anakonda lõngalõksus

Kõrvalehüpe

Marmelaad ütles:”Tule!”. Mina tulin.
No kust kohast ma peale peaks hakkama? Miljoneid nädalaid kestnud haiguslehest? Fotoka mittetöötavast akust? Juulikese lõngdest? Igatahes…asjaolude õnneliku kokkulangemise tõttu sündis see postitus.

Laatsaretti juba mainisin? Kudusin ja viltisin ja kudusin ja viltisin ja tikkisin ja kudusin ja…Teede ja kraadiklaaside vahepausiks. Täna ongi minu sõrmed nagu pohmellis päkapikud, kes kaktusepõõsast magamast on tõusnud. No arueitaipa! Ma olen ju lõpmatult osav. Kuidas saan siis nii palju viltides sihtmärgist mööda toksida? Mingi alateadlik hälbeline käitumine? Minu viltimishäppeninge saadab suhteliselt stabiilse intervalliga kodusetele saadetud “auuu!”-hüüete jada.

Allolevate piltide kohta selgituseks: kuna fotokas ei funka, pidin asjakesed üles joonistama. Olude sunnil. (Antisanitaarses olukorras sõime räimtomatis kätega). Kui hommikul Polkovnikule kurtsin, et pildistaja ei pildista ja kiitlesin, et olen säherduse kavala viisi, nagu joonistamine, asjade eksponeerimiseks välja mõelnud, arvas Polkovnik, et ma olen peast päris soe. Et kas ma kleebin pildi siis arvuti ekraanile vä? Oi, Polkovnik! Mul on ju skänner. Hisver…

Kõigepealt tegin mobiilikotte. Kaks tükki läksid nii kiiresti käest ära, et ei jõudnud neid üles joonistada 😛

Ja ühele heale inimesele lupiinileherohelised sõrmikud (skännerisse mahtus üks tuunimata sõrmik paremini kui kaks tuunimata sõrmikud. Plaanis on veel tikendada midagi sinna peale). No nii hea oli kududa. Juulikese lõngad on maailma parimad. Ausalt! Pehmed. Soojad. Totaalselt villased ja värvilised

Oma pojale tegin kindad. Kahju, jah, et ei saanud täitsa õigeid värve pildile. Kui ükskord peerud lausa kahel otsal ja fotokas teeb, mida fotokas tegema peab, katsun Juulikese indigo-sinise ja krapi-indigo sinihalliga kootud kindad pildile püüda. Seniks selline hädine akvarell…

Väikesed vildist südamed, kuusele ilmselt. (Tänu neile ei tunne mu arvuti näpujäljelugeja mu sõrmejälgi ära. Pean iga kord sisse logimiseks paroole meenutama. Auklik nahk, noh)

Miale sünnipäevaks vildist karp. 4-aastasena on minu meelest ülim aeg juveele koguma hakata. Ja need kalliskivid tuleb ju kusagile panna, eks! Muide, minu varasemad katsetused viltkarpimise alal polnud edukad. Kes teab, see mäletab kindlasti T.I.S.S ordeni päevi. Ja Güntherit. Nüüd selgus, et hea karbi tegemiseks piisab, kui sul on helde käsi. Mässisin svammi ümber sadakümmend seitse liitrit vilti. Lahkelt. Head karbid tulid. Teine, must, Liisule.

Kõik. Ma ei jaksa rohkem kirjutada. Näpud ka na haavatud…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.