Akna all

14.LUUK
Soome asemel Pärnu

Tüüpiline eestlane, kes alguses ei saa vedama ja siis jälle pidama… Aga vabandusi ei ole, sel aastal olen häbematult vähe luuke lahti teinud ja vabandan kõigi ees, kes iga päev on midagi oodanud. Aga nüüd lisan siia takkajärgi need postitused, mis oli olemas aga mida mingil põhjusel lihtsalt ei jõudnud lõpuni viimistleda ja üles panna. Siin siis üks.

Kuna lapsed on kasvanud ja kolme lapse huviringide ja harrastustega seotud elu pööritamine võtab omajagu energiat, otsustasime sellel jõulul Soome mitte sõita. Lihtsalt praktilistel kaalutlustel, kuna päev oleks olnud pikk… Ja eelkõige ka selle pärast, et meil oli keeruline leida seda õiget päeva.

Aga et jõuluaja retke mitte ära jätta võtsime üleeelmisel nädalavahetusel ette ikkagi väikese retke. Seekord hoopis käigu Pärnusse. Spaasse. Sest me pole mitte kunagi niimoodi ööseks spaasse sõitnud ja kuna õnnestus saada supersoodne pakumine, siis kasutasime selle ära.
Stefanis käisime pitsat söömas. Oli hää! Ja suur! Ja Stefani restoran ise oli niiiii hubane ja armas, et kohe hullu… Meie pere nägu koht. Kaminaga ja puha. Siis põleva kaminaga. Vahetasime Joosepi meelehärmiks isegi lauda. Temal kui puberteediealisel oli muidugi piinlik, kui me küsisime luba kaminale lähemale kolida. Aga loomulikult me tegime seda. Lauri ütles enda selliste olukordade lemmiklause „ Nüüd oled sa meiega! Väärikuse võid heaga unustada!“ (pärineb laiskloom Sidi suust „Jääaja“ multikast), mis muidugi Joosepit ühtaegu naerma, nihelema ja silmi pööritama ajab.

Port Arturist hüppasime ka läbi, et apteegist lastele veidi rohtu osta, sest 2/5 olid meil tõbised.

Basseinides ja saunas käisime ka. Aga kas tingituna madalhooajast või tugevast tuulest oli Strandi basseiniala ikka pehmelt öeldes külm.

Ja et meie jõuluretk oleks traditsiooniline, tõusis õhtul ikka väga tugev tuul ja kell 21.45 läks pooles Pärnus elekter ka ära. Mis kinnitas veelkord reeglit, et kui meie mingi jõulusõidu planeerime, siis torm ka tõuseb. Ehk siis läksime suht vara magama, mis tegelikult oligi ju ka asja mõte- nimelt puhata.

Hommikusöök sai Strandis söödud ja see oli tõsiselt (ja üllatavalt) rikkalik. Tõeliselt lai ja maitsev valik!

Enne hotellist väljatsekkimist veetsime 1,5 tundi ka spaa keldris olevas minigolfikeskuses. Oi, lastel oli lusti pööraselt, kui nad Lauriga väikest võistlust tegid. Mina märkisin punkte. Ja meid üllatas jälle meie Pauliine, kes on nii positiivne ja alati rõõmus. Kui Joosep ja Lauri võistlesid ikka tõsiselt, kes vähema löögiarvuga palli auku saab…. siis Pauliine tuli ja teatas mingil hetkel täiesti positiivse häälega: „ 8 rada, 29 lööki!“ . Ilma igasuguse põdemiseta! Tema tunneb ikka nii paljudest asjadest lihtsalt siirast rõõmu, see on eriline oskus!
Laupäeval veetsime osa päevast mööda Pärnu kaltsukaid tuulates ja siis jõime kohvi minu tädipoja pere juures. Ja õhtuks koju.

Pildid on ainult Steffanist. Mujal väga ei pildistanud.

  • Avatar

    Tead, k?ik mis kirjutad on v?ga lahe,aga mind k?netab ja paneb muigama see teismeliste v??rikuse teema. Kuna mul neid v??rika ea l?binud, seal olevaid ja sinna ikka j?udvaid j?tkub, siis tean millest kirjutad. Samas on tore vahest kui pubekas ennast unustab ja sa siis tema enda s?nadega teda maa peale tood, mis ta hiljuti sulle ?tles. Igatahes tore.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.