monna ja tema lapsed

Oihhh, kuidas aeg läheb … Palju on tehtud sellel aastal, kuid näidata polegi aega olnud, ei tule kirjutamiseks vaimu. Kohusetundest teen küll pildid ära, kuid fotokasse needki jäänud seisma …

Aga täna hommikul vaim virge ja mõtlesin, et panen siiski ühe töö kirja, õigemini lausa mitu asja :).

Meil tuttavad ostsid mõnda aega tagasi endale uue kodu ja eile oli siis soolaleivapidu. Kuna oli juba ammu teada, et pidu tuleb ja kinki on vaja, siis oli mul aega seda teha 🙂 .

Nii ma siis heegeldasin kolmele käterätile heegelpitsid.

A la pitse meeldib mulle väga heegeldada. Kunagi saigi selleks ostetud ka suur ports käterätte ja nüüd on aja jooksul need ka kauniks heegeldatud ja ka ära kingitud ja peabki minema uute käterättide jahile 🙂 .

Teiseks sai enda tehtud kingikotti pandud ka värvilised pesulõksud. Seda tööd alustasin ma ikka väga ammu, kuid nagu ikka, kadus vahepeal vaim ära, kuid lõpetatud sai ja ise ma jäin nendega päris rahule ja andis julgust veelgi teha 🙂 . Tavalised puidust pesulõksud värvisin akrüülvärviga kollaseks. Esialgne plaan oli salvrätitehnikas peale panna salvrättidelt pilte, kuid ei leidnud oma suuuuuurest salvrättide pakist seda õiget ja nii saidki pesulõksud hoopis triibud. Kasutada saab siis kas laste piltide riputamiseks, või loomulikult ka pesu kuivama panekuks 🙂

Soolaleivakingi juurde panin veel isekasvatatud rõdutomatite taimed, oma aiast korjatud piibelehed ja loomulikult ka enda aia rabarberitest tehtud plaadikoogi 🙂

monna ja tema lapsed

Viimasel nädalal on valminud 2 erinevat tööd 🙂

1) üllatusmunade sisetopsidest tibud
Üllatusmuna sisutopsi täitsin osaliselt riisiga ja heegeldasin ümberringi tihedalt kollase lõngaga. Üles tippu sai jäetud lõngajupike, mis moodustas suletutikese. Ette heegeldasin nokakese ja tikkisin silmad. Kokku tegin 4 tibukest. Ja samas on need justkui kõrinad. Kapist leidsin suurpuhastuse käigus üles ka üle 10 aasta tagasi heegeldatud kanaema ja nii saigi kokku üks vahva kanapere. 2 tibu läheb kohe kinkimiseks, aga teised tibud jäävad koju kanaemale seltsiks või siis leiavad ka peatselt omale uue kodu. Ja eks kanaema saab järgmine aasta uued (uutmoodi) tibud 🙂

2) salvrätitehnikas kaunisatud 0,5 l purk
Sain Saksamaalt väga suure erinevate salvrättide paki ostetud ja nüüd tuleb ainult leida ideid ja vahendeid nende kasutamiseks :). Esimene idee ei lasknud ennast kaua oodata … Kuna mul oli vaja teha üks munapühadeteemaline vahetuspakk, siis lisaks tibudele tuli mõte, et kaunistaks ühe purgi, kuhu saab kommid sisse panna. Esimesel õhtul värvisin 0,5 l purgi kollase akrüülvärviga kollaseks, samuti kaane. Algselt oli plaan, et ainult salvrätt peale ja kogu lugu. Kuid kahjuks hakkas laki peale panemisel ühest kohast akrüülvärv kooruma salvräti kõrvalt ja oli päris kurb tunne, et kuidas ma nüüd kingin purki, kus nö värviauk sees. Siis pingsalt mõeldes ja käsitöö kapis asju liigutades sattusin paelakoti peale ja punase-valget roosidega paela purgile proovides tundus see olevat super! Ja nii ma kleepisingi salvrättide vahekohtadesse paela ja siis ka ümber purgikaela PVA liimiga. Purgikaanele panin sama salvräti pealt veel ühe motiivi. Mina ise ja ka lapsed on lõpptulemusega väga rahul. Nüüd jääb loota, et pakisaaja pere ka rahul on 🙂

monna ja tema lapsed

Osalesin siis minu jaoks teises pakivahetuses –

Mina tegin loosi tahtel paki Aita Johansonile 🙂

Paki tegemisel lähtusin eelkõige kahest minule omasest ideest – taaskasutus ja praktilisus 🙂

