima. Üks uhkem kui teine! No kuidas sealt valida… Ja siis jäi silma leheküljel 170 oleva Viljaringi kirjaga räti äärekiri. No nii lõpmata ilus! Võtsin siis mustriprogrammi ette ja hakkasin seda mitmest nurgast kokku joonistama. Raamatus ei ole äärekiri kirjas täismotiividena. Poolikud sakid ja poolikud rombid sai ühendatud terveteks ja kiiresti kuduma! Nii põnev oli 🙂

Kudumisega tegin algust tegelikult juba eelmisel aastal. Aga siis tekkis paus, sest muud asjad tulid vahele. Nüüd, tööde vahelisel ajal, otsisin pooliku kudumise jälle üles ja lõpetasin salli ära. Ja siis tuli see esimene raske asi, mida ei saanud enam edasi lükata – äärepits!?!?! Võtsin aga suure raamatu jälle ette ja süvenesin neisse silmade arvutustesse. Lugesin, arvutasin.
Vahepeale tekkis üks heegeldustöö.
Ja siis kui too läbi sai, tabas mind geniaalne mõte – miks peaks sallile äärepitsi kuduma kui saab ka heegeldada? 😛 Oma türkiissinise värvi poolest ei pretendeeri see sall nagunii Haapsalu salliks. Mis tegelikult ei ole ka eesmärgiks… Seega tuleb leida sobiv heegeldatud äärepits ja asi valmis teha. Tuhlasin nettipidi tükk aega ja ei leidnud täpselt sobivat mustrit. Võtsin siis ühe enamvähem õigena tunduva pildi ette ja paberi-pliiatsi abil sai äärepits kokku kombineeritud.

Üks mõte, mis mind juba mõnda aega kummitanud on, on salli ümber lokkiv ja lendlev äärepits. Selline edev, elektriline 🙂 Nüüd oli see võimalus mõte järgi proovida.
Peab ütlema, et kududa on märksa lihtsam ja kiirem kui heegeldada… Aga kange soov tulemust näha utsitas kiiremini nõela viibutama ja valmis ta sai!

Nüüd tuleb teine raske asi, ehk nimevalik. Ühel õigel sallil peab ju nimi olema, eksole!
Mõtlesin siis, milline ta välja näeb – uhke, pidulik, tänu värvile ja lokilisele äärele kindlasti pilkupüüdev ja edev, soe, õrn, natuke nagu armas ka.. Ja nimeidee tuli eilse päevaga minu juurde – salli nimeks saab Madeleine. Rootsi kuningatütre järgi armas ja õrn ning tema pulmapäeva auks uhke ja pidulik. Pilkupüüdev ja edev peab üks naisterahva nimega asi nagunii olema 🙂

Niisiis: Sall nimega Madeleine
Lõng: Alize Kid Royal (<- ilmne vihje salli nimele) nr. 443
25gr = 250m, 62% mohääri, 38% polüamiidi
Kaal: 138gr
Vardad: nr.3
Heegelnõel: nr.3

Tahan tänada oma ema väga meeleoluka fotosessiooni eest! Ja oma meest abi eest pildimudumises!
🙂
Ema lubas endast ka salliga koos pilti teha ja oli hiljem pildiga väga rahul 🙂

Susa hobinurk

Muhu jogurtid 😀

See oli 1. aprill kui ma Facebookis ringi vaadates sattusin ühe pildi peale. Pilt asus Farmi toodete lehel ja kutsus rahvast tarbjamängus osalema – kes arvab ära, milliste toodete uus kujundus pildil on, see saab kotitäie Farmi piimakraami.
Usun, et see on nii kõigi käsitöötegijatega, et kui talle näidatakse pilti tema enda tööst, siis saab ta kohe aru, et tegu on tema tööga. Mind tabas selle mängu pildi nägemisel päris suur OHOOO-efekt, sest pildilt vaatas vastu minu Muhu tikandis padi! Veidi ümbertõstetud kujul, aga ilmselgelt minu 2010. aasta Isetegija Käsitööolümpia ajal tikitud padi! .
PS! Sain täna teada ka, kes need karikakrad ja teised lilled-lehed kenasti kompositsiooni on sättinud ja pildiks joonistanud – Sirje Tüür! Ilmselt oli kupongi küljes kunagi ka silt nimega, aga tol ajal ei pööranud ma neile asjadele eriti tähelepanu ja igasugu sildid rändasid lihtsalt prügikasti… Tore, et ma seda nüüd tean 🙂

