Loomingulised katsetused

Kindad

Juba eelmisel aastal lapse alustatud kindad. Kuna poole kudumise pealt selgus, et need jäävad ikka väikseks sellele, kellele mõeldud, siis kadus lapsel kinnaste lõpetamise isu. Nii võtsingi kätte ja tegin puuduvad pöidlad ise.

Üks üsna huvitav käsitööblogi kah:

Loomingulised katsetused

Sekondhänd

Sain teise ringi kauplusest ühe trikotaažist hilbu. Kleidi siis vist. Aga kaelaauk oli sellel niisugune, et tundsin end selles kaugelt liiga avaliku naesterahvana.
Kombineerisin kaelusesse ühe varasemalt untsu läinud käterätile mõeldud pitsi. Täpselt paras.

Loomingulised katsetused

Kõik vana on uus ehk tere tulemast siid ja neerumuster

Õieti võiks alustada laulusõnadega: “On läinud aastad, hetke ilusad…” Kui palju vett on merre voolanud viimasest postitusest? Aga, mis siis ikka. On nagu on. Ega tundub, et aktiivsemaks ka ei lähe eriti.

Juba aastaid seisis mu kapis üks parajat mõõtu nõukaaegane neerumustriga siidkangas (on see üldse siid, selline veidi jäik ja kahisev?). Kujutan ette, et poest koju toodi selline kangas kuskil aastatle 1970 ja 1980 vahel. Kui mitte veel varem. On ta nüüd siid või mitte, aga tundub, et ei idane ega mädane. Ükski koi pole teda aastakümnete jooksul tahtnud. Mina olin juba vähemasti kolmas naisterahvas, kes selle päranduseks vanema põlvkonna käest sai. Õieti oleks võinud ju oma tütrele edasi pärandada ja tema siis omakorda edasi pärandada. Tulevikus oleks leitud “muinasaegset” kangast.

Kangast sai pluusike. Plaanitust veidi väiksem. Ma ei saagi aru, kas viga oli pluusis, mille järgi ma lõike võtsin? On see aastate jooksul kapis seisnud pluusike väiksemaks jäänud? Ehk oleksin pidanud enne proovima, kui vana pluusi järgi lõiget võtsin? Asjad ju tõmbavad pesus kokku? (vähemalt villased 😛 , akrüül venib suuremaks – ma olen siis akrüülist vist..).
Noh igatahes sai rohekaspruuniga neerukangas kombineeritud ühe vana trikotaažpluusi alumise soonikust servaga. Ja valmis ta saigi. Juba linna pealgi käidud kaks päeva.

Loomingulised katsetused

Hoiustamisprobleemid
Teadagi. Asju pole kodus eriti kuskile panna. Tegin kaks kasti magamistoa kapi otsa pudi-padi hoiustamiseks. Seal sees on tegelikult asjad, mis kuuluvad mööda maailma kolavale mehevennale. Küll Austraalias, Hispaanias, Kanadas, Uus-Meremaal jne, jne, jne. Selline tõenäoliselt veel aastaid ja aastaid rändav rahutu hing. Aga ometi on temalgi vaja kohta, kus üht-teist hoiustada. Kasvõi haridust tõendavaid dokumente ja fotosid.
Alguses oli siis kaks banaanikasti ja lagunenud rannamatid (mingist rohust tehtud?). PVA liim oli ka. Ja saag. Kaks vineerist plaadikest. Ja üks kardinapuust ülejäänud puidust ümar jupike. Vineerplaatidest sai kastidele põhjad. Kardinapuu juppidest nurkadesse tugipostid, et saaks üksteise peale panna. Rannamati jäänused PVA liimi abil kastidele kleebitud. Kindlasti lakin veel üle PVA ja vee seguga.

Loomingulised katsetused

Nordic Night by Drops Design.

Sai kootud lapsele tutiga müts. Drops Designi õpetuse järgi –
Igatahes – õpetuses antud silmade arvuga müts sobis suuruse poolest ideaalselt. Ilmselt on mütsi nimi ja värvid originaalis just teatud põhjusel sellised nagu nad on. Minu lapsel on aga paraku roosakat tooni jope, seega sai üheks värviks valitud roosa ning teiseks 100% akrüüline pruun. Oli kodus olemas ja ei hammusta ka ehk siis ei aja otsaesist sügelema.
Nüüd on siis mu 16-aastasel lapsel tuttmüts. Lahe. Sest kui ma olin 16, siis oli mul ka tuttmüts. Küll ühevärviline roosa, aga see-eest tutt oli veidi suurem. Eelmine tuttmütsi kandmise kõrghooaeg oli vist just siis. Huvitav, kas Karhud ja „Kanhad“ (Leopoldi saatest :P) ka moodi tulevad 😛

Aga pruuni lõnga on veel mitme tuttmütsi jagu

Loomingulised katsetused

Runway boolero. Ja veidi mööbliga mässamist.

