Musta kassi kassikangad

Muhu tikandis rahakukkur.
Mitu aastat olen hoogu võtnud, et teha tikitud mündikotte. Arvasin juba ette, et küllap saab kotiraudade külgepanek üks nöök olema. Võtsin ette Mummukad`e tehtud õpetuse (aitäh Mari, asjaliku töökäigu eest!) ja hakkasin selle järgi tegema. Proovisin mitu korda, välja ei tulnud, küll katkes niit ära, ääred jäid inetud ja otsad viltu. Siis sai selgaks, et ülaäär on liiga kitsas ja lühike, minu joonistatud lõige oli väike. Poolik kott vedeles mitu päeva laual ja mina vaatasin seda nõutu näoga, siis otsustasin, et heegeldan koti raudade alla minevale osale 2 rida kinnissilmustega peale, see andis laiust ja pikkust ning siis sama lõngaga rauad külge. Tulemus oli päris normaalne. Järgmine kott tuli juba libedamalt.
Valmis kott.

Teine kott enne raudade külgeõmblemist.

Niipalju veel endale õpetuseks, et palju ilusam asi tuleb, kui nii kott kui vooder on mõlemad mustast riidest. Muidu on iga lõngapiste kohe teravalt näha.
Esimene laat on mul see aasta plaanitud 5.mail Tartus raekoja platsil.

Musta kassi kassikangad

Ettevalmistused algavaks laadahooajaks.
Olen püüdnud igal aastal mõne uue müügimudeli välja mõlda. See aasta on selleks prillikotid- muhu tikandis ja seelikutriibulisest riidest ehk etnostiilis.
Need on minu lemmiktriibud- muhu seelikud.

Muhu tikandis kott

ja tikitud kuid veel valmisõmblemata toorik

Kuna mul oli hulgaliselt kogunenud väikesi musta riide tükke, siis sai neist tehtud nõelapadjad.

Minu käest uuritakse pidevalt, et kas mul endal on ka Muhu päritolu. Kahjuks ei ole. Olen oma emapoolset suguvõsa uurinud, (emapoolset seetõttu, et isa oli mul mandri-päritolu) ja kõik minu teadaolevad esivanemad, mõnd liinipidi on neid teada isegi 11 põlve tagasi, on elanud Kesk-Saaremaal, mul pole esivanemate hulgas isegi mitte randlasi, maarotid kõik. Mittesaarlasele võib see ehk isegi kummaline tunduda, et Saaremaal on piirkondi, kus rannaelust mitte midagi ei teata/ei teatud ja et kõik saarlased ei olegi mere ääres sündinud ega lapsest saati paadiga merel käinud.

Musta kassi kassikangad

Tikkimine on üks mõnus asi! Viimasel nädalal olengi kõik õhtud tikkides veetnud, võtan Leida Kirst`u raamatu ette ja mustri ideid muudkui tuleb. Vahel on hommikuti enne tööleminekut aega ja siis unustan end tikkima. Õnneks tv mängib kõrval, Mart jälgib kella (noh tegelt ta kella veel ei tunne, aga ta teab selle järgi, et mis kell mingi saade hakkab) ja viimasel minutil tormame Mardiga uksest välja, roogime kiiresti auto ja sõidame Raplasse. Tööjuures mul hetkel, nagu ikka talvel kipub olema, väga suurt koormust ei ole ja siis näpud sügelevad töö järgi, käsitöö järgi muidugi. Aga ega ma seda siis vastuvõtu letis teha ei tohi!
Esimest korda proovisin teha vana-muhu tikandit. Tulemus pole just see, mida ette kujutasin, aga ilus vaadata ikka.

Musta kassi kassikangad

Viimase nädala olen pühendunud oma lemmiktegevusele- tikkimisele. Valmis on 7 mobiilikoti pealset.
Sügisestel mardilaatadel Tallinnas ja Helsingis läksid muhu tikandid kohe esimesena ära, ega mul neid eriti palju polnudki- mõned nõelapadjad ja kotikesed, mis olid järgi jäänud. Paar inimest tuli veel ringiga tagasi ja küsis lisa, kuid mul ei olnud anda. Kahju, et rohkem polnud. Ei osanud arvata, et muhu tikanditel mardilaatadel nii hea minek on, suvistel laatadel läksid tikitud asjad kuidagi pikkade hammastega. Nüüd talvel on aega ja otsustasin veidi rohkem teha, enne kui kevadised-suvised laada kaubad ette võtan.