Kuskil (ehhh, alati ei ole võimalik salvestada idee algpilti, vaid see jääb vaid silmamällu) nägin purke, kuhu oli ümber heegeldatud ümbrised. Kuna mul oli kodus erineva suurusega plekkpurke, siis mõtlesingi katsetada kui heegeldada neile ümbrised ümber. Tulemus oli päris üllatav … Kuna tegin jämedama lõngaga, siis oli see ümbris kasutatav vaat et lausa iseseisvana kui purk seest välja võtta 🙂 .

Kaunistuseks heegeldasin vastavalt purgi suurusele kas suured, keskmised või väikesed lilleõied 🙂 . Kui alguses plaanisin keskele panna lillad pärlid, sest ma teadsin, et mul on neid kodus, kuid siiski ei olnud 🙁 . Siis tuhlasin laste abiga oma suure nööbipurgi sisu, kuid lillade oli lillade nööpide puudus. Ega midagi, seadsin sammud Abakhani kindla teadmisega, et küll sealt saab. Õnneks oli seal olemas ühesuguse mustriga ja värviga 3 erineva suursega nööpi, mis mulle sobisid. Ma polnud nööpe ostnud enam “sada” aastat ja ma poleks ealeski osanud ette näha, et nööbid on megakallid! See oli minu jaoks suur šokk. Aga siiski nööbid said ostetud ja ma olin superrahul nendega 🙂 . Kui liled said purkidele peale õmmeldud, siis olin kindel – seda ideed kasutan ma kindlasti veel swi6

Aga ega siis paki jaoks ainult nendest purkidest ei piisa, mida ilusat on veel paki sisse vaja panna 🙂

Vaatasin kodus lahtiste silmadega ringi ja leidsin kapist ühe ammu ostetud pildiraami, mis oli veel kile sees. Kasutasin ühte varem teostatud ideed ja kaunistasin selle lilledega ja kleepsudega 🙂 . Aga et roosid tundusid igavad, siis õmblesin iga roosi sisse pärlikese ja see andis lilledele juba hästi palju ilu juurde 🙂 . Ainult lilledega tundus raam kuidagi tühi ja ei hakanud elama. Lasin siis raami tühjadele kohtadele sädelevat glitterliimi. Märjast peast jättis see väga suursuguse mulje. Kahjuks hommikul kui võtsin raami kuivamisest, jäi näpp selle kuivanud liimi peale ja see tuli lahti! tasakesi katsusin ka teisi liimiseid kohti a igal pool (!) oli liim lahti, koorus katsudes kohe maha ja raam oli endiselt pooltühi … Tuhlasin siis oma suures kleepsude kastis ja leidsin hõbedased ornamentkleepsud, mis paistsid sobivat ja täitsid ilusti vahepealse tühja ruumi ja nüüd võib raam hakata uues kodus elama romantilist elu koos romantilise pildiga 🙂

Iga paki juurde tuleb alati panna ka kaardike ja nii meisterdasin ka mõned kaardikesed. Roosad lilledega kaardid said pandud paki sisse 🙂 . Sinine ja pruun kaart said juba endale uue kodu ühe liblikatega isetehtud kaartide koguja kogus :). Sinisel kaardil olev kummelitega pilt on välja lõigatud teepaki pealt 🙂

Lisaks lisasin pakki juurde ka süüteroose, et oleks mõnus nende abil süüdatud kaminatule paistel veeta romantiliselt aega …