Käsitöö soolikas on umbes. Juba pikemat aega. Ilmselt on see seotud ka asjaoluga, et nüüd iga päev tööl käin ja nädala sees vabu päevi ei ole. Teisest küljest jälle – ega ma ei oska alati oma üllitistele rakendust ka leida. Kui palju inimesel ikka villaseid sokke, salle, kindaid tarvis on…

Aga oktoobri lõpus tabas mind siiski kudumiskihk (sokke olin küll vahepeal kudunud, aga neist tüdib kah ära). Oma asjade hulgas kriitiliselt ringi vaadates selgus, et miskit justkui puudu ei ole. Seega tahes tahtmata tuli midagi ebaprakilist üllitada. Seejuures oli kindel mõte, et uut lõnga poest juurde tuua ei tahaks. Niisiis tuli leida kompromiss kudumisiha (mis teatavasti sama kergelt mööda võib minna, kui ta tuli), olemasoleva materjali ja eseme mustri-lõike-lõngakulu vahel.
Googeldades jäi silma Runway boolero, muster ja originaalpilt siin.

Otsisin aga vardad välja ja asusin tööle kallale. Tegin esialgu proovilapi ka. Selgus, et olin võtnud liiga suured vardad. Võtsin siis väiksemad vardad ja proovilappi muidugi teist korda tegema ei hakanud. Oleks ikka võinud siiski…. Esmalt muidugi libisesin üle õpetuse esimestest (vähetähtsatest eksju :P) ridadest. See oli viga. Igatahes ühel hetkel avastasin, et khm, khm – kõige väiksema silmadega õpetus ei käi mitte S, vaid XS suuruse kohta. Mis tähendas seda, et mina kudusin teps mitte M suurust, vaid õpetuses teisena toodud S suurust. Harutada sel hetkel siiski enam ei raatsinud, pealegi tundus, et ega suurema jaoks mul ei jätku lõnga ka (ning ilmselgelt sama lõnga teise ringi poest leida oleks väga keeruline). Mõtlesin siis, et koon külgedele nii öelda “siilud vahele”. Jälle halb mõte. Igatahes kudusin oma üllitise valmis ning mustrit järgisin üsna loominguliselt. Triibuliste asjade kudumise juures kõige õudsem osa on mu meelest lõngaotste peitmine, eriti kui lõnga lõppemise hirmus ei saa sinna ka mugavalt pikemaid sabasid jätta. Paar korda läksid ääresilmused uitama ka, ilmselt libises eelmise värvi liiga lühike lõngaots lihtsalt silmusest välja ja nii see järgmine rida lühem jälle sai.

Kokkuvõttes –
• lõng Libella Ballett (70% puuvilla, 30% viskoosi), kulus 6*50 = 300 grammi, vardad nr 3.
• suuremate varrastega oleks konkreetne lõng ehk veidi lötsim jäänud ning kudum paremini langenud,
• varrukaäärtes ja kaeluse äärises jätsin õhksilmadega rea tegemata, aga nüüd kipub see äär mul rullima. Kuid laiemaid ääriseid ma enam teha ei oleks saanud, materjali ei oleks jätkunud.
• varrukad on mu meelest siiski liiga laiad, teistkordsel kudumisel üritaks varruka allaäärde ehk mingit kaart tekitada.

Pildid ka:
Selline nägi kudum välja, kui varrastelt tuli. Kogu kupatus kootakse ühes tükis, alustades seljaosa alumisest äärest.

Veidi kobedama ja vanema inimese seljas:

Ja mis seal salata, saledamale sobib iga riie ikka paremini:

Natuke mööblijuttu ka, ehk veidi suvistest tegemistest.
Miks osta uut mööblit, eksju, kui võib peaaegu sama raha eest osta pahtlit, värve (miski kolmekomponendiline hirmkallis värv), rulle jms ning oma vana laua ja kapi ära tuunida.
Uue välimuse sai siis kõigepealt ajahambast puretud, aga muidu ausalt teeninud nõukogudeaegne paksu polüesterlakiga kaetud laud, mis paljudele minuvanustele ilmselt ka oma lapsepõlvekodust meenub. Oli teine mitmete laste kratsimist tunda saanud, mõni nimigi laua äärele kirjutatud. Küll see lakk haises hirmsasti kui kuumapuhuriga maha sai võetud. Pea valutas mitu päeva järgi veel.
Vana laud ja laud uues kuues:

Ja televiisori alla sai kombineeritud kah nõukaajast pärit sektsioonkapi kappidest alus, lisaks teise ringi kauplusest sahtliboks vahele (oi oli saagimist ja kopsimist, et õigesse mõõtu saada – sahtlid kah ükshaaval lühemaks teha vaja ju). See projekt on siiani pooleli. Kappidel-sahtlitel puuduvad nupud ja plaan oli ülesse veel üks plaat panna, aga ei tea, kunas see teoks saab.

Pilt vanast telekaalusest mimg uuest (pooleliolevast 🙂 )kapist:

1 2 3 17