Vasakul on pilt, mis Farmi Facebooki lehel üleval oli ja paremal minu Käsitööolümpia tikand:

Hõikasin sealsamas Farmi mängu teate all, et tegu on minu tikandiga. Üsna kiirelt kirjutas mulle Maag Piimatööstuse esindaja ja küsis alguses, kas ma teen nalja 🙂 Peaaegu sama kiirelt kirjutati Õhtulehest ja küsiti, kas see, mida ma kirjutasin, on tõsi ja et kas pilt on võetud minult küsimata… Õhtulehe esindajale sain vastuseks kirjutada paljude tähtsate ninade lemmikfraasi: Ma ei kommenteeri 😀
Maagiga pidasime aga kirjavahetust.
Alati, kui peab kellelegi midagi tõestama, on vaja väga kindlaid argumente, et just sinul on õigus. On ju tikitud miljoneid Muhu tikandis karikakraid, moone, lillelehti. Kõige parem argument oli sel juhul küllap see, et mul on padi kodus, võin selle iga kell jogurtitopsi kõrvale panna. Samuti see, et karikakrad ei ole tikitud nii, nagu Muhu tikand ette näeb, vaid on tikitud nagu suled jne.
Maagi esindajaga oli meil väga meeldiv kirjavahetus ja sealt suunati mind Maagi reklaamibüroose nimega Newton.

Ja siit tuleb see jutt, miks ma selle posti siia kirjutasin.
Käsitöö on populaarne ja blogimine on populaarne. Internet on tänapäeval täis fotosid imeilusatest töödest, kirjuta vaid otsingumootorisse sind huvitav sõna ja saad kohe tuhandeid pilte, mille hulgast valida. Kui Googlesse kirjutada “muhu tikand”, siis näeb sealt üsna alguses sedasama minu tikitud padja pilti, mis asub… Hoopis ühel teisel lehel, mitte minu blogis!
Just tollelt lehelt oli ka Newtoni reklaamibüroo esindaja selle pildi leidnud. Leht ise asub . Kultuuripiirkonnad Eestis, omanik Tiina Tamm. “Nali” peitub selles, et aastal 20. juulil 2011 sain vihje, et mu pilt tollel lehel ripub, kirjutasin Tiina Tammele, et ta kas:
a. eemaldaks oma lehelt mu pildi, või
b. kirjutaks pildi juurde mu nime.
Tookord kirjutati pildi juurde mu nimi, esimese raksuga valesti (Liivak), saatsin uue kirja sooviga nimi parandada ja sain vastuse vabandusega ning kirjaga, et nimi on kodulehel parandatud. Vaatasin – oli küll.
Ja nüüd avan ma lehe ja vaatan – nime pildi all muidugi enam pole.
Võtsin uuesti ühendust. Ja sain vastuseks:
”Kui võtsite esmakordselt ühendust, ei olnud mul E-õppematerjalide keskkonnas enam võimalik uuendada sinna esitatud zip faili (mille link on teie kirjas) ja seetõttu seal Teie pildi all nime ei ole.” Kiri oli kena ja pikk ning kirutati ka, et püütakse selles .zip failis olevat pilti muuta, aga kui just hetk tagasi vaatasin, polnud möödunud kuu ajaga midagi tehtud. Miks, sellest ma aru ei saa, sest kui mul on dokument zipitud ja istub kuskil veebis üleval ning selgub, et seal on midagi valesti, kustutan ma tolle vale faili ära, teen algsesse faili parandused ja laen õige faili uuesti üles. Antud juhul ilmselt lihtsalt ei viitsita asjaga tegeleda. 👿

