Loora

Käpasoojendajad

Muster modif. Helme ristikiri
Esimest korda katsetasin randmele millegi huvitavama kui 2-2 sooniku kudumist. Täitsa tore : )
Lõng GB Wolle Jil (4501, 4590), tundmatu villane (roheline)
Vardad 2,5 mm

Loora

Kevad õhus

Eelmisel kevadel kirjutasin, kuidas nii blogi kui lõngakerad vajaksid korralikult tuulutamist, et lahti saada kogu tolmust, mis neile kogunenud on. Aasta on möödunud ning ega tõele au andes olukord väga muutunud ei ole. Lähipäevil tahaksin näidata oma lopapeysa-laadset puuvillakampsikut.

Praegu aga näitan taaskord eelmisest postitusest juba tuntud tekihakatist, millele tänaseks päevaks laiust (või siis lõpuks pikkust? – kuidas võtta) juba u. 40cm kogunenud on (lõppeesmärgiks 225cm). Tundub, et see kisub järgmise viisaastaku jooksvaks projektiks. “Õnneks” lõngajääke jagub. : )

Loora

Rege rautan sügiselgi

Oleks ehk võinud juuni lõpus-juuli alguses osata ette näha, et nõnna suurt heegeltööd ma suvega valmis ei jõua. Tõesti, tunnistan, et projekti registreerumine motiveeris ning tõenäoliselt vähemalt paar rida olen ma heegeldanud küll selle mõttega kuklas tiksumas, et ma ei saa ju nii luuser olla ja nii vähest tööd augusti lõpus ette näidata. Häbi oleks.

Võiksin ju teha süütu kõrvalseisja näo pähe ja väita, et mul oligi plaanis sall heegeldada – ja umbes selles mõõdus see töö praegu tõesti on. Pikkust 208 cm (ilma narmasteta) ja laiust 28 cm. Tegelikult aga tuleb sellest õlasall-väiketekk, mille sisse end mõnus ja soe kerra tõmmata. Laiust võiks kokku umbes meetri ikka välja pigistada. See tähendab, et ma praegu ei saa isegi mitte 90ndate vaimus laulda, et olen poolel teel su juurde(, mu armas heegeldatud triibutekike!)

Igatahes, natuke sisulisemat juttu ka. Materjaliks (valdavalt) villased lõngajäägid, mida mul kappides sobivalt rohelistes-pruunides toonides kuidagi väga palju kogunenud oli. Valdavalt seetõttu, et kuigi enamus “tunduvad” sõrme all täitsa villased, on siiski tegu lõngajääkidega ja oma pead ma pakule ei paneks. Üldmulje jääb aga väga villane ja see mulle meeldib. Narmad on jäetud kavala tagamõttega hoiduda lõngaotste peitmisest. : )

Loora

Vahepala: Udupea seiklused

Kui inimesel on rohkem kui üks elupaik, siis ikka juhtub, et kui ühes kohas olles on aega, siis on kõik poolikud käsitööprojektid teises kodus.

Õnneks on ühel õigel käsitöölisel (liiga suured) lõngavarud ükskõik millises asukohas. Heegelnõel juba liigub. 😉

Loora

Vardad vabaks!

Jätkub mu blogi ja käsitöösoone elustamisprogramm. Nagu eelnevalt juba kirjutasin, tuli lõngatokkide vahelt välja suur hunnik kunagi alustatud töid. Motivatsiooniks pildistasin mõned, mille kindlasti valmis saada tahaks, üles.

Algus sai ka juba tehtud. 2012. aasta sügisel oli isetegijas ilus projekt, mille raames tehti kootud sallid missioonil poja kaotanud emadele. Ka mina võtsin sellest tagasihoidliku nelja kootud lapiga osa. Sellest ajast oli aga mul varrastel ka viies, varulapp. Lõpuks leidsin mahti see ära lõpetada. Eks paistab, kas ta saab omale kunagi mingi arvu kaaslasi, et kaunistada tekina mu voodit või sallina mu õlgu. Või hoopis osalen mõnes aasta ema tekiprojektis. Aeg näitab.

