anakonda lõngalõksus

Jänesepoloogiline avantüür ehk
Lepus timiduse paljunemise võimalustest MASU tingimustes


Güntheri ema oli juba eakas naisterahvas, kui Günther planeerimatult, kehaosad kaootilises laekumisjärjekorras, ilmale tuli. Alguses kena kere, siis pea, seejärel suvalises järjekorras läbisegi käpad (asümmeetrilised) ja kõrvad (veatud). Lõpuks sündisid kombeka Marmelaadi tungival nõudmisel püksid, traksid ja kaabu. Tõele au andes tulid ilmale enne traksid, siis püksid. Ema meenutab seda anomaaliat siiani heldimusega.
Güntheri ema, kena, tagasihoidlik, soliidne, kohinal keskeale lähenev emane eestlane, sai Günther-Pauli sündides hetkeks teenimatult kuhja heatahtliku tähelepanu osaliseks.
Aga lained käivad ikka üles-alla. Mure pures kaastundliku hinge.
Teadmine, et Günther-Paul on ainus omataoline, oli talumatu. Ja ühel õnnelikul hetkel tegi tarmukas proua Marmelaad ettepaneku Güntheri liin päästa. Meil oli vaja pruuti! Ja ise tehtud on teatavasti hästi tehtud. Ei hakka ju küla pealt igasuguseid lohakaid jäneseid otsima. Ja korralikke jäneseid peab lausa tikutulega taga ajama. Jumala õnn, et meiega liitus . Ja jumala õnn, et meiega liitus . Ja jumala õnn, et meil oli nii palju mõistust, et end lahkesti Polkovniku juurde külla kutsuda.

I PEA TÜKK
Günther ridikülis, saabusime tütrega Pärnu Kaubamajakasse, kus pidime eelnevalt kokkulepitud korras kohtuma Marmelaadi, tema tütre ja Sokikesega. Ja arvake ära, kas ma tundsin nad ära a)heegelnõela jäljest nimetissõrmel, b)tusaste nägude järgi, c)1 sekundiga, kui nägin nende mütse? Mind nemad poleks ära tundnud, vist. Mul ikka see va Juta Schultze imidž seljas. Ma ükskord hiljem kirjutan, mis võib juhtuda, kui kõnnid tänaval, eriti uhke käsitöökamps seljas.
Smuutitamisest, tuukritest ja muust eelnenust kirjutab Marmelaad oma blogis. Aga pärast pisukest ekslemist jõudsime Häärberisse. Nagu koju. Nagu perekonnaga. Uskematu.
Nõelte ja villatuustide järele haaramine ei läinud teps mitte liiga kiiresti. Kiireloomulisest põhjusest, mis meid kokku tulema sundis, oleks ometigi võinud arvata, et juba autodest väljumisel oleks vähemalt mitteautojuhtidel pool jänest valmis olnud. Aga ei. Teadmiseks kõigile nõlviltijatele: kui sa naerad nagu vana koer ja püüad samal ajal viltimisega tegeleda, siis head nahka sellest ei tule. Tuleb auguline nahk. Pealegi toitis Polkovnik meid hea-paremaga, toimus kingituste üleandmise tseremoonia ja üleüldine mõnus elevus. No nagu ikka, kui oma lemmikinimestega kokku saad.

Pilt abiellumisealisest Günther-Paulist

II PEA TÜKK
Kõik pruudimeistrid kinnitasid, et pole päevagi ega tundigi ega minutitki varem nõelviltinud. Kahetsesin, et polnud kaasa võtnud oma eeskirja algajatele (vt minu 18.nov postitust).
Ja viltimiseni jõudsime alles siis, kui päike oli ära kustutatud.
Kuna peigmehe näol on tegemist haruldase Lepus timidusega (valgejänes), valisin valge villa. Pruut pidi tulema konkurentsivõimeline ja kena kaubandusliku välimusega. Tegelikult olin mina ainus, kes pidas silmas rassi puhtust, sest Marmelaad ja Sokike valisid pruuni villa. Eeee….äkki olid nad lihtsalt ettenägelikud? Suvi tulemas ju. No igatahes oli akna taga veel lumekuhi ja kuhu see vaene Günther-Paul oma tumepruuni pruudiga ikka hiilida saab, eks? Mis ajendas Polkovnikku roosat villa valima, on minu jaoks müstika siiani 🙂

III PEA TÜKK, KEHA TÜKK, JALAD-KÕRVAD
Minu toksitud pruudihakatis sai kõigepealt valmis. Kena täpiline kleit ka seljas ja puha. Minu pettumuseks (kahtlustan, et teistele kergenduseks) sai see jänesemait täpselt Güntheri õe nägu. No nagu oleks sama inimese tehtud. Kahetsusohkega möönsin, et täpiline ei ole enam konkurentsis ja jäin lootma teistele jänestele, et üllas eesmärk (Güntherile kaasa leida) ikka edukalt täidetud saaks. Nimepanek oli ka muidugi paras pähkel. Güntheri õde sai nii tohlaka näoga, et ükski nimi ei sobinud nagu õieti… . Pikapikapika arutluse ja uurimistöö järel ristisin ta Kunigunde Eingang´iks.
Kaalusin jätkuvalt teiste pruutide plusse ja viiruseid. Mina ämmana muidugi majjatulekut natuke pelgan. Samas, ega oma poisile vast väärilist kaasat leida ei suudagi. Tuleb võtta sealt, kus võtta on.
Magda plussid: tugev, võib äkke ette rakendada; puid toob metsast korraga välja terve tihu ja pesukuivatit vaja pole, sest Magda väänab korraga kolm voodilina kapikuivaks; sööb koorimata porgandeid ja kartuleid; riiklikel pühadel ja puhkepäevadel teeb šašlõkki kahest hundist ja sööb üksi ära (paar võsavillemit, jäneste hirmu, jälle vähem)
Magda miinused: kleidiriiet läheb pagana palju; katus vajab pidevalt parandamist Magda norskamise pärast; Güntheri unistus, Fiat 127, jääb Magda gabariitide tõttu ilmselt ainult unistuseks

plussid: piirdub seelikuga, kleidiriide peale raha ei kulu; naiivne;
Gertrudi miinused: äkke ette teda ei rakenda; millegi kallal eriti nokkida pole, tüli tõstmiseks teemat raske leida

plussid: saab hõlpsasti kapi otsast lõngakorvid ämmale kätte ulatada (hüppab teine nii hästi); kingade peale raha ei kulu;
Rosamunde miinused: perega laua ümber istuda ei saa; kõva pea

Günther Kunigundega

IV PEA TÜKK, PRUUN
Kartsin oma kiiruse ja osavusega teistele pinnuks silma sattuda ja krahmasin kena tüki pruuni villa, et valmistada rämbojänes. Teda oli vaja, et Günther pruudirannas üksi rabelema ei peaks. Rämbojänes tuli aus. (Üle)päevitanud. Käte haardelaius nagu kotkal. Pilk põõsaskulmude all mehine ja kindel. See pilk saigi vist saatuslikuks muidu nii tagasihoidlikule ja pisut kohtlasele Kunigundele. Igatahes ei lahkunud Kunigunde enam Herberti lähedalt muidu, kui vaid Güntheriga fotosessioonil poseerima.

Perekond


Sõidame tütrega koju. Mitusada kilomeetrit. Või kui ma oleks soomlane, ütleksin ilomeetrit. Statsionaarne naeratus näos. Õnnelik eriliste inimeste, ja märtsijäneste üle. Kõik tundub võimalik. Kõik on hästi. Päike paistab nagu loom.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.