On olemas selline kena koht nagu GOOGLE IMAGES. Seal on väli, kuhu saab kopeerida kas internetis üleval oleva pildi aadressi või laadida pildi oma arvutist, ning teostada pildiotsing. Panin siis oma tikandipildi sinna otsingusse ja avastasin, et seda kasutatakse rõõmsalt mitmel lehel. Kas viidet pildi autorile juures on? Muidugi mitte.
Võtsin siis kätte ja kirjutasin kõigile kolmele pildikasutajatele, et tegu on minu fotoga minu enda tikitud tööst ja kui nad soovivad seda oma lehel kasutada, siis palun kirjutage pildi juurde ka selle autori nimi. Näiteks Hansatravel reklaamib sellega soomlastele Saaremaad-Hiiumaad 🙂 .

Igal juhul olid Newtoniski kenad inimesed, kellega sai veidi kirju vahetatud ja lõpuks kokku lepitud, et kusiganes nad seda pilti kasutavad, läheb sinna juurde ka foto tegija nimi. Lisaks ka honorar mulle ja kotitäis Farmi piimatooteid 🙂

Newtoni enda lehel näevad potsikud välja .
Varsti pidi ka potsikute peale tulema kiri, kus kõik kokkulepitu olemas.

Mis ma ise kogu sellest saagast arvan?
Võimalik, et reklaami kujundaja tõepoolest ei osanud internetist leitud pildi autorit otsida. Tõenäolisemalt lihtsalt ei viitsinud, sest nagu ma enne kirjutasin – Muhu tikandit on tikitud miljoneid ja kui suur tõenäosus ikka on, et keegi äkki ära tunneb, et see seal topsil on tema tikand. Asi lahenes hästi nii mulle kui reklaamibüroole tänu sellele, et nende suhtumine oli väga meeldiv. Kui mulle oleks püütud tõestada, et tegu ei ole minu fotoga, oleks asi läinud halvaks, sest kogu muu huvi hulgas sain ma ka väga hea pakkumise juriidiliseks toeks. Aitäh! Ma ei ole teise põse ettekeeraja ja õigluse nimel võitlen nii kaua kui vaja.

Seega on mul hea meel, et saime Newtoniga asjad kenasti selgeks kirjutatud, sellepärast et – mis saaks olla lahedam kui see, et MINU LEMMIKJOGURTITE PURKE KAUNISTAB MINU FOTO MINU TIKANDIGA!
loveshower

Veidi hiljem leidsime Lynxiga mitmeid reklaamtahvleid, kus potsikud tikandiga peal ja kirjad ka kenasti nähtaval 🙂

Ja poes näevad need rivid välja sellised:

Kooresed on tõepoolest mu lemmikjogurtid juba sellest hetkest kui nad turule ilmusid 🙂 Neil ei ole seda haput maitset, mis tavapäraselt jogurtitel on ja nende sees on suured puuviljatükid 🙂 Rääkimata sellest, et potsikud nägid nii ilusad välja, et ma ei saanud neid kuidagi ära visata. Niisiis oli meil köögis terve riiulitäis kooreste topsikuid. 🙂 Ja kooreste lummusse sattudes võib dieet hukka minna 😛 Mis mõneks ajaks juhtuski kui kotitäis jogurteid meie õuele saabus… Ja muidugi on meil ka nüüd terve rivi topse… Õnneks saab neid igatmoodi kasutada, alates taimede sinna sisse pikeerimisest kuni pliiatsitopside ja vaasideni 😀

Mida ma tahaks kõigile oma fotosid internetti riputajatele öelda:
Märkige oma fotod kas oma nimega või oma logoga või e-mailiga vms. kirjaga, mille järgi teid tuvastada saab!