Muster Pärlkude (pahem-parempidised silmused vaheldumisi)
Lõng G-B Jil, tõenäoliselt naturaalvalge, vardad 2,5

Edasi siis neist poolikutest töödest…

Nagu eelmises postituses ka juttu olin, vedasin 2012. aasta kevadel koostegemist nimega “Ammune unistus”, mille raames alustasin puuvillase islandi-kampsuni-laadse toote kudumisega. Praeguseks on kaelusemustrit jäänud kududa veel umbes veerandsada rida, seejärel tuleb palju lõngaotsi peita ja varrukad kokku õmmelda jne. Lisaks peab välja mõtlema, kas ja kuidas ma sinna nööbid külge õmmelda tahan. : )

Ka selle kampsuni sünd jääb tõenäoliselt 2012. aastasse, oktoobri lõppu või novembrisse, kus mul mingipärast oli roosa ja seebivahune illusioon, et jõuan kallile teisele poolele jõuludeks kampsuni valmis kududa küll. Iseenesest suhteliselt “igav” kudumine, telliti tume ja ilma mustrita kampsun, võiks ju kiiresti minna küll. Praeguseks on peaaegu valmis esitükk (või tagatükk, ma veel pole otsustanud). Äkki saab kingitus valmis (üle-üle-üle….)järgmisteks jõuludeks? Enne ei tohtinudki ju kampsunit valmis kududa, kui sõrmust sõrmes pole. swi6

Nende kinnaste lugu algab Raverly sõnul 2010. aasta detsembri lõpul. Mäletan, et leidsin Norra Rahvamuuseumi kogudest lõputult kaunid kirikindad, armusin silmapilkselt ning joonistasin (esimest korda elus!) mustri omale maha. Päris täpselt ei saanud, natuke oli ise improviseeritud ka, eriti just kinda lõpuotsas. Kolme värviga polnud ma korraga veel kudunud, ent see ei olnudki nii keeruline, kui kartsin. Kuna kõik mu kindad on kas katki või kaduma läinud, oleks soov need sügiseks valmis saada väga suur. Ja kas poleks mitte imeline selliste kaunitaridega mööda Tartu linna ringi hõljuda?

Millal ma neid sokke kuduma hakkasin, täpselt ei teagi. Tõenäoliselt juba ülikooliajal, mis annab aga siiski võimaliku vanuse neile juba peaaegu kolm aastat. Kuna aga sarnaselt kinnastele on ka mu villased sokid veidi väsinud, võiks ka need kiiremas korras valmis saada.

Kindlasti leian süvenedes veel poolikuid projekte siit kui ka vanematekodust. Et aga ennast mitte üle koormata ega järsult alustades lõngafoobiat tekitada, panen need neli tööd prioriteetideks, millega selle aastanumbri sees valmis saada tahaks. No kaua võib?! 🙄

Loora

Tolmust puhtaks!

Üritan tuulutada nii lõngakotti kui blogi lootuses, et kudumine on nagu rattasõit ega unune ka siis, kui mitu aastat vardaid õieti kättegi võtnud pole. Esimese hooga leidsin n+1 poolikut tööd, millest osad olid juba sootuks ununenud.

Kaks aastat tagasi vedasin unistuste projekti koostegemist. Võrreldes pildilejäänuga (pilt pärineb umbes tollest ajast, kui projekt lõppes) on küll arengut toimunud, aga need viimased paarkümmend rida venivad siiani. Selle aasta alguses andsin endale lubaduse lõpetada ära vähemalt need kaks kampsunit, mis mul varrastel on, ning endale kindad kududa. Kas see ka tõeks saab, elame näeme.