Nädalalõpul käisin Saaremaal ema juures. Kui mujal kimbutas külm, siis Kuressaares oli 2 päeva hull lumetuisk, külma oli muidugi ka -12, Saaremaa mõistes on seda palju, aga mina olen Raplamaal miinus 30-tega juba harjunud. Suure lume tõttu ei pääsenud me ka surnuaeda, kuid panime õhtul küünlad rõdule. Väga ilus oli. Hommik algas sellega, et umbes 10-liikmeline tuviparv soojendas ennast (veel) põlevate küünalde keskel. Mamma kass oli akna najal kahe käpa peal püsti ja hullumas, sest tuvi-praed olid käeulatuses. Tuvid aga olid vana rahu ise, ju nad teavad, et kass neid läbi akna kätte ei saa.

Musta kassi kassikangad

Minu selle aasta esimene töö Värvispektri projektis. Ma ei ole juba ammu osalenud üheski koostegemise või vahetuse-projektis. Olen muudkui raiunud omi laadakaupu teha ja unustanud ära, et käsitööst võib ka rõõmu tunda. Seepärast paningi end sellesse projekti kirja, et oleks iga kuu mingi “kohutus” midagi muud teha.
Jaanuar, valge nagu lumi- valge peapael valgest mohäärist, soe ja pehme.

2011.aastal juhtus see, et ma töötasin end lolliks. Käisin nädalavahetustel 29 korda laadal, sellest viimane, jõululaat, oli 44 päeva. Nüüd olen otsustanud, et enam nii edasi minna ei saa ja suure tõenäosusega jätan ka jõululaadal aasta vahele. Tahan olla rohkem kodus pereringis, puhata ja maakodus toimetada. Samuti on mul mõttes üks uus äriprojekt, millest esialgu veel kirjutada ei söanda.

Musta kassi kassikangad

Eile lõpetasin tellitud kummikud.
Tellija soov oli mustad madala säärega kummikud muhu roosides. Sobivate kummikute leidmiseks kulus nädal, kammisin läbi Tallinna severid-rimid-prismad, kõikvõimalikud aiapoed, koduekstrad, Jyskid jne, lappasin lõputult interneti lehekülgi. No ei ole olemas müügil sellist mudelt! Ja olles lootuse kaotanud, sattusin juhuslikult Rapla konsumi teisele korrusele poodi, pojale uusi kummikuid ostma ja näe imet- just selline must kummikutepaar vaatas mulle vastu ja mis veelgi uskumatum- just see number, mida vaja. Elu on mõnikord väga üllatav. Paar õhtut maalimist, täna lakkisin ja nüüd läheb nädalake kuivamiseks.

Pühapäeval olin Isetegija sünnipäeval. On ikka tore küll omada niipalju sõpru, kes kõik põevad sama haigust, mis minagi- käsitöö haigust. Mareli juhendamisel alustasin söle viltimist, mis veel hetkel on lõplikult valmimata, ehk lõpuni tikkimata. Viltimisega ei ole ma siiani veel sõbraks saanud- tööd on konarlikud ja vajavad harjutamist. Kodus olen püüdnud seda tööd teha siis, kui last läheduses pole- nõelad on teravad ja tema, teadagi, tahab ju ka kohe omale tööd ette saada. Nüüd ootabki poolik sõlg mõnda ilusat vihmavaba õhtupoolikut, kui pärdik õues on ja mina oma terava nõela saan välja võtta.
Siin on Mareli kaunid tööd, millega hea silma nuumata:

Rewilli huvikoolis valminud kiftid tikitud jõulukuulid, mille täpne tehnoloogia mulle siiani teadmata.

Vabandan piltide kvaliteedi pärast- telefoniga pildistamine on nagu on.

Musta kassi kassikangad

Ilusat sügiskuu algust, Isetegija-sõbrad!
Viimased päevad ongi olnud sügislaatadeks valmistumine- maalerdasin 2 paari muhu mustris kummikuid. Esimese paari tegin selle tavalise mustriga, mida varem olen teinud.


Teise paari peal proovisin natuke teistmoodi kompositsiooni- keerasin lille küljepeale ja vedasin lilleväädi pikalt kummiku välisküljele. Päris ilus tuli.

Sellel sügisel olen plaaninud veel kahele laadale minna- laupäeval Tartusse Maarjalaadale ja 24.septembril Paunvere väljanäitusele.

Musta kassi kassikangad

2011 on kujunenud koti-tikkimise suveks.
Seekordne kott telliti Mustjala rahvariiete juurde Mustjala kooli õpetajale, kes sõidab lastega laulupeole. Võtsin oma targad raamatud välja ja otsisin sobivat mustrit. Oma üllatuseks ei leidunud Mustjala kohta suurt midagi, ainult vanas 1950-datel välja antud rahvariiete raamatus oli üks värviline sukakiri, mis mulle meeldis. Saaremaa rahvariided ongi enamuses väga tagasihoidlikud, tumedad pliseerseelikud ja valge tikandiga pluusikraed. Sellist uhket värvilist lilltikandit nagu Põhja-Eestis, ei ole.
See sukakiri jäi mulle silma.

Kott ise sai selline.

1 2 3 16