Loodan, et pakisaaja jäi pakiga rahule ja leiab selllele rakendust 🙂

Ise sain ma paki tuntud tegijalt – . Tema lapitehnikatööd on lausa võrratud!!! Minu paki sees oli suur ja mahukas käekott, mis kulub mulle vägagi marjaks ära 🙂 . Uskumatult ilus ja korrektne lapitöö! Midagi ei ole teha – pakid tulevad sellised, mida ei oska oodatagi ja samas just sellised, mida on vaja. Ma fännan praktilisi kingitusi! Ei mingit tilulilu 🙂 . Sellesse kotti mahuvad ära A4 paberid, noorema lapse tagavariided, fotokas, prillid, juhtmed, pooleliolev käsitöö kaasa võtmiseks jne jne, see on suur ja mahukas kott 🙂 . Tunnistan ausalt, et ma olen kade-kade-kade-kade nende peale, kellel on säärased õmblemisoskused kui seda on näiteks Sunrayl 😆

monna ja tema lapsed


Kuude värvid ja minu tööd on järgmised:
01 – jaanuar- valge nagu lumi ()
02 – veebruar – punane nagu armastus ()
03 – märts – lilla nagu esimene krookuseõis lumest piilumas
04 – aprill – roheline nagu esimesed hiirekõrvad
….

Sain valmis märtsikuu töö - lapse püksipõlvedele heegeldatud paigad 🙂

Märtsikuu värviga olin täiega jännis … Ei tulnud mitte ühtegi head ideed pähe, kuigi lappasin teiste blogisid, antud teema , käsitööraamatuid, lõnga-, kangapoodides viibisin mitmeid kordi …

Aga lahendus tuli sealt, kust ei osanud seda oodatagi 🙂 🙂 🙂 , ühel õhtul lapsele lasteaeda järgi minnes oli tema lemmik-legginsitel ühe põlve peale auk sisse kulunud ja see oli väga suur tragöödia 4-aastase tüdruku jaoks. Kuna püksid olid tumelillad, siis kargaski mulle pähe idee – püüan teha lillat tooni paranduse, paikamise.

Lõngapoest sai toodud tumelilla iirisniit ja heegeldasin 2 motiivi. Õmblesin need pükstele käsitsi peale. Aga kuna trikotaazile oli päris kehva õmmelda, siis panin pükste sisse suurema kruusi ja nii venis trikotaaz suuremaks ja sain motiivid ilusti peale ja kruusi välja võttes tõmbus riie kokku ja motiivid jäid ka ilusti – ehk siis jäi riidele ja motiivile veidi venimisruumi 🙂

Tulemusega olin rahul nii mina kui tüdruk ja seega saigi ühe õhtuga märtsikuu lilla mure lahenduse 🙂

Pildid:

Ja nüüd saab siis asuda rohelise värvi juurde 🙂

monna ja tema lapsed

Panen siia postituse näitamaks, millise paki tegin ise oma esimeses Isetegijate Teeme koos Vahetuse kampaanias - .

Minu paki saaja avaldas soovi saada pakk valgete roosidega. Olin kohe alguses kindel, et et pakki saab ka teisi värve roose. Ütleks, et valged roosid olid kõva pähkel minu jaoks. Ja kindel oli ka see, et pakk saab suures osas olema taaskasutatud materjalidest!

Aga ühel tavapärasel kaltsuka tiirul jäi mulle silma üks ilma varrukateta maikalaadne siidjast materjalist tumesinine särgik, kus peal olid valgetes-pruunides toonides roosid.

Nii kui seda nägin, siis tuli mõte, et sellest teen koti 🙂 . Pakisaaja oli eelnevalt ühes postituses ka kirjutanud – “Kõik roosilised asjade hoidikud oleksid nagu unistus (tarvikutekott või poolikute tööde kott või … )”. Toidupoodi selle kotiga ei lähe, aga poolikute tööde jaoks suurepärane 🙂

Siis ühes taaskasutuse poes jäi silma üks madalam lillevaas/lillepotiümbris, mis oli üleni valge, ilma mingisuguse kaunistuseta. Kuna nagunii plaanisin, et salvrätitehnikas tuleb midagi teha, siis see valge lillevaas oligi heaks võimaluseks kaunistada see roosipildiga salvrätiga. Mõte oli hea, aga ohhh häda, mul ei olnud kodus ühtegi roosidega salvrätti ja mitme nädala jooksul ei näinud ka Tartu kaubanduses ka mitte midagi ligilähedase pildiga salvrätte. Viimases hädas panin mitmesse kohta üles oma soovi, et soovin saada piltidega salvrätte ja tänu ühele pereklubikale saingi endale ühe suure portsu salvrätte. Ühel neist olid ka valged roosid, aga kahjuks oli minu muretsetud lillevaaas liiga madal selle pildi jaoks ja seega sai sealt pakist võetud ja kleebitud hoopiski roosad roosid.