Mida ma tahaks kõigile teiste tehtud piltide kasutajatele öelda:
Nähke veidi vaeva, otsige pildi autor üles ja küsige temalt, kas tohite ta fotot kasutada! Lisage foto juurde ka selle autori nimi ja viide algallikale.

Loodan, et ka isetegiajte seas on Farmi kooreste fänne 😉
Meie perekonna lemmik on virsikutega koorene, milline on teie pere lemmik?
😀

Susa hobinurk

Sallilõnga pakkumiste tulemused 🙂

Kõigepealt – tänud kõigile, kes seda esimest liblikat kiitsid 😀 Ta muutus sellest kiitusest veel edevamaks kui alguses oli 😉

Nüüd siis teie pakkumised, millisest lõngast uus liblikas kududa.
Ülivõimsalt kogus kõige rohkem hääli (20) lõng nr.5, ehk sini-valge. Juhtus aga nii, et see lõng sai enne otsa kui mina tulemused kokku sain liidetud 😛 Seega läheb kudumisele kohale nr. 2 maandunud lõng, ehk nr.1. See kogus 16 häält. Varsti jõuab varrastele.

Oli väga põnev teie pakkumisi lugeda! Veidi populaarsemad kui teised olid veel numbrid 9 (11 häält), 3 ja 4 (mõlemal 8 häält). Kõige vähem meeldis teile lõng nr. 10, mis kogus ainult ühe hääle! Nr. 2 kogus ka ainult 2 häält, mis on omamoodi naljakas, sest must-valge on tegelikult alati populaarne lõngatoon. Samas – küllap on meil kõigil igatsus suviste värvide järele. 🙂

Nüüd toki loosimisest 🙂
Kõsisin ühelt tänaselt lõngaostjalt, kas ta sooviks olla fortuuna ja soomlanna Suvi oli hea meelega nõus 🙂 Tema öeldud number oli 19 (tema tütre vanus) ja seega saab toki lõnga endale 19. kommentaari kirjutaja SUNRAY! Palju õnne! 😀 Kirjutan sulle, mis värvi lõngatokki soovid.

Mina hakkan nüüd kuduma 😀

Susa hobinurk

Selle aasta esimene liblikas…

…oli kirju! 🙂
Maandus mu kuuriuksele ja jäi siis sinna poosetama 😀

Sel liblikal on siidised ja nii pehmed tiivad, et ausõna – ma pole enne nii pehmet asja kudunud! Ma polegi enne 100% bambuslõngast midagi teinud, nii et tulemus oli minu jaoks üllatav. Kartsin, et see lõng ei jää oma pehmuse pärast “hoidma”, aga rätt allus venitusele väga hästi ja tõepoolest – koerakutsikad on ilmselt sama pehmed kui see rätt! 🙂

Rätt: väikse omaloominguga
Lõng: Alize Bamboo Fine batic, 100gr/440m, 100% bambus
Vardad: 3,5
Lõngakulu: 1 tokk!

See 1 tokk lõngakulu oli teine asi, mis mind kahtlema pani – kas see on ikka võimalik, et koongi terve räti ühest tokist? Lõpuks oli nii, et ma kudusin sest tokist suurema räti kui muster ette nägi 🙂 Mõõtudeks sai: 145x70cm

Ma pole ammu siia kirjutanud. Põhjus omamoodi naljakas – mul on üle mitme aasta käsil mitu näputööd korraga ja kõik nad ootavad üksteise järel, et valmis saada. Tegemisel oli seesama rätt ja kaks suvepluusi ja muidugi veel labakupaar… See viimane hakkas juba valmis saama, aga siis saabusid mulle poodi müüki need bambuslõngad ja no ei ole ju võimalik istuda ja vahtida seda lõngariiulit ning ise samal ajal kinnast kududa 😛 Suvi koputab ka uksele… Seega jäid kindad hetkel ootele ja ma pean oma suvelõngade kudumise maania “välja kuduma” 😛

