Akna all

MÄLESTUS

Täna, kui hakkasime maale sõitma, sain telefonikõne. Telefonikõne eelmisest elust…

Minu eelmine elu lõppes kaheksa aastat tagasi, kui jäin Joosepi ootel dekreeti. Ja see elu kestis enne seda üheksa aastat. See oli minu „töömeheelu“… Nendest viimased seitse ühes ja samas kohas.
Need olid toredad, lõbusad, töised ja vahel ka pingelised aastad. Aga meil oli tore kollektiiv. Ja selle kollektiivi sees oli meil veel toredam punt naisi. Sest kamp oleks liiga keskkoolilik öelda. Aga see oli just selline väike sõpruskond, kellega saime vahel ka pärast tööd kokku, kus me tundsime üksteise abikaasasid ja lapsi. Kellega oli lihtsalt lahe lõunatundi koos veeta ja vahel ka kinno minna.

Täna sain ma telefonikõne eelmisest elust… Ja see oli … Üks meie hulgast lahkus eile jäädavalt. Ja see tuli nagu välk selgest taevast. Ma ei teadnud, et ta juba aasta aega on haige olnud. Me ei ole viimasel paaril aastal enam nii tihedalt helistanud, pigem oleme vahetanud sõnumeid ja vahel ka rääkinud. Aga võib-olla ta ei tahtnud sellest nii väga rääkidagi. Seepärast tuligi see uudis nagu välk, mis lööb otse südamesse. Sest see on nii uskumatu, et just tema…

Ta sai eile 45 aastaseks. Ja eile ta suri…

Temast jäid maha abikaasa ja kaks last- üks 17 ja teine 14.

Ta oli lõputult rõõmsameelne ja lõbus inimene. Selline, kes naeris palju. Selline, kes oskas nalja teha. Ja selline, kellega ka juhtus igasugu naljakaid asju… Ta oli üks ütlemata rõõmus inimene…

Ta oli võrratu ema. Ma mäletan siiani, kuidas ta poeg esimest klassi alustas ja kui tähtis see oli, ülikonna ostmine ja lipsu valimine ja kõik see värk… Ta hoolitses oma laste eest imeliselt ja oli tasakaalukas ja mõistev.

Ta oli noor… Ta oli nii võrratult nooruslik inimene. Ja ta oli liiga noor, et minna… Ta oli ainult 3 ja pool aastat vanem kui mina…

Tänane sõit maale oli nii teistmoodi ja väsitav. Laste pidev küsimine, miks emme nii kõvasti nutab. Ja endaga töötamine, kõigi meenutuste kiirfilm… Lõpuks olen ma nii tühi, et suudan vaid silmi pühkida enne järgmist laviini.
Ma olen täielikus segaduses. Sest ükskõik kes, aga mitte tema. Nii noorelt ju ei surda… Ja nii elurõõmsad inimesed ju ei lahku nii vara…

Maal seisan oma talu väravas, vaatan lõputut põldu ja mõtlen, et tema täna hommikust päikest enam ei näinud. Mul on nii kurb… Ma tunnen temast puudust… Ma tahaks, et ta oleks veel siinpoolsuses… Aga ma tean, et ta on kusagil sama päikselises paigas, heledalt riides ja lai naeratus näol… Selline nagu ta oli päriselus. Selline nagu on ta minu mälestustes. Aga sellegipoolest on mul nii jube valus… Nagu hoiaks keegi mu südant oma suures pihus ja pigistaks tasakesi… Saaks ometi pisarad seisma…

Ma tean, et see pole võib-olla õige paik ega koht, kuhu oma järelehüüe panna aga… Nagu on Stingil laul „I´m sending S.O.S. to the world“ on ka minul vaja oma mõtted kõiksusesse ringlema saata… Ehk ei ole siis valu nii suur… Äkki püüab keegi need kusagil kinni…. Äkki ta isegi…

Ma tunnen Sinust tohutult puudust, kallis sõber! Ja mul on sõnulseletamatult kahju…..

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.