Samuti tuhlasin põhjalikult ka oma käsitöökapis, et leida kaartide tegemiseks materjale ja ühtteist ma ka leidsin 🙂 . Ühe kaardi jaoks lõikasin vanast roosilisest kinkekotist osa pilti välja, mille peale kleepisin , mis oli kaunistatud pärlitega. Teise kaardi kuldse riba saamislugu on selline, et mitu aastat tagasi mul väiksem laps sai kätte sädelusega liimituubi ja pigistas mul paberi peale suure liimiläraka. See kuivas ära ja millegipärast ei visanud ma seda tookord ära, vaid oli siiamaani kaardimaterjali hunnikus. Ja näed sa, milleks seda vaja oli 🙂 . Lõikasin sellest ilusti välja ristküliku kaardi jaoks, peale kleepisin väikesed liblikad ning kõrvale sai pandud kleepsulehelt ornament-roos.
Need kaardid panin pakki puhtana, et pakisaaja saaks neid ise edasi kasutada 🙂

Loomulikult sai pakki üks ports varem valmis tehtud 🙂

Samuti heegeldasin paar roosi valgest lõngast. Roosiõied tulid küll ilusad, kuid kahjuks ei tulnud pähe ühtegi head mõtet, kuidas neid ära kasutada 🙁 ja seega said need pakki pandud nö lahtiselt, et äkki hoopis pakisaajal on mõni hea idee, kuhu ta saab neid ära kasutada. Rooside heegeldamise õpetus on pärit

Kui vaatasin kodus, et nüüd võiks paki teele panna, oli ikka kogu aeg tunne, et midagi on puudu, pakk on liiga väike jne jne. Seega käisin närviliselt veel ringi linna peal silmad lahti, et äkki kargab mingi hea mõte pähe. Pulloveri poes nägin pisikesi valgest riidest roosiõisi. Keerutasin neid peos ja mõtlesin, mida saaks nendega teha … Mõtet ei tulnud, aga ostsin need roosiõiekesed (neid oli veel kahte suurust) ära ja kandsin neid muudkui käekotis kaasas. Paari päeva pärast oli mul asja Photopointi ja jäin silmitsema pildiraame ja nii tuligi pähe mõte, et aga kui nendesamade pisikeste roosidega kaunistada pildiraam. Leidsingi ühe tavalise ilma kaunistusteta pildiraami ja kodus kleepisin kuumaliimi püstoliga roosiõiekesed peale ja mulle väga meeldis see pildiraam! Seda mõtet kavatsen veel teostada, loomulikult veidi teisel moel 🙂

Paki sisu sai kokkuvõtvalt siis selline:

Ning vaikselt oligi kätte jõudnud aeg, kus oli vaja pakk teele panna. Aga ega see siis niisama lihtsalt ei läinud. Esimesel saatmise katsetusel oskasin ma täiesti lambist ära unustada käe sisse harjunud pangakaardi pin-koodi ja nii ma pangakaardist ilma jäingi 🙁 . Kuna uue saamisega läheb kaua aega ja Post24 automaadiga saates saab kasutada ainult pangakaarti, siis pidin jääma ootama võimalust, et äkki mõni lahke inimene aitab mul oma pangakaardiga minu paki ära saata (ja mina annan sulas tagasi selle raha). Ja juba järgmine päev õnnestuski mul uuesti pakiautomaadi juurde saada ja lahke inimese abiga sai pakk teele pandud 🙂

Pakisaaja kommentaar oli järgmine:

“Aitäh Monna südamega tehtud paki eest! Eriti meeldisid need heegeldatud roosid ja poolikute tööde kotti polnudki mul siiani 😀 Ja süüteroose olen plaaninud juba sada aastat teha, aga siiani pole jõudnud – eelmised pakivahetusest saadud on juba ammu ära kasutatud ning need on väga asja ette läinud nüüd 😀 “

Pakisaaja tegi sellise pildi (siin isegi paremini näha pildiraam ja kaardid)

Meeldetuletusena üks varasem , kuhu korjasin kokku roosilist õppematerjali 🙂

Kohe varsti kiidan ka pakki, mille mina sain 🙂

monna ja tema lapsed


Kuude värvid on järgmised:
01 – jaanuar- valge nagu lumi ()
02 – veebruar – punane nagu armastus
03 – märts – lilla nagu esimene krookuseõis lumest piilumas
….