Loora

Palmik-pärlkuues peosoojendajad

Ei tule vist kellelegi uudisena, kui ma ütlen, et lumi on maha tulnud. Ja usun, et ei üllata kedagi ka see, et lumega kaasnevad ka külmad ilmad. Aga kui ma väidan, et ei leidnud pika otsimise peale kaubanduskeskusest mitte ühtegi paari musti käpikuid? See aga tärgatas mu peas ühe mõtte – pagan, tüdruk, sa ju oskad kududa, miks üldse sead samme kuhugi mujale poodi peale lõngapoe? Sellele järgnes väike sisemine vaidlus/dialoog teemal ajapuudus, paks lõng ja mõned sajatused mu laiskuse kohta. No olgu, mis siis ikka. Ostsin lõngad, vardad ja läksin koju.

Mustrivalik ei olnud raske. Teadsin juba ammu, et ühel päeval on mul ilusad palmikutega käpikud. Musta värvi. Pärlid said lisatud viimase lihvina, ühest küljest palmikukeeruaukude peitmiseks, teisalt ilmselge naiseliku edevuse rahuldamiseks ning kolmandaks täiesti praktilisel põhjusel – avastasin, et pean oma helmevarusid vähendama, sest muidu ei mahu nad mul enam karbikesse ära. Seega, nüüdsest lisan helmeid absoluutselt igale poole. Või hangin lihtsalt suurema pesa neile ning pigistan mõneks ajaks silma jälle kinni. 😛

Lõng Bergere de France Alaska (50% vill, 50% akrüül) | Vardad 4,5mm | Klaaspärlid ø 8mm.

Loora

Esimesed lapilised

Kui mai keskel foorumis tõstatati , lugesin seda päris pikalt väikese kripeldusega. Võiks ju… aga kas ma saaks hakkama… aga võiks ikkagi ju proovida… aga äkki… aga… aga… Küsimused tiirlesid peas ringi. Mitte kunagi varem ei olnud ma ühtegi asja täpselt mõõtu kudunud. Kuu aega hiljem otsustasin julguse kokku võtta ja panin end kirja nelja lapiga. Tollal tundus aeg oktoobrini niiiii pikk, et olin täiesti kindel, et jõuaksin vajadusel ka kordades rohkem lappe kududa. Hea, et lõpuks reaalsustaju ikka jalad maa peale jättis! 🙂

Algus oli paljulubav. Tegin proovilappe, otsisin mustreid, ostsin lõnga… Mustri valimisel sai määravaks võimalikult väike korduste arv ridades, et lapi pikkusesse kudumisel võimalikult minimaliseerida “üle kudumise” riski.

Esimene lapp (all vasakul): lihtne ristkülikumuster moodustatuna parem- ja pahempidistest silmustest.
Lõng G-B Jil (valge 4501), vardad 2,5.

Esimene lapp sai üsna kiiresti valmis. Ei tulnud väga palju harutada ning üldsegi, üsna positiivne tunne jäi kogu kudumisest sisse. Hea algus järgmiste kudumiseks!

Teine lapp (üleval paremal): labane kude.
Lõng Novita Wool (valge 011), vardad 2,5.

Teise lapiga oli natukene rohkem peamurdmist. Mitu mustrit, millega alustasin kudumist kas ei sobinud silmuste arvu poolest või nägid lihtsalt totrad välja. Otsustasin, et parim valik oleks hea tunde tagasikudumiseks minna kõige lihtsama vastupanu teed – teha parempidise pinnaga lihtne lapp. Samas, usun, et teiste, veidi uhkemate ja edevamate vahel mõjub ta ilusalt ja tasakaalustavalt.