Igal juhul tuleb homme veel üks kudumine juurde, sest see rätt, mis praegu valmis sai, pidi minema poodi lõnganäidiseks. Aga jõuab hoopis ema kaela 🙂 Niisiis hakkan ma homme uut rätti kuduma. Millist värvi? See on küsimus… Keegi tahab äkki soovitada, millisest üleminekuga bambusest ma uue räti võiks kududa? Näidiseks? 😀
Ütleme nii, et hakkame vasakult lugema, st. kõige vasakpoolsem on nr.1 jne.
Kõigi soovitajate vahel loosin ühe toki seda bambuslõnga välja ka ja panen järgmise nädala alguses teele. Esmaspäeval näiteks! Saate endale ka kutsikapehme räti kududa! Sobib? 😀
PS: Lõnga saab niisama ka tellida, maksab 3.80

Susa hobinurk

Cimdi-cimdi! 🙂

Tundub, et sel aastal olen ma kindalainel. Kududa-kududa-kududa! Ja nüüd siis sammuke edasi – nr. 2 vardad on asendunud nr. 1,25 varrastega. Areneme…
Peale sõrmikute lõpetamist haarasin selle kuulsa ja uhke lätlaste kindaraamatu ja hakkasin mustrit valima. Leidsin! Alustasin. Ja 126 silma ringis lõppes harutamisega. Ma ei tunne ühtegi nii suurte kätega inimest, kes selliste silmade arvuga kindaid kanda saaks!
Uus muster, seekord 96 silmaga.
Nii hea oli kududa – nädal täis suusatamise MM-i! Rahulik nädal tööjuures, suusatamine läpparist jooksmas ja näpud töös. Kaif!
Muster oli ette nähtud kolme värviga. Kusjuures kolmas värv esines kindas täpikeste näol ja seda kolmandat lõnga kogu aeg sinna täpikesteni lohistada… Hiljem täppe juurde tikkida ei tundunud ka ahvatlev. Saabus päästev idee – helmed! Kudusin käpikutesse klaashelmed 🙂 Edevad kindad (mulle tundub, et ma kasutan oma tööde iseloomustemiseks tihti sõna “edev”…).

Niisiis:
Lõngad: Malabrigo sock ja Posh Yarni punane, mõlemad 100% meriino.
4mm rohelised klaashelmed Pandurost. 94tk=1 kinnas
Vardad nr. 1,25
Parema käe pöidlas on valge põhjalõnga asemel hall nutilõng, millega saab kinnast käest võtmata telefoni vastu võtta või sõnumit toksida.
Kindad Vidzemest, Sarkaņist, Madona piirkonnast. Raamatus lk. 100

Mõnes mõttes sümboolsed kindad – Suusatamise MM-i võitis puna-valge Norra 🙂

Kui see paar valmis, hakkasin kohe raamatust uut valima! Näpud sügelesid kohutavalt, aga see valik on nii raske!
Siis külastasin raamatupoodi ja sain sealt Eesti kirivööde raamatu. Ja seal on vöödemustrid, mis panid mind ruudulist paberit ja pliiatsit haarama. Nii et järgmine kindapaar tuleb hoopis minu enda mustriga. Praegu koon juba teist päeva lapilist kindapära 🙂 Pole eriti palju kudumisaega olnud ja lapitamine läheb aeglaselt ka! Samas – suurepärane võimalus treenida vasakult paremale kudumist. No et ei peaks tööd pidevalt ümber pöörama, vaid saaks kogu aeg paremat külge eespool hoida. Üsna nobedalt läheb juba!

1. märtsil olin kodus ja läksin linnukestele päevast seemneportsu viima. Kallasin sifkad nõusse, panin kaane kinni ja hakkasin tagasi tuppa tulema. Päike paistis, lumi sulas ja lume alt paistsid selle aasta esimesed lumikellukesed! Oh, milline kevadetunne äkki tuli! Nagu olekski märtsiga kevad kätte jõudnud 🙂

1 2 3 44