Sain valmis veebruarikuu töö - mobiilikott🙂

Heegeldasin mobiilikoti tumepunasest kahekordsest maavillasest lõngast. Kui omajagu kotte olen viimasel ajal teinud paksemast akrüüllõngast ja ühekordsete sammaste ridadega, siis seekord otsustasin teha meie külmadesse ilmadesse sobivamast materjalist – maavillasest ja kinnissilmustega. Koti mõõtmed on 6,5 x 12 cm. Minu telefonile Samsung GT S5830 on nii mõnusalt tihedalt ümber ja täpselt paras 🙂 . Ülemisel äärel kettsilmustes kaarte rida (olen seda kasutanud väga paljudel oma viimase aja töödel ääre viimistlemisel, nii et ütleks, et olen selle 3 kettsilmusega äärekaared enda “märgiks” võtnud). Peale heegeldasin kahe tasapinnaga lille samast lõngast. Lille kaunistasin keskelt tavaliste helmestega.

Aga mobiilikotte on mu viimasel ajal tehtud omajagu: 🙂

Selle valge tegin täna hommikul, samuti maavillasest lõngast ja lill keskelt kaunistatud helmestega. See on nüüd tsipa kitsam, seega sobib pigem veidi vanemat tüüpi telefonidele.

See kott sai valmis juba jaanuari keskel (ühe pikema autosõidu ajal heegeldatud), kuid nüüd õmblesin juba suvel tehtud lille peale 🙂

Nüüd need kolm naiselikku mobiilikotti üheskoos 🙂

Jaanuaris tegin ühe teise pikema autosõidu ajal tumepruuni mobiilikoti, kuid selle peal katsetasin, kuidas oleks klapiga mobiilikott. Eks ta ju ole hirm, et kui võtad lahtise kotikesega telefoni välja valepidi, siis võib see välja lupsata … Ütleks, et klapi mõte on päris hea 🙂 . Kinnituseks sai suur puidust valge nööp.

Samas need mobiilikotid on ka soovi korral müügiks – 4 €/tk swi6

monna ja tema lapsed

Osalen Isetegijate suures aastases koos tegemises –

Kuude värvid on järgmised:
01 – jaanuar- valge nagu lumi
02 – veebruar – punane nagu armastus
03 – märts – lilla nagu esimene krookuseõis lumest piilumas
04 – aprill – roheline nagu esimesed hiirekõrvad
05 – mai – roosa nagu õunapuuõied
06 – juuni – kollane nagu kullerkupud ja jaanituli
07 – juuli – sinine nagu meri
08 – august – beez nagu viljapõllud ja liivarannad
09 – september – oranž nagu sügisesed lehed
10 – oktoober – pruun nagu raagus puud
11 – november – must ja hall nagu pimedus ja pori
12 – detsember- hõbekuldne ja/või punaroheline nagu jõulud

Sain valmis jaanuarikuu töö - SIBULAVÕRGU 🙂

Juba mitu kuud tagasi nägin ühes kaltsukas ühte naljaka kujuga linikut, hinnaks 1 €. Millegipärast võtsin selle kätte ja kohe kargas pähe ka mõte, mida sellest minule omaselt taaskasutusmeetodil teha saaks – sibulavõrgu - õmblen küljed kokku, paelad jms juurde ja ongi üks kasutult ja nukralt kodu kaotanud linik endale uue kodu ja uue elu leidnud 🙂

Ostsin hetkeemotsiooni ajendil liniku ära, aga seisma see jäigi, sest ei olnud stiimulit tegemiseks, ei tulnud vaimu peale. Aga nüüd koostegemise jaanuarikuu valge värvi valik andis tõuke ja nii ma eile öösel siis lõpetasingi käsitsi kokkuõmblemise. Nööride punumine võttis ikka väga kaua aega ja seda paela oli vaja päris palju. All külgede peal on küll naljakad kõrvad, aga ära neid lõigata ei saa. Las nad siis olla. Lõpptulemus on selline:

Loomulikult ikka sibulad ka sisse 🙂 ja nüüd ripuvadki mul sibulad köögis ilusas ja praktilises sibulavõrgus. Kuna tegu oli suure linikuga, siis oma paar kilo mahub sisse küll ära. Aga palju ei saa siiski panna, sest liniku otsad ei pruugi vastu pidada pidevale paarikilosele koormusele pika aja jooksul, venib väga välja. Et saaks sibulavõrku riputada, punusin selleks ka paelajupikesed.