Kolmas lapp (all paremal): sõbranna Anu poolt kootud haapsalu salli mustriga.
Lõng G-B Jil (naturaalvalge 4509)

Ühel hetkel tundus aga, et olen oma lapikudumisega täitsa jänni jäänud. Kaks lappi olid nagu valmis, aga sealmaal see ka oli. Rääkisin sellest algatusest kuduhoolikust sõbrannale, kellel oli kohe järgmiseks õhtuks see võrratult kena nupukeste ja pitsimustriga lapp kootud. Peaksin talt vist turbovardaid laenama, saaksid äkki mu poolikud tööd ka kõik kohe tehtud. 😉

Neljas lapp (üleval vasakul): Väädimuster
Lõng Novita Wool (valge 011), vardad 3

Seda lappi eristab teistest minukootutest see, et tehtud on ta veidi paksemate varrastega. Paralleelselt sellele kudusin ka igaks juhuks viiendat lappi, taaskord nr 2,5 varrastega, pärlkoes. Kudumise ajal tundus see pitsimuster lihtsalt niivõrd ludu ja veider. Kõik kahtlused aga kadusid, kui lapp sai viimistletud. Lõpuks oligi vist see lapp minu kõige lemmikum neist neljast. 🙂

Pakk lappidega läks teele üsna viimasel minutil. Suur oli mu rõõm, kui täna lugesin, et nad siiski ilusasti kohale jõudsid ja kenasti kvalifitseerusid! Jään ootama valminud sallipilte, et ka oma pisikest panust sealt otsida. Seniks aga meenutan neid selle kiire klõpsu abil, mille pühapäevaõhtul tegin.

Loora

Vahepala

Tere, isetegija!
Pikaks on veninud mu blogimispaus. Väga pikaks. Aga ma luban, et püüan seda edaspidi parandada. Oma kümmet sammu paremaks blogijaks saamiseni alustasin käesoleva kodulehe pisikese tuunimisega. Peab tunnistama, et midagi kardinaalselt erinevat ei teinud – nutikas silm tunneb tõenäoliselt üsna kähku ära algse template’i, millele mu võililled ja oliivirohelised tähed natuke särtsu ja omapära juurde annavad. icon_b055

Vaatamata kirjasoonetrombile ei ole lõngakerad ja teised käsitöötarbed (aga, olgem ausad, peamiselt siiski lõng) mu kapis veel luukereks muutunud ning vaikselt nikerdan ja punun edasi. Ikka vastavalt ajaressurssidele: kui aega palju, siis ei mõtle kudumisest üldse ning kui sess uksele koputamas, siis alustan kampsuneid ja muid suuremaid kudumisi. Klassika, kas pole? Ehk veab ning järgmise sessi ajal saan selle alustatud kampsiku ka valmis.

photosmile

Ent viimasel ajal on mulle tasapisi juurde hiilinud üks uus ning väga tõsine nakkus, nimelt krooniline helmemaania. Asja teeb eriti traagiliseks fakt, et ma ise eriti suur ehtekandja ei ole. Küll aga ei sega see mul haraka kombel erinevate sädelevate pärlite, litrite, jublakate kokku kogumist. Päris jube värk! 🙂

Lisaks sellele olen täheldamas üha süvenevamaid projectus poolicus sümptomeid. Pooleli on kevadel alustatud kampsun, eelmise aasta jaanuaris (!) alustatud kirikindad ja muidugi veel iidamast aadamast igasuguseid kudumeid-heegeldusi-tikandeid-õmblemisi-jätka nimekirja. Õnneks on kohe-kohe valmis saamas eriprojekti õlasallilapid. Peab ainult pöidlaid hoidma, et need ka vormis-mõõdus püsiksid. Õnneks olen kudunud igaks juhuks vähemalt ühe lapi juba praegu lisaks. Aga neist pikemalt siis, kui valmis ja viimistletud.

Seniks aga,
ilusat nädalavahetust ning alanud sügist!

Loora

TK Ammune unistus sai küll juba mõned päevad tagasi läbi, kuid minu unistuste-kampsun (heh, kõlab nagu mõni kollase ajakirjanduse poolt pandud nimi, staarkampsun 😀 ) seisab endiselt varrastel.. silmus silmuse haaval pressin kuduaega õpiaja vahele. Aga valmis ta saab!

1 2 3 8