Ja nüüd tuleb siis asuda mõtlema juba veebruarikuu peale ja asuda meisterdama punast tööd.

EDIT: Helinake kommentaar pani mind üles otsima kiirelt ühte ca 8 aastat tagasi heegeldatud sibulavõrku. Selle heegeldasin küll ise algusest lõpuni. Kusjuures olen seda mustrit paar korda veel vaadanud, kuid enam ei oska seda tööd alustadagi … See on selline pisikest sorti sibulavõrk, kuhu palju ei mahu. Plussiks on selle variandi juures see, et kui kott ripub, siis on parajalt suured augud üleval, et käsi sisse pista ja sibul võtta. Minu uuel variandil seda ei ole, tuleb kott ikka alla võtta, pale lahti teha ja siis koti suu suureks tirida ja pärast kinni uuesti panna ja riputada.

monna ja tema lapsed

Öösel lõpetasin ühe pooleli oleva töö, mis pidi (!) valmis saama küll enne jõule, aga no ei tulnud varem õiget vaimu peale, muudkui venis ja venis ja eile nagu niuhti valmis saigi … – vanadest CD-plaatidest kuumaalused.

Idee nähtud-kuuldud juba ammu ja kõrva taha pandud ja CD-plaate selleks omajagu kogutud. Tegin lihtsad kuumaalused. Heegeldasin ringid – 4 ahelsilmusega kett, mille ühendasin ringiks, siis heegeldasin 10 ühekordset (ÜK) sammast. Järgmisel real heegeldasin igasse sambasse kaks ÜK sammast. Kolmandal real oli üks ÜK sammas – kaks ÜK sammast ühte eelmise rea sambasse – ÜK sammas – kaks ÜK sammast ühte eelmise rea sambasse – …. Neljandal real oli samm juba selline – kaks eraldi ÜK sammast – kaks ÜK sammast ühte eelmise rea sambasse – kaks eraldi ÜK sammast – kaks ÜK sammast ühte eelmise rea sambasse – ….. Viiendal real oli juba kolm sammast – kaks sammast ühte – kolm sammast – … Aga ilus ühtlane ring sai, ei lokkinud ega midagi. Mul oli jäme akrüüllõng, sellepärast piisaski viiest heegelreast. Kui nö töö esimese poole tegin triibulise, siis nö tagumise poole tegin ühtlase pruuni.

Kui ringid olid olemas, siis ega muud ei olnudki – töö vasakud pooled vastastikku, CD-plaat vahele ja hakkasin kinnissilmustega kahte poolt ühendama, st heegeldasin kahest tööst läbi. Tegin ringi peale. Siis heegeldasin äärde veel pisikese pitsikese rea ( 🙂 ) – kolm ahelsilmust, kinnitamine kinnissilmusega üle ühe silma töö külge. Sellist pitsitamist meeldib mulle väga teha vaat et pea igale minu heegeldamistööle 🙂 . Jooksvalt töö käigus tuli idee, et teeks ka riputusaasa külge, siis neid hea riputada ja on köögis rohkem kasvõi silma all, et näeks ja teaks kasutada. Selleks heegeldasin enne töö lõpetamist, enne lõnga katkestamist 15 ahelsilmust, kinnitasin kinnissilmusega ning heegeldasin tekkinud aasa üle kinnisilmustega – jäi mõnus tugev ja vastupidav aas.

Tegu siis minu jaoks praktilise asjaga ja need rändavad nüüd veel hilistesse kingipakkidesse koos . Samas praegu kirjutades hakkasin mõtlema, et kui teha nendest kingitus, siis peaks olema samas stiilis, toonis pajalapid ka juures, siis ikka komplekti moodi, mitte ei ole üksik erandlik värvitäpp kellegi köögis. Mida rohkem praegu sellele mõtlen, seda rohkem tundub, et hilinenud pakkideks pean midagi muud välja mõtlema …

Icccc, minu selgitamisoskus 🙂 🙂 🙂 🙂 , no ei oska ma veel sellist asja. Mul on tunne, et mõisted täiesti sassis ja kui keegi peakski selle järgi heegeldama, tuleb välja sodi-podi soperdis 🙂 . Pean veidi lugema vahelduseks ametlikke õpetusi, et vaadata, mis silmus on mis nimega. Mul jah paha komme teha asju oma äranägemise järgi, mitte õpetustest näpuga rida ajada ja seega ei taha teiste õpetussõnad meelde jääda … Olen üks suur “ise” …

monna ja tema lapsed

Minu ämm sai meilt jõulukingiks uued suured rasked lõikelauad, lausa 4 tükki 🙂 .

Mul oli see mõte juba ammu, et teen talle uue lõikelaua. Vanad olid tal ikka vaat et sõna otseses mõttes auklikuks kulunud, aga ega need vanad inimesed raatsi ju midagi ära visata ja nii mõtlesin, et teen ise 1:0 vanadega 😛 . Küsisin oma isa käest, et kas oleks võimalik saada temalt paar lauajuppi ja küll ma ise lihvin, kaunistan jms. Ja ma mõtlesin tavalist ristkülikukujulist puulauda. Ühel õhtul toodi siis mulle need lauajupid … Neid ei saanud ausalt öeldes lauajuppideks nimetada, sest need olid lausa iludused!!!! Kaks seakujulist, üks kalakujuline ja üks saiakujuline. Isa oli lõiganud need palju ilusamaks kui ma oleks uneski ette kujutada osanud.

Lihvisin need siis liivapaberiga siledamaks. Läbi Facebooki leidsin lahke inimese, kes laenas mulle puidupõletaja ning siis paar õhtut läks mustri peale põletamiseks. Alguses tegin kaks esimest lõikelauda mõlemalt poolt ühesuguse mustriga, tejkstiga, kuid siis tuli väsimus peale ja hakkasin mõtlema, et ega ei ole vaja, et mõlemalt pool pilt peal, aitab ühest poolest küll.

Lõikelauad immutasin ma rohke toiduõliga. Kui üks kiht õli sisse imbunud, siiis lisasin peale kuivamisi kokku 4 kihti toiduõli. Väga ilusti tõmbas sisse. Toiduõliga soovitas mul immutada isa ja ka netist asja uurides soovitati sama varianti. On ilustoi pestav ja vajadusel saab immutamist korrata. Kui leivakoolitusel tegime lõikelaua, siis seal immutasime linaõliga. Kui lõikelaud oli ennem valge, siis juba peale esimest immutamist tõmbas puit mõnusalt pruuniks, läikivaks ja puu muster tuli ilusti välja.

Kahjuks ma pärast ei teinudki pilti kui lauad olid valmis pakkimiseks 🙁 .

Ämm oli kingiga rahul 🙂 . Et tal ei tekiks vajadust ikka vanu lõikelaudu kasutada, siis need ma põletasin pliidi all ära 🙂 . Eks kuii järgmine kord maale läheme, siis saan näha kas ja mida kasutatakse 🙂

Unistan nüüd sellest, et kui mul tekib kunagi vaba raha, siis muretsen endale koju ka isikliku puidule põletaja komplekti. Lastele nii meeldis sellega põletada. Eks üheks miinuseks oli küll tekkiv kibe suits, aga sellest hoolimata on tulemus superilus. Mäletan omast lapsepõlvest kui me saime selle põletajaga teha ilusaid suuri pilte – muudkui kopeerisime raamatutest pilte lauajuppidele, ja põletasime ja pärast värvisime jne. Seda küll ei mäleta, mis piltidest edasi sai, aga see tegemiserõõm on küll siiamaani meeles.

monna ja tema lapsed

Panin täna ennast kirja oma esimesse Isetegijate Teeme koos Vahetuse kampaaniasse - .

Seni, kuni ma saan teada, kellele ja mis värvi roosid pean tegema, otsisin endale valmis juba mõned ideed rooside tegemiseks:
















Söödavad “roosid”:





Ja siis ei saa ära unustada süüteroose 😛 :
+

Lõpetuseks ühest vahvast inimesest –

1 2 3 5